Ohvriraba. Susanne Jansson

kotid pakiruumi, istus rooli taha ja sõitis minema.

      Enne kui Göteborg ärgata jõudis, sõitis ta mööda neljakümne viiendat maanteed juba linnast välja, põhja poole. Oli samasugune tunne nagu üheöösuhte juurest minema hiilides.

      Natukese aja pärast peatus ta bensiinijaamas, tankis, ostis tassi kohvi ja mõned toiduained, mille najal esimesed päevad toime tulla. Siis sõitis ta edasi. Peagi maastik muutus. See oli nüüd tumedam, sügavam.

      Kõigest paari tunni jooksul oli ta ajas mitu aastat tagasi liikunud. Järvede ja metsa maale. Kohtadesse, mis olid tegelikult tema kodu.

      Suures mereäärses linnas oli ta end alati võõrana tundnud. Muretu, rahutu, ebausaldusväärne meri. Ta ei sobinud inimeste hulka, kes ühtevalu purjetama kippusid, kellele meeldisid libedad kaljud ja silmapiir, kes jumaldasid päikest ja ihkasid võimalikult kuuma ilma. Ka temalt oodati sama suhtumist, mingit sisemist põlemist, tema loomusele võõrast, mida ta aga teatud määral oli tekitama õppinud.

      Igal suvel, kui ta üle Bohusläni sooja graniidi vette läks, oli tal tunne, nagu tahaks meri teda puhtalt refleksist uuesti välja sülitada. Justkui teaks meri, et see pole tema loomulik keskkond.

      Nüüd sadas tuuleklaasile septembrikuine vihm. Kobavalt, vaikselt. Nagu hiiliks sügis ettevaatlikult lähemale, tahtmata kedagi segada või vihastada.

      Tule, mõtles ta. Tule aga tule.

      Lihtsalt saja.

      Sajame üheskoos.

      TA MÖÖDUS ÅMÅLI teeotsast ja keeras Fengerskogi suunas. Teda läbis ebareaalsuse tunne, see oli kiire ja kõikehaarav ja ta küsis endalt, mida ta õieti teeb. Mida ta õigupoolest tahab veerema lükata? Samas taipas ta, et peagi on ta kohal ja tagasi pöördumiseks on juba liiga hilja.

      Kunstikooli ja vana vabrikukontori juures võttis ta hoogu maha, ta teadis, et seal on nüüd ateljeed, galeriid ja töökojad. Teeristis, kus vanasti oli olnud vaid väike toidupood, oli nüüd ka pagaritöökoda ja kohvik, kus riidest kotte kandvad nooremapoolsed inimesed jõid suurtest klaasidest oma hommikust latet või teed. Seejärel algas jälle mets, enne kui tee mõne aja pärast mõisahoone juurde viivale kasealleele keeras.

      Suurel kruusaplatsil seisid mõned autod. Ta tuli autost välja, jättes kohvrid pagasiruumi, ja hakkas üle kruusaväljaku peasissekäigu poole minema.

      See oli uhke hoone, nelja torni, valge krohvitud fassaadi, pärnaõierohelise plekk-katuse ja suurte akendega. Hoone asus kõrgendikul nagu mõisad sageli. Enamasti ümbritseb neid ka kaunis maastik, need on ehitatud ilusa järve kaldale või kuppelmaastikule.

      Ent see mõis siin oli teistsugune. Selle akendest avanes vaade vaiksele ja tagasihoidlikule maastikule. Maastikule, mida sageli katsid udu, kühmus männid ja laukad. Tundus, nagu ei puudutaks päikesevalgus kunagi maad, mis seetõttu ei jõuagi ära kuivada. Maa on kogu aeg niiske ja liikumises.

      Ta oli siia vabatahtlikult tagasi tulnud.

      „KAS SINA ÜÜRISID väikese maja?”

      Naine, kes tutvustas end Agnetana, oli mõisa perenaine. Tal oli seljas kaftanit meenutav beež tikanditega kleit, mis muutis naise keha sambasarnaseks. Tumeblondid laia tukaga juuksed langesid sirgelt õlgadele.

      „Jah, mina.”

      Naise selja taga seisev abikaasa oli temast peajagu lühem ja kandis tumedat ülikonda, mehe valvas pilk liikus ruumis ühtevalu ringi.

      Gustav, mõtles Nathalie. Täpselt nagu ihukaitsja. Just sellisena ma neid mäletangi.

      „Tere tulemast Mossmarkeni mõisa. Loodetavasti sa ikka tead, et üürisid väga lihtsa majakese. Seda kasutatakse põhiliselt suvekuudel.”

      „Jah, see pole arvatavasti mingi probleem. Seal on ju siiski kütmisvõimalus, kas pole?”

      „Kaks küttekeha ja balloonigaasil töötav külmkapp. Aga see on ka kõik. Vett saad ämbritega siit keldrist, mobiili, arvutit ja muid aparaate saab laadida meie kabinetis. Dušš ja WC on ülemisel korrusel koridoris. Majakese taga on ka välikäimla. Mis veel …,” ütles ta ja jäi mõttesse. „Õigus, jalgratas. Kui soovid, saad laenata ühte vana jalgratast. Muide, kust sa pärit oled?”

      „Ma elan Göteborgis.”

      FUAJEE SEINTEL RIPPUSID vanad portreed elegantsetest laia seelikuga daamidest ja uhketest sõjaväevormis meestest. Lapsena oli ta neist võlutud, eriti ühest maalist. See kujutas Sofia Hansdotterit, üheksateistkümnendal sajandil mõisas elanud prouat. Ta mäletas Sofia hernerohelist kleiti ja nukrat pilku.

      Räägiti, et ta oli oma kaheksast lapsest seitse kaotanud. Et ta oli hull. Et ta oli salaja lapsed lämmatanud ja palunud seejärel oma mehel nad mõisa lähedale rabasse matta. Ta olevat öelnud, et tahab lapsi enda lähedal hoida. Mees tegi, nagu proua soovis, et tolle purustatud südant vähegi hoida. Kuni ühel päeval, kui kaheksas laps oli äsja sündinud, taipas mees järsku, kuidas kõik eelmised lapsed olid surnud, ja otsustas vastsündinud poisi ema käest ära võtta. Räägiti, et Sofia läks samasse kohta, kuhu kõik tema lapsed olid maetud, astus otse laukasse ja kadus.

      Keegi ei teinud midagi tema päästmiseks.

      Kaheksas laps kasvas terveks ja tugevaks meheks, kes hiljem mõisa enda kätte võttis. Ta oli praeguse mõisniku Gustavi vanavanaisa.

      „Me oleme Gustaviga siin üle kolmekümne viie aasta pansionaati pidanud, enne seda oli mõis tema vanemate oma,” jätkas Agneta mõjukusega, mis vihjas, et see pole tal esimene kord mõisa ajaloost jutustada. „Mõis on alates seitsmeteistkümnendast sajandist Gustavi eellastele kuulunud. Siin on tema esiisade pildid.” Ta viipas käega maalide poole.

      Sel hetkel tuli ülemiselt korruselt alla keegi naine.

      „Tema on meie virtin Jelena, siinpool Vänernit teeb ta kõige paremat suitsusiiga – kui sul peaks tekkima tahtmine mõnikord siin süüa.”

      Jelena oli kahvatu ja kõhn, õitsva virtina klišeest nii kaugel, kui veel võib olla.

      „Ja tema on Alex, pansionaadi töömees,” jätkas Agneta, kui pikk musklis mees uksest sisse astus. „Sa võid teda kutsuda, kui midagi parandada on vaja.”

      Alex peatus, pilk kuhugi kroonlühtritele naelutatud, ja noogutas lühidalt. Siis kadus ta tagumistesse ruumidesse.

      „Mina ja Gustav oleme kättesaadavad tööpäeviti üheksast neljani, kui sul peaks mingeid küsimusi tekkima. Enamasti oleme siinsamas kabinetis, kui me just redeli peal ei seisa ja laudaust ei värvi või katkist traktorit ei paranda või midagi muud taolist ei tee. Muul ajal leiad meid mõisa idatiivast, meie korterist. Võid meiega vabalt ka väljaspool tööaega ühendust võtta.” Naine tegi pausi ja jätkas: „See oligi vast kõige tähtsam. Praegu on meil siin vaikne hooaeg, nagu öeldakse, midagi erilist ei toimu. Kas tohin küsida, oled sa siin mingil teatud põhjusel?”

      „Jah, ma kirjutan doktoritööd. See puudutab globaalse soojenemise mõjusid märgalade lagunemisele. Ma olen bioloog.”

      „Saan aru,” naeratas Agneta ja viipas akna poole. „Tulid siia raba pärast. Huvitav.”

      „Jah, plaanisin lõpetuseks mõned katsed teha.”

      „See raba on ju väga eriline,” jätkas Agneta. „Räägitakse, et kunagi nimetati seda ohvrirabaks.”

      „Jah.”

      „Oled sellest võib-olla kuulnud? Alates rauaajast olevat siia jumalatele ohvreid maetud. Koguni inimesi. Meil on kontoris selle kohta mõned brošüürid. Sajandivahetusel leiti siit üks säärane surnukeha, mis on pärit umbes aastast 300 enne Kristust. See on nüüd Karlstadi kultuuriloomuuseumis.”

      Nathalie noogutas. „Jah, ma tean seda …”

      „Pohlatüdruk,” ütles Agneta.

      „Okei,” vastas Nathalie.

      „Jah, seda tüdrukut, kelle nad leidsid, kutsutakse Pohlatüdrukuks. Aga kui rabast rääkida, siis ma loodan, et oled sinna minnes ettevaatlik. Mõne