Ohvriraba. Susanne Jansson

      Originaali tiitel: Susanne Jansson Offermossen Wahlström & Widstrand 2017 Toimetanud Brita Kaasik Korrektuuri lugenud Kairi Vihman Copyright © Susanne Jansson 2017 Published by agreement with Ahlander Agency © Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2018 ISBN 978-9985-3-4387-6 ISBN 978-9985-3-4428-6 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Pakett

      Räägitakse, et iga elava inimese kohta on kümme surnut.

      Raskus käib närvidele.

      Göran Dahlberg, „Suhtlemine vaimudega”

      Olematu

      imbub kõigesse

      ja teeb selle enda omaks.

      Ann Jäderlund, „Sügav armastus”

      Pühendusega Almale ja Edvardile

      VALE OLEKS ÖELDA, et keegi ei näinud ega kuulnud midagi. Loomulikult oli nii mõnigi tunnistaja, kes kuulis sel ööl laske ja nägi seejärel autosse põgenenud varju.

      Võib-olla pöördusid tunnistajad hiljem oma tegemiste juurde tagasi, või siis jälgisid nad hilisemaid sündmusi, kui tuli politsei ja surnukehad majast välja kanti. Aga nad ei rääkinud. Nad hiilisid põõsastes, ootasid puulatvades või hõljusid üle maapinna. Nad olid osa loodusest, sageli inimestele nähtamatud. Võibolla olid nad loomad, väikesed või suured, kiired või aeglased, teravapilgulised või poolpimedad.

      Tõde selle kohta, mis tolles majas juhtus, hajus aga peagi ning kadus.

      Täpselt nagu sageli paljud muudki asjad.

      Proloog

      ÕHTUPOOLE LÄKS TUULISEKS. Algul sahistas tuul kergelt puulatvades, muutus siis aga üha tugevamaks. Lõpuks rebis see raevukalt kõike, mis kätte sai. Pimeda saabumiseni oli jäänud vaid pool tundi.

      Mõisa parkimisplatsil tuli Johannes jalgrattalt maha ja toetas selle laternaposti najale. Ta tõmbas oma tumedad juuksed kummiga kuklasse krunniks. Ilm oli lausa jäle. Ükski normaalne inimene ei läheks sihukese ilmaga jooksma.

      Aga küllap ta pole siis normaalne.

      Jalgratast lukustades heitis ta pilgu Nathalie majakese poole. Petrooleumilambi valgus väreles aknas ja ta nägi tüdrukut toas liikumas. Nägi seintel aeglast ja hajusat varju.

      Nagu tüdrukki.

      Mõni öö tagasi oli tüdruk tema juures. Aga kui Johannes hommikul ärkas, oli ta läinud. Voodi oli tühi.

      Tõsi, ta oli küll öelnud, et peab järgmisel hommikul varakult tõusma, ent Johannes oli sellest hoolimata pettunud. Neil oli olnud ilus õhtu – ja seejärel oli tüdruk sõnagi lausumata kadunud, jätmata maha kasvõi väikest kirjakest.

      Arvatavasti oli asi harilikus pelguses läheduse ees, mõtles ta soojendust tehes, tüdruk tundis end haavatavana ja pages. Täiesti mõeldav põhjus, kui tahaks olukorda psühhoanalüüsima hakata.

      Vihm oli nüüd tugevamaks muutnud, samamoodi ka tahtmine jooksutuur vahele jätta. Ta teadis, et pole õigesti riides, teisalt olid tal harva ilmale vastavad riided seljas. Ta polnud kunagi uurinud ilmateadet, arvatavasti oli see reaktsioon tema ema vastupidisele kombele. Üks riideese termomeetri iga kraadi kohta, üks komplekt rõivaid igaks puhuks. Kogu tema lapsepõlv oli olnud lõputu riietega mässamise ja nende vahetamise jada, et ükski vihmapiisk ega külm tuuleiil erinevatest kihtidest läbi ei tungiks.

      Täiskasvanuna tundis ta ettekavatsemata märjakssaamisest või külmetamisest mõnikord suisa rõõmu.

      Ta hakkas terviseraja poole jooksma ja keeras paremale, Nathalie majakesest eemale. Ühel pool oli mets, teisel pool rabamaastik, millesse ta oli sügavalt kiinduda jõudnud: avar tühjus, madal hall taimestik, mis vihma ja tuule tugevnedes veelgi vastupidavama ja erilisemana tundus.

      Ta mäletas eelmise talve härmatist põdrasamblikul, see oli nii õrn ja muinasjutuline, ta polnud kunagi varem midagi sellist näinud.

      Ükskord ilmus eikuskilt suur põder, loom õõtsus külmunud veepeeglite kohal, jää purunes ja kõlises tema jalgade all nagu nukker kellamäng. Praegu kõlasid tema enda sammud lakkamatu mehaanilise haamerdamisena.

      Peagi läks käänuline rada üle vana turbakarjääri poole suunduvaks pikaks sirgeks. Aeg-ajalt vilksatas eemal kruusatee ja peagi nägi ta rabaäärset väikest parkimisplatsi. Parkla oli tühi. Harva kohtas siin kedagi, ent just täna õhtul, vihm nägu piitsutamas, tundus ümbrus veelgi inimtühjem kui tavaliselt.

      Siin-seal kulgesid üle raba kitsad laudteed. Ta kaalus hetkeks, kas peaks lühema ringi tegema, aga nägi siis, et lauad on libedad. Otsetee tundus liiga ohtlikuna. Piisab ju vaid tasakaalu kaotamisest, kui …

      „Ai!”

      Jalg sattus kivi peal viltu, ehkki ta oli jooksnud siin nii palju kordi ja tundis juba iga väiksematki juurikat ja kõrgemat kohta rajal. Valu vibreeris jalas, tõmbas siis korraks tagasi ja ründas seejärel täie jõuga.

      Kuradi kurat!

      Ta hüppas natuke maad ühe jala peal ja püüdis kuskilt tuge haarata, kuid vajus lõpuks rajale kokku.

      Jalg tegi kohutavalt valu. Tuul ja vihm muutusid tugevamaks ning rebisid ta riideid, kui ta end püsti üritas ajada, kuid jala peale oli võimatu toetada.

      Ta ootas natuke, lootes valu möödumist. Samal ajal needis ta ennast, et oli mobiili koju jätnud. Kuidas suudaks ta küll ühel jalal hüpates mõisa tagasi jõuda?

      Rajaäär oli võsane, tal tuli mõte, et ehk saab ta sealt mõned tugevamad oksad murda ja teha neist omale ajutised kargud. Mõte oli hea, ent natukese aja pärast oli ta sunnitud üritusest loobuma, oksad olid lihtsalt liiga nõrgad.

      KUI TA OLI vaheldumisi hüpates ja roomates end natuke maad mööda rada tagasi lohistanud, vaatas ta raba poole. Alles siis pani ta seda tähele. Vihm oli lõppenud, ka tuul oli vaibunud. Ümberringi oli täiesti vaikne.

      Äärmiselt kummaline.

      Kuu purjetas tumedas taevas pilvede taga. Kuu valgustas uduviirge, need hõljusid aeglaselt üle niiske maa.

      Talle tundus, et kuskilt kostab hääli. Oli see tuul? Või mõni loom? See kostis peaaegu nagu oie. Või summutatud hüüe.

      Siis nägi ta kaugemal raja peal nõrka kuma.

      Taskulamp. Keegi tuleb!

      „Hallo!” hüüdis ta.

      Vastust ei tulnud.

      „Mul on abi vaja,” jätkas ta, „tegin endale natuke viga …”

      Valguskuma muudkui lähenes ja lähenes. Lõpuks pimestas see teda ja ta pidi käe selle kaitseks silmade ette tõstma.

      „Hallo?”

      Siis suunati lamp mujale, ta nägi nüüd taas ümbrust.

      Mis toimub? jõudis ta mõelda.

      Seejärel läks kõik pimedaks.

      1

      Kolm nädalat varem

      KOPP-KOPP-KOPP.

      Nathalie ärkas. Ta surus sõrmed oimukohtadele, et peas tuikavat koputamist vaigistada.

      Kopp-kopp-kopp.

      Kopp-kopp-kopp.

      Pilk äratuskellale kinnitas, et õige ärkamisajani on veel üle kahe tunni aega. Teiste sõnadega: kõik oli nagu tavaliselt. Pole mingit mõtet üritada uuesti magama jääda.

      Sellel polnud kunagi mingit mõtet.

      Ta istus voodiservale ja mõtles hoopis, kas tal on vaja veel midagi teha. Ei. Korter oli koristatud, enamik tema asju ära viidud. Need kotid, mis veel autos ei olnud, seisid pakituna esikus. Kõik oli valmis.

      Ta käis duši all ja sõi püstijalu hommikust, püüdes endast võimalikult vähe jälgi maha jätta. Ta kirjutas oma äraoleku ajaks sisse kolivale üürilisele väikese sedeli ja pani selle köögilauale.

      Jätsin külmkappi mõned asjad, võib-olla