Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. Brett

on tugev.” Ta tundis, et piim hakkab välja tungima, ja teadis, et lihase lapse toitmiseks suudab ta taluda mis tahes valu. Viimastel kuudel oli ta lapse elu pärast sageli meeleheitlikult kartnud, nüüd aga oli laps kohal. Elus. Kaitstud. Ta valas õnnepisaraid.

      Tarisa ilmus niiske lapiga, tupsutas ära pisarad ja higi. „Esimesel imetamisel nutab iga ema, mileedi.”

      Nuuksed tõid vajalikku leevendust, ent vastamata küsimusi oli liialt, et Leesha saanuks pikka aega lohutusele anduda. Kui hingamine rahunes, lubas ta Tarisal veel kord pühkida oma silmi ja vedas lapselt teki.

      Wonda polnud eksinud. Esmapilgul terve poisslaps, munandid ja noku täielikult moodustunud. Alles munandikotti kergitades nägi Leesha selle all sama veatult moodustunud tuppe.

      Ta hingas, tõmbus eemale ja alustas üldläbivaatust. Lapsuke oli toekas, liiga toekas, et läbida sünnituskanal kahjustamata teda ja ohustamata ennast. Amanvah’l oli olnud õigus. Lõikus päästis nende mõlema elu.

      Tugev ja näljane lapsuke. Mõõdupuude järgi suurepärase tervise juures, ning puudusid muud selged tunnused, mis oleksid tembeldanud poisiks või tüdrukuks.

      Ta libistas ninale loitsuprillid, et uurida sügavamalt. Lapse aura oli helge – heledamaid oli Leesha näinud üksnes Arlen ja Renna Põldajal. Oli reibas ja … lustlik. Rõõmutses emapiima imedes, nii nagu tema imetades. Leesha silmi valgusid jällegi pisarad ja ta oli sunnitud need enne läbivaatuse jätkamist kuivatama.

      Pilk allapoole kinnitas tema esialgset otsust. Mehe- ja naiseelundid, terved ja toimivad.

      Ta kinkis Wondale noogutuse. „Tõesti mõlemad.”

      „Maapõu võtku, kuidas on see üldse võimalik?” küsis Elona.

      „Olen sellest lugenud,” ütles Leesha, „kuigi tunnistajaks pole ma sattunud kunagi. See tähendab, et viljastamisel viibis kaks munarakku, aga esimene imendus …” Äkitselt pinguldus Leesha kõri ja tema sõnad surid.

      „See on minu süü,” ahhetas ta.

      „Mismoodi?” küsis Darsy.

      „Võlujõud.” Leeshal oli tunne, nagu sõidaksid suure kambri seinad talle peale. „Ma pruukisin seda ju ohtrasti. Alates ööst, kui Inevera ja mina võitlesime teadvusedeemoniga, aga mina ja Ahmann olime äsja …” Tema nägu hangus, õudus koitis seal üleni.

      „Mina sulatasin munarakud kokku.”

      „Jutt või deemonisõnnik,” lausus Elona. „Sa ei või kuidagi teada. Ise räägid, et oled sihukest värki raamatutes näinud.”

      „Ma ei nõustu Elonaga hoopiski iga päev, emand,” ütles Darsy, „aga täna on teie emal õigus. Pole mingit põhjust arvata, et mängus oli võlujõud.”

      „Oli küll,” vaidles Leesha. „Ma tundsin, kuidas see juhtus.”

      „Ja mis siis, kui juhtus?” nõudis Wonda. „Kas oleksite pidanud selle asemel langema deemoni roaks?”

      „Loomulikult mitte,” ütles Leesha.

      „Bruna rääkis alati, et põdedes palavikku, pole kahetsusest kasu,” manitses Darsy. „Tagantjärele …”

      „… on igaüks tarkpea,” lõpetas Leesha.

      „Mina olen lugenud samu raamatuid, mida teiegi,” jätkas Darsy. „Kirjas olid ravisoovitused.”

      „Missugused?” küsis Elona. „Kas mõni taim sulgeb pilu või närtsitab tillut, kuni see kukub küljest?”

      „Muidugi mitte.” Darsy vahtis last ja kehitas õlgu. „Me teeme lihtsalt … valiku. Sedavõrd nägus tüdruk võiks hõlpsasti esineda poisina.”

      „Ja sedavõrd ilus poiss esineda tüdrukuna,” väitis Elona. „See ei ravi midagi.”

      „Mnjah,” noogutas Darsy lõikuslaua suunas, kus Amanvah veel töötas, „kuid ühendatuna paari kärpe ja õmblusega …”

      „Wonda,” ütles Leesha.

      „Jah, emand?” vastas Wonda.

      „Kui keegi üritab teha mu lapsele lõikust ilma minuta, lase need inimesed maha,” käskis Leesha.

      Wonda põimis käsivarred rinnal risti. „Jah, emand.”

      Darsy ringutas käsi. „Ma ainult …!”

      Leesha lehvitas sõrmi. „Ma tean, et sa ei mõtle halba, Darsy, aga selline tava oli harimatu. Kui just lapse tervis pole ohus, ei kaalu me lõikuse võimalust. Kas on arusaadav?”

      „Arusaadav, emand,” ütles Darsy. „Paraku hakkab rahvas küsima, kas see on poiss või tüdruk. Mida me välja kuulutame?”

      Leesha vaatas Elona poole. „Ära minu otsa vaata,” lausus ema. „Et säärastes asjades pole meil sõnaõigust, tean paljudest paremini. Looja tahe on Looja tahe.”

      „Hästi öeldud, Erny kaasa,” sekkus Amanvah. Tulnud lõpuks lõikuslaua äärest, käed sünnitusverest alles punased, tõstis ta need Leesha ette. „Aeg on praegu sobiv, emand. Sünnihetkel on arbude ennustus tugevaim.”

      Leesha oli kahevahel. Lubada heita alagai hora, määritud vere ja lootevedeliku seguga, pakuks Amanvah’le nägemuse nii Leesha kui ka lapse tulevikust. Isegi kui Amanvah kõneleks temaga hiljem täiesti avameelselt – ja dama’ting’id ei olnud tuntud avameelitsejad –, ei annaks sõnad edasi nägemuse kogu ulatust. Amanvah’ käsutusse jääksid ikkagi saladused, mida Leesha võib kord hädasti vajada.

      Ent mure lapse, oma poolvenna ja -õe pärast oli Amanvah’ aurasse kirjutatud kuldsena. Arbuma kibeleti lapse julgeolekut.

      „Mul on tingimused,” ütles Leesha. „Ja need ei ole kaubeldavad.”

      Amanvah kummardas. „Ma lepin kõigega.”

      Leesha kergitas kulmu. „Sa tood palved kuuldavale thesa keeles.”

      „Iseenesestki mõista,” ütles Amanvah.

      „Nähtu sisu jagad sa minuga, ja minuga üksi,” jätkas Leesha.

      „Ahoi, mina tahan ka teada!” õiendas Elona, aga Leesha pilk püsis Amanvah’l.

      „Olgu nõnda, emand,” ütles Amanvah.

      „Seda igavesti,” täpsustas Leesha. „Kui mul tekib sinu nähtu kohta küsimus kas või kahekümne aasta möödudes, vastad sa avameelselt ja kõhklusteta.”

      „Vannun Everami nimel,” ütles Amanvah.

      „Sa jätad arbud paika, kuni minu kätte saab hoiule heite ümberjoonistus.”

      Nüüd Amanvah vakatas. Dama’ting’ide alagai hora’sse ei tohtinud süüvida ainuski võõras, et arbusid ei proovitaks järele nikerdada. Soostumise eest sellise sooviavaldusega võtaks Inevera tütrel pea maha.

      Ometi noogutas preestritar viivu pärast. „Mul on saviarbud, mida on võimalik paika valada.”

      „Ja sa õpetad mind neid lugema,” lisas Leesha.

      Tuppa laskus vaikus. Tema soovi jultumust tajusid teisedki naised, keda polnud koolitatud Krasia kommetes.

      Amanvah’ silmad läksid pilukile. „Olgu nõnda.”

      „Mida näitasid luud, kui sa ennustasid mu lapse saatust Angiers’s?” küsis Leesha.

      „Esimest asja, mida ema õpetas mind otsima,” ütles Amanvah.

      Leesha seadis loitsumärkidega klatid ümber vanaaegse kuningliku mööblitüki, mida oli kasutatud lõikuslauana. Loitsud käivitusid, summutades heli mõlemast suunast, sellal kui tema ja Amanvah kummardusid lõikuslaua kohale uurima hõõguvaid arbusid.

      Amanvah’pikk värvitud küüs osutas ühele esileküündivale tähisele. „Ka.” Krasia sõna, tõlkes „üks” või „esimene”.

      Printsess osutas teiselegi. „Dama.” Preester, vaimulik.

      Ja