Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. Brett

tõkestati, sellal kui suurt kasvu ihukaitsja kahmas Leesha sülle nagu lapsukese ja tassis teda teekonna ülejäänud osa.

      „Pressige,” õpetas Darsy.

      Mõttetu targutus. Et laps liigub, tundis Leesha niipea, kui ta oli sätitud voodiservale. See kavatses sündida, kas ta pressib või mitte. Emakakael oli lõpuni laienenud, tema veed tulnud ära ja kastnud märjaks Wonda toreda puitturvise. Mõne hetkega on kõik möödas.

      Ent laps hakkas rapsima ja Leesha kisendas valust. Ka Darsy karjatas, nähes Leesha väljaveninud kõhtu, mille sopistuses tõuklesid tillukesed käekesed-jalakesed. Tundus, nagu viibiks tema sees deemon, kes püüab end vabaks küünistada. Kogu kõhupiirkonnas moodustusid luitunud sinikatele värsked.

      „Kas laps paistab?” nõudis Leesha.

      Tõmmanud kohkunult hinge, pöördus Darsy tagasi hädise sünnitusraami jalutsisse. „Ei, emand.”

      Maapõue needus. Igatahes oli ta väga lähedal.

      „Aita mind üles,” käskis ta, haarates Wonda käe. „Lihtsam on kükitada.” Ta proovis last vabadusse suruda köötsakil asendis.

      Laps põtkas jällegi, see oli kui hobuse kabjahoop. Leesha kisendas ja kukkus, aga Wonda püüdis ta kinni ja lükkas hellalt uuesti patjadele.

      „On, nagu ma kartsin,” ütles Amanvah. „Emand, mul tuleb laps vabaks lõigata.”

      Viivitamatult rüsis Wonda vahele. „Ei mingil juhul.”

      Darsy tõusis, kogukas naisterahvas kõrgus pisikese Amanvah’ kohal. „Isegi siis mitte, kui oleksid viimane taimetundja maailmas.”

      „Leesha vah Erny am’Paberivalmistaja am’Välu,” ütles Amanvah. „Ma vannun teile Everami ja oma paradiisilootuse nimel, et minu lõikus on teie ainuke võimalus hommikuni elada.”

      Wondal oli nüüd puss peos, ja Leesha teadis, kui kärme on tüdruk seda kasutama.

      Aga Amanvah’ käitumist poleks Leesha eales kujutleda osanud. Krasialanna langes põlvili, asetas käed põrandale ja vajutas lauba maani.

      „Meie ühise vere nimel, emand. Palun. Ala vajab teid. Sharak Ka vajab teid. Te peate mind uskuma.”

      „Teie ühise vere?” päris Darsy. „Mida Maapõue …?”

      „Teeme ära,” uratas Leesha, kuna rapsimine kestis.

      „Te ei mõtle ometi, et …” alustas Darsy.

      „Mõtlen ja teen, Darsy Puuraidur,” nähvas Leesha. „Noaga on ta sinust osavam, sa tead küll. Neela uhkus alla ja abista teda.”

      Pahaselt põrnitsev Darsy noogutas, kuna Amanvah otsis hora-paunast loitsukivid. „Ma panen teid mõlemaid magama …”

      Leesha raputas pead. „Last võid rahustada, kuid mina jään ärkvele.”

      „Valu vastu ravimtaimi võtta pole aega,” hoiatas Amanvah.

      „Siis andke mulle midagi hammustada,” ütles Leesha.

      Amanvah’ silmanurgad kurdusid, kui ta loori taga naeratas. Ta noogutas. „Teie au on piiritu, Erny tütar. Valu on kõigest tuul. Kui paindute nagu palmipuu, lõõtsub see teist üle.”

      Tuba täitis lapse nutt, maimuke mähiti pambuks ja pisteti Wondale sülle, sellal kui Amanvah ja Darsy lõpetasid töö. Darsy õmbles haava, kuna Amanvah valmistas ette hora võlujõudu, et kiirendada tervenemist.

      Wonda seisis kangestunult nagu suvaline vastne isa, hirmul, et pitsitab ehk liig kõvasti ja lömastab lapse. Ilme järgi, millega noor naine vahtis tillukest oliivikarva näokest, teadis Leesha, et tema lapsukese kaitseks on too nõus kas või surema.

      Ehkki Leesha kibeles käsi välja sirutama, oli tarvis paigal püsida, kuni töö saab tehtud. Praegu piisas tõdemusest, et laps on terve ja kenasti kaitstud.

      Peaaegu.

      „Kumb ta on?” küsis Leesha.

      Wonda õlad nõksatasid otsekui unelemiselt tabatud õppuril.

      „Emand?”

      „Minu laps,” anus Leesha. „On ta poiss või plika?” Küsimus, millest rippus ära nii palju. Ahmann Jardiri meessoost pärija rohumaadel võib ajendada laussõja Krasiaga, kuid ka tütar poleks väiksem sihtmärk. Amanvah’ vandetõotuste kiuste ei kahelnud Leesha kunagi, et krasialased hakkavad last endale nõutama. Aga see, millal nad hakkavad – kas kohe või kümne aasta möödudes –, olenes Wonda järgmistest sõnadest.

      Pampu paotades hällitas Wonda maimukest käsivarrel. „Ta on …” Noor naine kortsutas kulmu ja vaatas lähemalt.

      Lõpuks tõstis ta virila pilgu. „Maapõu võtku, kui ma tean, emand. Mina pole taimetundja.”

      Leesha põrnitses teda pahviks löödult. „Sa ei pea olema taimetundja, Wonda, et teada, millised kehaosad on poisil ja millised tüdrukul.”

      „Selles asi ongi, emand.” Wonda näis hirmunud.

      „Maimukesel on mõlemad.”

      2. OLIVE

      334 pN

      Vahest ehk esimest korda elus polnud Leeshal sõnu. Ta põrnitses ammuli sui, mõtted tormlemas, sellal kui toas helises lapse nutt.

      Et maimukesed võivad sündida mõlema sugupoole kehaosadega, ei olnud ennekuulmatu. Vana maailma teaduse raamatutes oli taolisi juhtumeid kajastatud, kuid hoopis iseasi oli avastada see elus lapse juurest.

      Oma lapse juurest.

      Tarisa piilus üle Wonda õla ja ahhetas eemale pöördudes.

      Leesha sirutas käsivarred. „Laske ma vaatan.”

      Darsy krabas ta randme ja tiris tagasi lauale. „Leesha Paberivalmistaja, sa ei liiguta, kuni oleme valmis, muidu seon su rihmadega kinni.”

      Kui ukseavast kõlas hüüatus, tõstis Leesha pilgu trotsima luupainajat: üks Wonda valvureid komistas, andes teed väga vihasele Elona Paberivalmistajale.

      „Kuule, Bekka!” käratas Wonda. „Ma ju ütlesin, et sisse ei pääse keegi!”

      „Vabandust, Won!” hõikas Bekka. „Ta näpistas mind tissist ja murdis mööda!”

      „Näpistan rohkemgi, kui sa üritad mind tütrest lahutada,” ähvardas Elona. „Mispärast mulle ei …”

      Sõnad jäid talle kurku kinni, sest Wonda pööras ümber ja Elona täheldas süles last. Käsivarred pikal, jooksis Elona ligi, ent Wonda põikles väledalt kõrvale. Jõllitus, millega Elona noort naist kostitas, oleks ehmatanud maaalustki, kuid Wonda paljastas vaid hambad.

      „Kõik on korras,” ütles Leesha, ning Wonda taltus ja lubas pahuralt Elonal lapse võtta.

      Ema silmis olid pisarad. „Jume nagu ta isal, aga silmad on sinult.” Elona sikutas tekki. „On ta poiss või …”

      Siis tardus ema loitsuvalguse paistel, kuna Amanvah käivitas tervendamiseks võlujõu.

      Väesööst mõjus nagu õhusõõm uppujale. See lahvatas laiali Leesha rindkeres, parandas vigastusi ja kosutas taas üleni. Valguse hääbudes tahtis ta tõusta.

      „Ei tohi …” alustas Darsy.

      Leesha ei teinud kuulmagi. „Wonda, aita mind voodisse palun.”

      Wonda korjas ta pingutuseta üles ning kandis suurde sulevoodisse. Leesha sirutas käed ja ema libistas lapsukese talle sülle. Laps vaatas teda säravsiniste silmadega ja Leesha armus nii jäägitult, et see oli lausa vapustus.

      Wonda Puuraidur pole ainus, kes sureks sinu eest, kallis. Ma haletsen neid, kes proovivad tulla meie vahele, olgu nad inimesed või deemonid.

      Suudelnud täiusliku palge ilu, vabastas ta lapse mähkmepambust ja seadis oma rinnale jagama ihusooja, nahk naha vastas. Laps tõngus ja Leesha mudis üht rinda, et olla valmis, kui maimuke küünitab nibu järele.