Itaalia kingad. Henning Mankell

oma murede juures puudub Janssonil tõenäoliselt igasugune arvamus kuristiku kohta.

      Iga päev teen tiiru ümber oma paadi, mis seisab kuival maal. Sellest on nüüd kolm aastat, kui ma paadi veest välja tõmbasin, et see korda teha. Sinna ta minust jäi. See on vana hea klinkerpaat, mis nüüd ilmastiku ja hooletussejätmise tõttu hukka läheb. Nii ei tohiks. Kevadel võtan paadi tõsiselt ette.

      Iseasi, kas ma ka päriselt seda teen.

      Läksin tuppa ja jätkasin oma pusle ladumist. Selle motiiviks on Rembrandti maal „Öine vahtkond”. Võitsin selle kunagi ammu Luleå haiglas korraldatud loteriil, kui olin alles värskelt tööle asunud kirurg, kelle enesega rahulolev hoiak varjas tegelikult ebakindlust. Pusle oli keeruline, sest pilt oli tume. Sel päeval õnnestus mul vaid üks tükk kohale sobitada. Valmistasin õhtusöögi ja sõin raadiot kuulates. Termomeeter näitas nüüd 21 külmakraadi. Taevas oli tähine ja enne päikesetõusu pidavat veel külmemaks minema. Hakkas kiskuma külmarekordi poole. Oli siin varem üldse nii külm olnud? Vahest mõnel sõjatalvel? Otsustasin Janssonilt küsida, tema tavaliselt teadis selliseid asju.

      Miski tegi mind rahutuks.

      Heitsin voodile ja püüdsin lugeda. Raamat rääkis kartuli saabumisest meie maale. Lugesin seda juba mitmendat korda. Vahest sellepärast, et seal ei varitsenud ühtegi ohtu. Võisin rahus lehte keerata, ilma et satuksin millegi ebameeldiva või ootamatu peale. Keskööl kustutasin lambi. Mõlemad loomad olid juba ööunne jäänud. Palkseinad naksusid ja nagisesid.

      Püüdsin otsusele jõuda. Kas jätkan ka edaspidi siin saarel oma kindluse valvamist? Või tunnistan end võidetuks ja püüan oma loodetavasti veel mitte niipea lõppeva eluga midagi peale hakata?

      Ma ei otsustanud midagi. Lebasin pimedusse vahtides ja mõtlesin, et elu läheb endistviisi edasi. Midagi pöördelist ei juhtu.

      Oli talvine pööripäev. Aasta pikim öö ja lühim päev. Tagantjärele mõeldes oli sellel tähendus, millest ma siis teadlik ei olnud.

      See oli olnud üks tavaline päev. Kui väljas oli väga külm ja minu jäätunud silla juures lumes lebasid külmunud kalakajakas ja kaks Postiameti helkurit.

      3

      Möödusid jõulud. Saabus uus aasta.

      Kolmandal jaanuaril jõudis Soome lahelt saarestikku lumetorm. Seisin maja taga mäe otsas ja nägin, kuidas silmapiirile kogunesid mustad pilved.

      Üheteistkümne tunniga sadas maha neli detsimeetrit lund. Olin sunnitud köögiaknast välja ronima, et välisuks lumest vabastada.

      Kui lumetorm eemaldus, kirjutasin logiraamatusse: „Siidisabad lahkunud. Pekitükk maha jäetud. Miinus kuus kraadi.”

      Kokku 52 tähte ja mõned punktid. Milleks mulle see?

      Oli aeg end jääauku kasta. Tuul lõikas kehast läbi, kui alla silla juurde sumpasin. Raiusin jääaugu lahti ja astusin sisse. Külm kõrvetas.

      Just siis, kui olin välja roninud, et majja tagasi minna, saabus kahe tuuleiili vahel vaikus. Millegipärast hakkas mul kõhe ja ma hoidsin hinge kinni. Pöörasin ümber.

      Eemal jääl seisis inimene.

      Must kuju valgel taustal. Päike oli silmapiiri lähedal. Kissitasin silmi, et näha, kes see on. Nägin, et see oli naine. Esialgu näis, et ta nõjatub jalgrattale. Siis taipasin, et see on käimisraam. Külmetasin nii, et vappusin. Oli ta, kes ta oli, ma ei saanud sinna augu äärde alasti seisma jääda. Läksin kiiresti majja ja mõtlesin, et ilmselt nägin nägemust.

      Kui olin riidesse pannud, võtsin binokli ja läksin mäe otsa. Ei, ma ei olnud seda ette kujutanud.

      Naine jääl oli alles. Tema käed puhkasid käimisraami käepidemetel. Käsivarrel rippus käekott. Silmini tõmmatud tuttmütsi peale oli seotud sall. Binokliga oli raske tema näojooni eristada. Kust ta tuli? Kes ta oli?

      Mõtlesin pingsalt. Kui ta just eksinud ei olnud, tuli ta minu juurde. Siin ei olnud peale minu kedagi.

      Lootsin, et ta oli eksinud. Ma ei tahtnud külalisi.

      Ta seisis endiselt liikumatult, käed raami käepidemetel. Ebamugav tunne aina võimendus. Jääl seisvas naises oli midagi tuttavat.

      Kuidas ta käimisraamiga lumetormis üle jää tuli? Mandrini oli kolm meremiili. Tundus uskumatu, et ta käis maha nii pika maa, ilma et oleks surnuks külmunud.

      Seisin ja vaatasin teda binokliga üle kümne minuti. Just siis, kui tahtsin binokli langetada, pööras ta aeglaselt pead ja vaatas minu poole.

      See oli üks neid silmapilke elus, mil aeg mitte ainult ei peatu, vaid lakkab olemast.

      Ta tuli binokli silmades minu poole ja ma nägin, et see oli Harriet.

      Hoolimata sellest, et nägin teda viimati ühel kevadel peaaegu nelikümmend aastat tagasi, teadsin, et see on tema. Harriet Hörnfeldt, keda ma armastasin kunagi rohkem kui ühtegi teist naist oma elus.

      Olin siis juba mitu aastat arst olnud, mu kelnerist isa piirituks imestuseks ja ema peaaegu fanaatiliseks uhkuseks. Mul läks korda end vaesusest lahti murda. Elasin Stockholmis, 1966. aasta kevad oli ilus ja kogu linn justkui kääris. Midagi oli õhus, minu põlvkond oleks nagu paisu tagant pääsenud, murdis ühiskonnas uksi lahti ja nõudis muutusi. Meil oli Harrietiga kombeks videvikus mööda linna jalutada.

      Harriet oli minust mõni aasta vanem ja tal ei olnud kunagi olnud mõttes edasi õppida. Ta töötas kingapoes müüjana. Ta ütles, et armastab mind, ja mina ütlesin, et armastan teda, ja iga kord, kui ma saatsin teda koju tema väikesesse üürituppa Hornsgatanil, armatsesime tema lahtikäival diivanil, mis võis meie all iga hetk kokku kukkuda.

      Võib öelda, et meie armastus leegitses metsikult. Sellegipoolest vedasin teda alt. Sain Karolinska Instituteti stipendiumi enesetäienduseks USA-s. 23. mail pidin sõitma Arkansasesse ja jääma sinna aastaks. Vähemasti Harrietile ütlesin nii. Lennuk Amsterdami ja New Yorki läks aga juba 22. mail.

      Ma ei jätnud temaga isegi hüvasti, lihtsalt kadusin.

      USA-s veedetud aasta jooksul ei andnud ma endast kordagi märku. Vahel ärkasin unenäo peale, et ta oli endalt elu võtnud. Südametunnistus piinas, aga mul läks korda seda vaigistada.

      Aegamisi haihtus ta mu teadvusest.

      Naasin Rootsi ja hakkasin tööle Luleå haiglas. Minu ellu tulid teised naised. Vahel, eriti üksi ja purjuspäi tekkis mul tahtmine välja uurida, mis temast oli saanud. Siis helistasin numbriinfosse ja küsisin Harriet Kristina Hörnfeldti kohta. Panin alati toru enne ära, kui operaator jõudis ta üles leida. Ma ei julgenud temaga kokku saada. Ma ei julgenud tõele näkku vaadata.

      Nüüd seisis ta käimisraamiga jääl.

      Sellest oli möödas täpselt kolmkümmend seitse aastat, kui ma ühegi selgituseta kadusin. Olin nüüd 66-aastane. Järelikult oli tema 69, varsti 70. Oleksin tahtnud tuppa minna ja ukse enda järel kinni panna. Ja siis uuesti trepile astudes näha, et ta on läinud. Teda polnud olemas. Mida ta ka ei tahtnud, ta oli viirastus. Ma lihtsalt ei olnud seda näinud. Ta ei olnud kunagi seal jääl seisnud.

      Möödus mõni minut.

      Süda peksis metsikult. Pekitükk akna taga rippus ikka veel mahajäetult. Väikesed linnud ei olnud pärast tormi tagasi tulnud.

      Kui ma binokli taas silmile tõstsin, nägin, et ta lebas selili jääl, käed-jalad laiali. Viskasin binokli käest ja kiirustasin randa. Kukkusin paksus lumes mitu korda. Jääle jõudes kontrollisin, et ta süda lõi, ja kui ma ta näo ligi kummardusin, tundsin tema vaevumärgatavat hingeõhku.

      Ma ei oleks jaksanud teda üles maja juurde tassida. Tõin paadikuuri tagant käru. Olin higist läbimärg juba enne, kui jõudsin ta kärusse tõsta. Vanasti ta küll nii raske ei olnud. Või olin ise nõrgemaks jäänud? Harriet istus kägaras kärus, nagu mingi groteskne kuju, silmad ikka veel suletud.

      Rannas jäi käru kinni. Hetkeks kaalusin, kas sikutada Harriet köiega üles. Kuid tõrjusin selle mõtte peast, sest see oleks olnud ebaväärikas. Tõin paadikuurist lumelabida