Itaalia kingad. Henning Mankell

Äkki saaksid Ameerikasse minna, kui oled eksamid ära teinud? Natuke maailma näha tuleb kasuks. Peaasi, et korralik king on jalas.”

      „Ma ei taha kelneriks saada.”

      Minu vastus kõlas väga kindlalt. Ma ei saanud aru, kas isa oli pettunud või kergendatud. Ta maitses veini, silitas nimetissõrmega ninaselga ja küsis siis, kas mul tõesti ei ole tulevikuplaane.

      „Ei.”

      „Midagi oled ju ikka mõelnud. Mis õppeaine sulle kõige rohkem meeldib?”

      „Muusika.”

      „Sa oskad laulda? See on midagi uut.”

      „Ma ei oska laulda.”

      „Oled sa minu teadmata mõnd pilli mängima õppinud?”

      „Ei.”

      „Miks sulle siis muusika kõige rohkem meeldib?”

      „Muusikaõpetaja Rambergil on minust ükskõik.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Talle lähevad korda ainult need, kes oskavad laulda. Teisi ta ei näe.”

      „Nii et sulle meeldib kõige rohkem see õppeaine, kus sind ei nähta?”

      „Keemia on ka hea.”

      Isa oli silmanähtavalt üllatunud. Korraks tundus, et ta soris oma vaese kooliaja mälestustes, kas seal üldse oli keemia-nimeline õppeaine. Vaatasin teda lummatult. Ta muutus otse mu silme all. Varem oli tema juures muutunud ainult riiete, kingade ja juuste värv, mis läks aina hallimaks. Nüüd juhtus midagi ootamatut. Ta oli kuidagi abitu ja ma nägin teda hoopis teise pilguga. Ehkki ta istus sageli mu voodiäärel või käis minuga siin lahes ujumas, oli ta olnud kuidagi väga kaugel. Nüüd, kogu oma abituses, tuli ta mulle lähemale. Ma olin tugevam mehest, kes istus minu vastas valgete linadega restoranis, kus ansambel mängis muusikat, mida keegi ei kuulanud, kus sigaretisuits segunes kangete parfüümidega ja vein mehe klaasis muudkui vähenes.

      Siis ma otsustasingi, mida vastata. Avastasin oma tuleviku või lõin selle just sel silmapilgul. Isa vaatas mind oma sinihallide silmadega. Paistis, et ta oli oma abitustundest üle saanud. Kuid ma olin olnud selle tunnistajaks ja see jäi mulle alatiseks meelde.

      „Sa ütlesid, et keemia on tore? Miks?”

      „Sellepärast, et ma hakkan arstiks. Siis peab keemilisi aineid tundma. Tahan hakata inimesi opereerima.”

      Ta vaatas mind äkilise vastikustundega.

      „Tahad inimesi lõikuda?”

      „Jah.”

      „Aga ainult reaalkooli haridusega ei saa ju arstiks?”

      „Ma tahan gümnaasiumi minna.”

      „Selleks, et inimeste sisikonnas sobrada?”

      „Ma tahan kirurgiks saada.”

      Sellega oli mu tulevik planeeritud. Ma ei olnud kunagi mõelnud arstiks saada. Ma küll ei minestanud vere või süstla nägemisest, aga ma ei olnud kunagi ette kujutanud elu haiglakoridorides ja operatsioonisaalides. Kui me sel aprilliõhtul kodu poole läksime, kergelt vintis isa ja veinist uimane viieteistaastane, mõistsin, et ma polnud mitte ainult isale vastanud. Olin ka endale lubaduse andnud.

      Minust pidi saama arst. Pidin pühendama oma elu inimeste lõikumisele.

      2

      Täna posti ei tule.

      Eile ka ei tulnud. See-eest tuleb Jansson, kes siin saarestikus posti laiali veab. Mulle tal posti ei ole. Olen selle ära keelanud. Juba kaksteist aastat tagasi ütlesin talle, et ärgu mingi reklaamiga minu silla juurde tulgu. Mind olid kõik need arvutite ja lihatükkide superpakkumised ära tüüdanud. Ütlesin talle, et ei taha olla nende ohver, kes üritavad igasuguste eripakkumiste abil mu elu juhtida. Püüdsin talle selgeks teha, et elu ei seisne allahindlustes. Elu seisneb milleski hoopis olulisemas. Ma ei tea, mis see on, aga peab vähemalt uskuma, et see on oluline ja et selle varjatud mõte asetseb kõrgemal tasandil kui sooduskupongid ja loteriipiletid.

      Me tülitsesime. See ei olnud viimane kord. Vahel on mul tunne, et just viha liidab meid. Aga reklaami ta mulle enam ei toonud. Viimane kiri, mille ta mulle tõi, oli mingi teade vallalt. See oli seitse ja pool aastat tagasi, ühel sügispäeval, kui puhus tugev kirdetuul ja veetase oli madal. Vallast teatati, et mulle on eraldatud hauaplats surnuaeda. Jansson väitis, et see antakse kõigile. Uue teenusena teatati kõigile, kes elasid ja makse maksid, kus nende hauaplats asub, juhuks kui keegi tahab koha peale vaatama minna, kes talle naabriks tuleb.

      See kiri on ainus, mille ma viimase kaheteistkümne aasta jooksul olen vastu võtnud. Välja arvatud trööstitud pensioniteated, deklaratsioonid ja pangaväljavõtted.

      Jansson tuleb alati kella kahe paiku. Kahtlustan, et ta lihtsalt peab siia sõitma, et tal oleks õigus Postiametilt paadi või hüdrokopteri eest täit kompensatsooni küsida. Ma olen temalt küsinud, kuidas selle asjaga õieti on, aga ta ei vasta. Võimalik, et tänu minule on tal üldse veel töö alles. Tema sõite pole tühistatud, sest ta peab talvepoolaastal kolm ja suvel viis korda nädalas minu silla juures peatuma.

      Viisteist aastat tagasi oli siin saarestikus umbes viiskümmend elanikku. Siis sõidutas üks paat isegi nelja last külakooli vahet. Tänavu on meid kokku seitse, üksainus alla kuuekümne. Ja see on Jansson. Ta on noorim ja seega kõige rohkem sõltuv sellest, et meie elus püsiksime ja siit saartelt ära ei koliks. Muidu kaob tema töökoht.

      Mul ükskõik. Mulle Jansson ei meeldi. Ta on kõige tülikam patsient, kes mul kunagi on olnud. Ta kuulub kõige raskekujulisemate hüpohondrikute hulka. Mõni aasta tagasi, kui kord tema kurku ja vererõhku kontrollisin, ütles ta äkki, et tal on vist ajukasvaja, mis mõjutab nägemist. Mina vastasin, et mul ei ole aega tema väljamõeldisi kuulata. Aga ta käis muudkui peale. Väitis, et ta ajus toimub midagi. Küsisin, miks ta seda arvab. On tal peavalud? Käib tal pea ringi? On tal muid sümptomeid? Ta ei jätnud enne, kui olin viinud ta paadikuuri, kus oli pimedam, tema pupille valgustanud ja kinnitanud, et kõik on korras.

      Olen veendunud, et Jansson on terve kui purikas. Tema isa on 97-aastane ja elab hooldekodus, aga mõistus on täiesti selge. Jansson on oma isaga tülis aastast 1970. Tookord saatis Jansson oma isa ja angerjapüügi kuradile ning läks hoopis ühte Smålandi saeveskisse tööle. Miks ta just saeveski valis, jääb mõistatuseks. Et ta ei jaksanud oma türannist isa välja kannatada, on muidugi mõistetav. Aga saeveski? Ma isegi ei püüa seda mõista, sest tean liiga vähe. Aga alates sellest 1970. aasta sündmusest on ta oma isaga tülis. Jansson tuli alles siis Smålandist tagasi, kui isa oli vanadekodusse kolinud. Nad pole omavahel kordagi rääkinud.

      Janssoni vanem õde Linnea elab mandril. Kunagi oli ta abielus ja pidas suvekohvikut. Aga siis kukkus tema mees Konsumi juurde viival kallakul maha ja suri, ning Linnea pani kohviku kinni ja hakkas usklikuks. Ta on isa ja poja vahel sõnumitoojaks.

      Huvitav, mida neil teineteisele öelda on? Võib-olla vahendab õde aastast aastasse suurt vaikust?

      Janssoni ema on juba aastaid surnud. Kohtusin temaga vaid korra. Siis oli ta juba teel seniilsuse hirmutavasse udumaailma ja pidas mind oma isaks, kes suri millalgi kahekümnendatel. See oli šokeeriv kogemus.

      Praegu ma nii ägedalt ei reageeriks. Aga sel ajal olin teistsugune.

      Tegelikult ei tea ma Janssonist midagi, kui välja arvata see, et tema eesnimi on Ture ja et ta on postiljon. Ma ei tunne teda ja tema ei tunne mind. Aga kui ta neeme tagant välja ilmub, seisan tavaliselt sillal ja ootan. Seisan ja imestan ise ka, mispärast, teades, et vastust ei saa ma kunagi.

      Nagu ootaks Jumalat või Godot’d, aga tuleb hoopis Jansson.

      Istun köögilaua taha ja avan oma logiraamatu, mida ma kõigi siin elatud aastate jooksul olen pidanud. Mul ei ole midagi öelda ja mul ei ole kedagi, keda see raamat kunagi võiks huvitada. Aga ma kirjutan sellegipoolest. Iga päev, aasta ringi, kas või mõne rea. Ilmast, mitu lindu akna taga puu otsas istub, oma tervisest. Ongi kõik. Tahtmise korral võin lugeda kümne aasta tagust sissekannet, kus on kirjas, et sillal istus