Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne

tol ajal Ballymunis ja koolitee oli parajalt pikk. Koolibuss käis küll ka, ent mina eelistasin alati jalutamist.

      Kõnesoleval päeval uitasin ühel nurmel ja korjasin lilli. Istusin rohumättale ja laotasin nopitud lilled enda ümber, et neist kimbud teha. Mul oli valgeid kirikakraid, kollaseid nurmenukke ja mingeid lillakaspunaseid õisi. Hakkasin oma kaitseingliga juttu puhuma.

      Tegelikult ma lausa nõudsin: „Ma ju palusin sinult sulge. Nüüd on juba kolm päeva möödas ja ma pole kusagilt ühtki sulge leidnud, isegi mitte siit nurmelt.” Ootasin minutikese ja küsisin: „Kas sa ei räägigi minuga?”

      Vastust ei tulnud ja mind valdas üsna süüdlaslik tunne. Palusin oma kaitseinglilt vabandust, et olin sule pärast torisenud.

      Ikka endiselt maas istudes ütlesin oma kaitseinglile: „Mulle nii väga meeldiks, kui mul oleks lillekimbus üks sulg! Musta-valgekirju oleks kõige kenam, aga ma ei usu, et sa mind üldse kuulad.”

      Lilled sorteeritud, tõusin püsti ja hakkasin üle nurme selle teise serva astuma. Ingleid läheduses ei olnud. Ma teadsin, et mu kaitseingel on kohal, aga ma ei olnud temaga kuigi rahul, sest ta polnud mulle saatnud sulge, mida olin palunud.

      Üle nurmede jalutades noppisin juhusliku lille ja samas pillasin mõned korjatud lilled käest. Kummardasin, et neid üles võtta, kui mu kaitseingli käsi ilmus mu käe kohale.

      Ma ütlesin: „Sa oled siin!”

      Mu kaitseingel vastas erutatult: „Loomulikult olen ma siin. Lorna, kas sa tõesti tahad sulge?”

      „Jah.”

      „Sa tead, et ma ei saa sulle ühtki enda sulge anda.”

      Ma naersin ja ütlesin: „Muidugi mitte.”

      „Seega pean ma mõnelt linnult sinu jaoks sule paluma. Lorna, mine õige selle suure puu juurde seal eemal.”

      „Hea küll,” vastasin, ja just enne, kui ma puuni jõudsin, leidsin rohust sule.

      Ma lausa hüppasin rõõmust! See oli mustvalge.

      „Kuidas sa seda tegid?” küsisin oma kaitseinglilt. „Mustavalgekirjut sulge polegi nii kerge leida.”

      „Nii see on, Lorna, aga ma teadsin, et sa küsid täna uuesti musta-valgekirjut sulge. Eile oli seal üks hakk, kelle mõnel sulel oli nii musta kui valget, ja ta kaotas neist ühe, mis jäigi sind ootama.”

      „Tänan sind!” ütlesin oma kaitseinglile. Lootsin aga, et sel linnul, kes enneaegselt sule kaotas, ei hakka nüüd külm.

      „Ära muretse, Lorna! Uus sulg on juba asemele kasvamas, nii et sa ei pea mõtlema, et hakil hakkab külm.”

      „Tänan sind!” kordasin, ise sulge imetledes, seda päikese poole tõstes ja sulele puhudes.

      Nii õpetasidki inglid mulle, kuidas sulge puhastada ja lillekimbu sisse sättida. Karglesin ja keksisin pea kogu kodutee. Andsin lilled emale ja ta pani need köögi aknalauale vaasi. Lilled olid nii kaunid. Mulle meeldis emale koju lilli tuua.

      Olen kogu aeg näinud, kuidas inglid annavad inimestele sulgi. See on üks paljudest märkidest, mida inglid meile annavad, kui vajame oma ellu lootust; kui me näiteks küsime lootuse märki siis, kui armastatud inimene on surnud. Mõnikord küsime veel üht lisamärki, et teada, kas nendega on kõik korras ja kas nad on taevas.

      Sageli meenub seik õngitsemisvõistluselt – neid korraldati mitmel pool üle Iirimaa –, kus isaga koos käisin, ja kuidas inglid mulle rääkisid, et Pat, üks õngitsejatest, oli palunud jumalalt märki, mis annaks talle lootust, et temal ja tema perekonnal läheb kõik hästi, et asjad laabuvad.

      Sel korral püüdis isa kala koos umbes kümne teise mehega ja nad liikusid piki jõe kallast. Inglid andsid Patile märgi iga kord, kui ta tõstis koti rohult, et järgmisse õngitsemispaika liikuda. Kas täpselt koti kõrval või selle all oli iga kord sulg, ja ma kinnitan, et vaatasin hoolega ringi, ehk on veel kusagil mingeid sulgi, ent mujal neid polnud. Seda juhtus ikka ja jälle. Aga Pat ei märganud midagi.

      Hakkas pimedaks minema ja mu isa ütles: „Arvan, et varsti tuleb koju minna.”

      Keegi vastas: „Paar heidet veel ja siis tõmbame otsad kokku.”

      Olin kogu päeva jälginud, kuidas inglid ikka ja jälle püüavad Patile anda sulge, mis talle lootust sisendaks – lootust, mida ta nii väga vajas. Ma kartsin, et sulg jääbki märkamata, aga ei – kui Pat lõpetas kalastusvarustuse pakkimise ja tõstis koti üles, peatus ta korraks. Siis kummardas alla ja võttis maast sule. Ta vaatas seda, ent ei öelnud midagi ja pani sule taskusse. Samal hetkel nägin Pati kaitseinglit teda embamas. Tahtsin teada, mis juhtus, aga vastust ei saanud. Inglid ei öelnud mulle midagi. Näen sageli ingleid, kes annavad inimestele sulgi, aga enamasti ei pane me neid tähele.

      Inglid näevad tõesti suurt vaeva, et meile märke anda, ja see pole nende jaoks kaugeltki lihtne. Nad kasutavad õhus lendavate lindude sulgi, seega peavad ka linnud olema asjaosalised. Sulgi kasutatakse sellepärast, et need on kerged. Inglite jaoks on lihtsam mõjutada mõtteid kui füüsilisi objekte. Oma raamatutes olen maininud ingleid ustele või akendele koputamas või tekitamas tuulehoogu, ent seda tuleb harva ette.

      Enamasti, kui sa palud mingit märki, leiad sa sule kusagilt ebatavalisest kohast, kus harilikult sulge ei tohiks olla. Jõe kaldal polnud mujal ühtki sulge. Ainult kogu aeg Pati kalakoti juures. Minu jaoks on see ime. Ma ei oska ettegi kujutada, kuidas inglid seda teevad. Me oleme lihtsalt niivõrd uimased, mina ise vahel kaasa arvatud, et ei tunne inglite antavaid märke ära. Me kõnnime neist lihtsalt mööda.

      Mul oli sõber, kes teatas, et üle kõige tahaks ta saada mõnelt inglilt sulge. Ta olevat seda palunud kogu elu, aga polevat kunagi saanud. Inglid aga, kes sel päeval teda ümbritsesid, kinnitasid, et ta on juba palju sulgi saanud, ainult et ta pole neid tähele pannud. Isegi kui inglid panid neid talle otse nina ette, lükkas ta nad tagasi, arvates, et need pole tegelikult inglite saadetud, sest suled polnud piisavalt ootamatutes kohtades.

      Seega ma palusin ta eest ning umbes kuus kuud hiljem, kui me uuesti kohtusime, teatas ta mulle: „Lorna, ma sain oma sule.”

      „Ma ju ütlesin, et sa saad! Kus sa selle leidsid?” küsisin.

      Ta ütles: „Sa ei usu, kui ma ütlen, aga ma leidsin sule oma kinga seest!”

      „See on uskumatu,” vastasin. „Kas sa oled nüüd rahul ja õnnelik?”

      „Jah,” ütles ta.

      Kuidas õnnestus inglitel peita sulg ta kinga sisse? Ma tõesti ei tea, aga niimoodi inglid tegutsevadki. Ma tean, et inglid aitavad üksteist ja et ka meie peame kaasa lööma. Seega, kui su kaitseingel sulle mõne mõtte saadab, reageeri sellele! Võib-olla keegi palus mingit märki ja sina oled isik, kes peab aitama talle seda märki kätte toimetada. See võib olla midagi väga lihtsat. Võib-olla kirjutada kiri või helistada või siis kinkida kellelegi lilleõis, naeratus või pakkuda istet. Ehk koguni osta kellelegi tass teed või minna appi, kas või võõrale. Mu kaitseingel ja kõik teised inglid on mulle alati õpetanud sedasama, mida ka mu vanaema tavatses rõhutada.

      Nad kordavad mulle pidevalt: „Anna puhtast südamest ja ära midagi vastu oota!”

      Kord, kui mu ema haiglas oli, jäime meie, mu õde ja mina, vanaema hoolde. Tol ajal elasime meie Ballymunis, aga vanaema elas Old Kilmainhami lähedal, nii et piirkond oli mulle tuttav. Mõnikord saatis vanaema mind poodidesse midagi ostma. See meeldis mulle iseäranis, sest nii sain natuke aega omapead olla ja muidugi rääkisin ma poodi kõmpides kogu aeg oma ingliga.

      Vahel ma mängisin temaga. Üks mäng oli selline, et ma püüdsin astuda oma kaitseingli tohutu suurtele jalgadele, aga see ei õnnestunud kunagi. Ma teadsin, et see on võimatu, sest mu kaitseingel oli mulle öelnud, et see pole lubatud, ent me mängisime seda mängu ikkagi. Kui ma parema jalaga ette astusin, pani kaitseingel oma parema jala varem maha. Mina pidin püüdma astuda kaitseingli jalale, aga see haihtus alati, ükskõik kui kiiresti ma ka kõndisin.

      Tihtilugu teatasin ma oma kaitseinglile: „Nii pole aus! Alustame uuesti ja vaata, et sa sohki ei tee!”

      Mu