Inglid minu sõrmeotstel. Lorna Byrne

aga kas peainglid üksteist puudutavad?”

      „Ainult kui jumalal on seda vaja, ja ainult siis. Mul pole tarvis teist peainglit või ükskõik millist inglit puudutada. Aga jumal lubab meil puudutada inimolendeid: mehi, naisi ja lapsi. Nagu sa tead, Lorna, ei ole see puudutus otsene.”

      „Jah,” ütlesin. „Kui ma laps olin, pani mu kaitseingel oma käe minu käe peale. Kaitseingli käe valgus oli see, mis mind puudutas. Mitte päriselt käsi.”

      Peaingel Miikael ütles: „Jah, sul on õigus, Lorna.”

      Ma ütlesin: „Isegi kui sa kätlesid, ehkki tundus, et mu käsi sinu kätte kadus, ei puutunud meie käed tegelikult kokku. Minu käe ümber oli ainult sinu käe valgus. See soojus, see sinu käest kiirgav armastus laskis mul tajuda su käe ja sõrmede kuju, ehkki need minu kätt tegelikult üldse ei puudutanud.”

      Peaingel Miikael küsis: „Mida sa veel mäletad Moore’i tänava nurgal nähtud kaitseinglist, kes puudutas sõrmeotstega kõrval seisvat inglit?”

      Ma ütlesin: „Seda on raske seletada. Hetkel, mil kaitseingli sõrmeotsad teist inglit puudutasid, tulvas kaitseingli sõrmedest välja valgus, otsekui valguse plahvatus. See oli noore naise kaitseingli vasak käsi. Selle kaitseingli käsi oli säravam kui ükski teine seni nähtud kaitseingel, aga ainult ta käsi. Nagu oleks kõik toimunud hetke jooksul. Mäletan, et noore naise kaitseingel vaatas minu poole, kes ma seal tänaval seisin. Tal oli seljas punakaslilla, rohelise ja kuldsega rüü. Inglil oli noore naise kaitseinglist hea meel.”

      „Mis sulle veel meelde tuleb, Lorna?” küsis peaingel Miikael.

      Mõtlesin veidi ja ütlesin peaingel Miikaelile: „Ma mäletan, et küsisin kaitseinglilt, miks ta teist inglit puudutas, aga kaitseingel ei vastanud mulle.”

      Nägin, kuidas noor naine maksis puuviljade eest, pöördus ja lahkus leti juurest. Alles sel hetkel sain aru, et teine ingel oli kadunud.

      Ütlesin peaingel Miikaelile: „Tundub, et teie, inglid, ilmselgelt ei vaja kallistamist, seda armastavat või sõbralikku puudutust, mida mehed, naised ja lapsed igatsevad iga päev ja kogu elu. Vahel, peaingel Miikael, ei saa ma inglitest põrmugi aru. Te annate igale mehele, naisele ja lapsele nii palju armastust. Kaitseinglid armastavad meid tingimusteta. Ma soovin, peaingel Miikael, et ka meie võiksime üksteist sama moodi armastada nagu teie, inglid, meid armastate.”

      Peaingel Miikael ütles, et ta peab minema, ja kadus.

      Pöördusin ingel Hosuse poole. „Kas sina pead ka minema?”

      „Ei, Lorna, mina võin jääda.”

      Vaevalt sai ingel Hosus seda öeldud, kui tuppa ilmus veel kolm inglit.

      Naeratasin ja ütlesin neile: „Loodan, et te lubate mind lõunavaheajale?”

      Inglid vastasid kooris: „Kell kolm võid minna jalutama.”

      Naeratasin ja ütlesin: „Tänan teid!”

      KOLMAS PEATÜKK

      Mineviku valu

      ME ELASIME SEL AJAL BALLYMUNIS. Ema võttis mind alati Dublinisse kaasa, et oleksin poeskäigul abiks. Minu käes oli ratastega poekott – see oli nagu käepidemega kott, kaks ratast all. Iirimaal kasutas neid sel ajal peaaegu igaüks. Nad olid nii otstarbekad ja neid tuli lihtsalt järel vedada. Laupäeva hommikul tuli minna bussile. Ema ostis alati Henry tänava ja Mary tänava kauplustest ning kott sai puu- ja köögivilja täis Moore’i tänava naiste lettidelt. Mulle nii meeldis ringi jalutada ning jälgida ümbritsevat tunglemist ja sagimist.

      Erilistel juhtudel läks ema peapostkontorisse, mis asus O’Connelli tänavas. See on suur postkontor ja Dublinis ajalooliselt kuulus hoone, sest see on peamisi kohti, kus 1916. aastal ülestõusmispühade ülestõusu ajal Iirimaa vabaduse eest võideldi. Ma läksin alati närvi, aga sellesse postkontorisse minek oli samas ka erutav, sest iga kord, kui ma sinna sattusin, oli seal hirmpalju rahvast. Iga kassa juures oli alati järjekord. Inglid tavatsesid mulle näidata, mis seal minevikus oli toimunud.

      Enamasti tahtis ema kellelegi helistada. Kui ustest läbi minna – uksed olid väga suured ja rasked –, jäi telefonisaal vasakut kätt. Pidime pöörama ilma ukseta saali, mis oli täis telefonikabiine.

      Võisin tookord olla umbes kümne- või üheteistaastane. Emal oli vaja teatud leti juurde saada ja järjekorrad olid väga pikad. Ema seisis järjekorras ja mina tema kõrval. Mäletan, et hakkasin järjekordades olevaid inimesi kokku lugema ja naeratasin vahetevahel, sest kõikjal inimeste seas seisid inglid.

      Ma rääkisin nendega sõnu kasutamata, öeldes: „Kas te võiksite eest ära minna, et ma lugeda saaksin?”

      Nad ei läinud.

      Siis pöördus ema minu poole ja ütles: „Lorna, paistab, et mul läheb siin järjekorras veel hulk aega. Mine õige ja seisa seal tagumise seina ääres kassa juures!”

      Vastasin: „Hea küll.”

      Ja läksingi.

      Kui ma seal seisin ja ringi vaatasin, jälgides inimesi ja nende seas liikuvaid ingleid, nägin ingel Hosust enda poole tulemas.

      Ta ütles: „Tere, Lorna!”

      Naeratasin vastuseks.

      Ingel Hosus aga sõnas: „Ma tahan, et sa oleksid tähelepanelik, Lorna! Sul lubatakse näha mõningaid asju, mis siin on minevikus juhtunud.”

      Ma ohkasin ja vastasin: „Mulle ei meeldi näha minevikku, eriti siin sees või väljas.”

      Inglid olid mulle juba varem näidanud peapostkontori juures minevikus toimunud võitlust. Ma kartsin näha püssimehi, inimeste tulistamist ja haavatasaamist. Müra oli alati kõrvulukustav ja hirmutav – hüüded, karjed ja püssilasud.

      Ingel Hosus ütles: „Kõik läheb hästi, Lorna, ma olen siinsamas sinu kõrval.”

      „Olgu siis,” ohkasin.

      Sekundite jooksul muutus kõik. Ma oleksin nagu näinud minevikku ja olevikku ühekorraga. Nagu vaataks filmi, aga filme on kaks, üks on teise peal ning olevik on selgem kui minevik.

      Kohe seejärel muutus pilt uuesti. Ma seisin peapostkontoris ja minevikus. Oli väga kärarikas ja kõik tundus tolmune. Keegi hüüdis. Nägin ingel Hosust enda kõrval.

      Vaatasin üles talle näkku ja ta ütles: „Lorna, pane nüüd hästi tähele!”

      Seda ma tegin. Ma nägin noort naist toetamas noort meest, kes paistis olevat haavatud. Naine peaaegu kandis teda, kui nad üle saali ruttasid. Kuulsin, kuidas ta appi hüüdis, ja keegi jooksiski ühe leti tagant nende juurde. Kuulsin neid rääkimas, aga ma ei saanud täpselt aru, millest. Ma tundsin suurt kurbust ja valu, sest ma teadsin, et see mees kannatas.

      Kogu kära ja tolmu pärast, mis tundus neid ümbritsevat, küsisin ingel Hosuselt: „Mis lahti on, ingel Hosus? See noor mees on viga saanud.”

      Järsku nägin olevikku esile tõusmas ja minevik hakkas hajuma. Noor naine ja noor mees hajusid rahva sekka ja siis oligi kõik jälle endine. Mu ema seisis ikka veel järjekorras, aga oli letile juba veidi lähemal. Ma olin väga kurb.

      Ingel Hosus seisis mu ette ja ütles: „Lorna, see oli sõda.”

      Ma vastasin talle: „Ma ei saa aru.”

      Ingel Hosus lausus: „Ma tean, et sa ei saa. Lihtsalt palveta! Su ema tuleb varsti.”

      Vaatasin üles ja ema ees oli veel ainult üks inimene. Mõne minuti pärast läksimegi ära. Ingel Hosus jalutas koos meiega uksest välja. Ma naeratasin – teadsin ju, et emal polnud aimugi, et ta sealsamas meie kõrval on. Inglitest ei teadnud ta midagi. Ema ei teadnud isegi seda, et mina suutsin neid näha sama selgelt kui teda ennast. Me kõndisime Henry tänavat pidi alla ja ema ostis, mida vaja. Pärast sõitsime bussiga koju.

      Inglid näitavad mulle minevikus juhtunud sündmusi selleks, et ma saaksin rääkida maailmale – me peame lõpetama sõdade ikka uuesti ja uuesti kordamise.