Spioonide pärand. Джон Ле Карре

Windfall,” kordan pead raputades ja naeratades nagu vanad mehed ikka teevad, isegi kui nad polegi nii vanad, kui mõni arvab. „Anna andeks, Laura. Ei koida nagu miskit.”

      „Isegi mitte kauget kuma?” küsib Bunny.

      „No mitte vähematki. Täielik pimedus.” – peletades samal ajal mälestusi noorest iseendast, kui ma oma õpipoisitsikli laiade lenkstangide kohale kummardunult, seljas pitsapoisi vorm, kihutan hilisõhtuse erikäsu peale Tsirkusest kuskile x-kohta Londonis.

      „Ja juhuks, kui ma seda ei maininud või kui sa seda ei kuulnud,” lausub Bunny kõige kiretumal toonil, „siis lisan, et meie teada hõlmas operatsioon Windfall su sõpra ja kolleegi Alec Leamasi, kellest sa võiksid hädavaevu mäletada, et ta lasti maha Berliini müüri ääres, kui ta parajasti kiirustas appi oma tüdrukule Elizabeth Goldile, kes juba oli sellesama müüri ääres maha lastud. Või oled sellegi unustanud?”

      „Muidugi mõista ei ole ma seda unustanud,” nähvan vastu. Ja alles siis, seletuse korras: „Sa küsisid minult Windfalli, mitte Aleci kohta. Ja vastus on ei. Ma ei mäleta seda. Pole kuulnudki. Tuhat vabandust.”

*

      Eitus on kõigi ülekuulamiste pöördepunkt. Unusta varem vahetatud viisakused. Niipea, kui sa oled eitanud, muutuvad asjad jäädavalt. Salapolitseiniku tasemel kipub eitus tähendama viivitamatut kättemaksu, mille üheks peapõhjuseks võib pidada asjaolu, et keskmine salapolitseinik on rumalam kui tema ülekuulatav. Seevastu peenekoelisem uurija, nähes ust nina alt mürtsuga kinni tõmmatavat, ei püüa seda otsekohe jalaga sisse lüüa. Ta üritab jõud ümber paigutada ja läheneda eesmärgile teise nurga alt. Ja otsustades Bunny rahuloleva muige järgi, kavatseski ta nüüd midagi sellist teha.

      „Nii, Peter,” lausus ta minu selgitustest hoolimata vaegkuuljatele mõeldud häälega. „Kui jätta operatsioon Windfalli teema hetkeks kõrvale, siis kas sa paned väga pahaks, kui me Lauraga esitame sulle mõned taustaküsimused, mis puudutavad laiemat teemat?”

      „Mis teema see on?”

      „Individuaalne aruandekohustus. Vana probleem – kus lõpeb kuuletumine ülemuse käskudele ja algab vastutus isikliku otsuse põhjal tehtud tegude eest. Jälgid mu mõtet?”

      „Raskustega.”

      „Operatsioon käib, sina tegutsed. Peakontor on sulle näidanud rohelist tuld, aga kõik ei lähe plaanikohaselt. Valatakse süütut verd. Näib, et kas sina või sinu lähedane kolleeg on volitusi ületanud. Kas sa oled kunagi sellisele olukorrale mõelnud?”

      „Ei.”

      Ta on kas unustanud oma arvamise, et ma ei kuule, või otsustanud, et siiski kuulen.

      „Ja sa ei suuda kujutleda, sina isiklikult ja täiesti abstraktsel tasandil, kuidas selline pingeline olukord võiks tekkida? Meenutades neid arvukaid kitsikushetki, millesse sa oma pika karjääri jooksul kindlasti oled sattunud?”

      „Ei. Ei ole. Tuhat vabandust.”

      „Mitte ainsamatki hetke, mil sa oleksid tundnud, et nüüd oled sa peakontori seatud piiridest üle läinud ja käivitanud midagi, mida sa peatada ei saa? Asetanud oma tunded, vajadused – isegi himud – ehk kõrgemale kohusetundest? Põhjustades sellega kohutavaid tagajärgi, mida sa võib-olla ei soovinud ega osanud ette näha?”

      „No aga see oleks ju pidanud kaasa tooma peakontori noomituse? Või Londonisse tagasikutsumise. Või päris raskel juhul uksenäitamise,” küsin vastu ja kortsutan korralekutsuvalt kulmu.

      „Püüa vaadata asju pisut laiemalt, Peter. Ma räägin sellest, et keegi võib olla kannatada saanud. Mõni lihtne inimene väljastpoolt, kes – mõne sinu teo tagajärjel – mingi tuulepäiselt tehtud vea või ütleme et olukorra tõttu, kus liha oli nõder – sattus kaasohvriks? Mõni inimene, kes võib aastaid hiljem, võib-olla terve inimpõlve järel, otsustada, et tal on täitsa rammus kaasus selle Teenistuse kohtusse kaebamiseks? Kas kahju tekitamise eest või kui see ei õnnestu, siis privaatkaebuse esitamiseks tapmise või millegi hullema peale. Kas Teenistuse kui terviku või koguni…” – kulmud kerkivad võltsimestuses – „… teeneka eruliikme vastu. Sa pole iial mõelnud, et selline asi on võimalik?” – see ei kõlagi nii väga advokaadi moodi, pigem arsti moodi, kes püüab pehmendada juba õige halba uudist.

      Võida aega. Kratsi oma vana pead. Ikka ei midagi.

      „Küllap olin liiga hõivatud vastasele tusa tegemisega,” lausun veterani väsinud naeratusega. „Vaenlane vahib silma, peakontor istub kukil – pole eriti aega filosofeerida.”

      „Kusjuures neil on kõige lihtsam alustada parlamentaarse protseduuriga ja sillutada kohtuasjale teed hoiatusavaldusega, aga mitte veel täispangale minna.”

      Ikka mõtlen veel, kulla Bunny.

      „Ja kui parlamentaarne protseduur on käivitatud, kaasneb sellega ka muidugi parlamendi uurimiskomisjon. Mis kohtule vabad käed annab.” Ta ootab, näeb et see on asjata, ja keerab vinti peale:

      „Ja Windfall ei meenuta endiselt midagi? Üle kolme aasta kestnud salaoperatsioon, milles sina mängisid märkimisväärset – mõni ütleks kangelaslikku – rolli? Ja kohe mitte midagi?”

      Nii küsib minult ka Laura oma pruunide nunnalikult pilkumatute silmadega, mina aga teesklen taas oma vanainimese mälus sorimist ja – no pärgel küll – ikka ei midagi, aga eks see ikka tuleb neistsinatseist Issanda aastatest – ja ma raputan masendunult oma valget pead.

      „Ega see ei olnud mingi väljaõppeülesanne?” küsin tarmukalt.

      „Laura just rääkis sulle, mis see oli,” torkab Bunny vastu, mina häälitsen „ahjaa, muidugi rääkisid”, ja teen näo, nagu tunneksin piinlikkust.

*

      Oleme Windfalli kõrvale jätnud ja teoretiseerime võimaluste üle, mida tekitaks olukord, kus keegi inimene väljastpoolt Teenistust jahib Teenistuse eelnimetatud endist töötajat esmalt parlamendi kaudu, et ta seejärel kohtu lõugade vahele anda. Kuid süüaluse nime, või millisest endisest töötajast me justnagu räägime, pole me veel välja öelnud. Ütlen meie, sest kui olete iial teinud ülekuulamise rasket tööd ja sattunud seejuures ülekuulatava positsiooni, siis teate, et olukorra keerukus asetab teid koos ülekuulajatega ühele poole lauda ja küsimused, mis tahavad läbisõelumist, teisele poole.

      „No võta kasvõi oma isiklik toimik või mis sellest on jäänud, Peter,” kurdab Laura. „Seda pole lihtsalt harvendatud. See on ära fileeritud. Hea küll, see sisaldas tundlikke lisasid, mida loeti üldarhiivi jaoks liiga salajasteks. Selle vastu ei saa vaielda, kuni asi käib sel tasemel. Selleks salajased lisad ongi. Aga kui me läheme kinnisesse arhiivi, siis mis me leiame? Suure valge tühjuse.”

      „Kõik persses,” tähendab Bunny selguse mõttes. „Kogu sinu karjäär Teenistuses on toimiku andmeil vaid patakas dokumentide hävitamise akte.”

      „Kui sedagi,” lisab Laura, keda see ebajuristilik ropendamine ilmselt põrmugi ei häiri.

      „Aga kui olla aus, Laura,” – asub Bunny nüüd etendama hea politseiniku rolli – „siis see võib olla väga vabalt ka selle halva unenäo, Bill Haydoni kätetöö, eks ole.” – Ja mulle: „Aga võib-olla sa oled selle ka unustanud, kes oli Haydon.”

      Haydon? Bill Haydon. Jah, meenub: sovettide topeltagent, kes Tsirkuse kõikvõimsa ühendatud juhtivkomisjoni, üldiselt tuntud Juhtme nime all, esimehena oli kolme aastakümne jooksul usinalt oma saladusi Moskva Keskusele reetnud. See on ka mees, kelle nimi lipsab mu peast läbi iga natukese aja tagant, aga ma ei kavatse õhku hüpata ega karjuda: „Jahaa, see värdjas, ma murraksin tal oma kätega kaela” – mida keegi teine, keda tundsin, oligi kodumeeskonna üldiseks rahuloluks temaga juba tegelikult teinud.

      Samal ajal arendab Laura vestlust Bunnyga:

      „Oh, Bunny, mina selles ei kahtlegi. Et terve kinnine arhiiv on Bill Haydoni käpajälgi täis. Ja Peter siin oli üks esimesi, kes ta välja nuuskis, eks ole, Pete? George Smiley isikliku abina? Uksevalvuri