Suhete kummalised keerdkäigud. Adena Sepp

tegelastega.

      Nelli üritas filmikerimise vahepeal pisut raamatut lugeda, kuid ega sellest suurt midagi välja tulnud. Ats nokkis pidevalt Mari kallal. Väike tüdrukute aasimine lõbustas teda suuresti, eriti kui ta vastuseks teravmeelseid vastuseid kuulda sai. Mari oli temaga päris terav ning Nelli ei suutnud end nende teineteise lõõpimisest täielikult välja lülitada. Jaangi istus poollamaskledes sealsamas, jalad välja sirutatud ning käed ristatud ümber ümara kõhukese ning jälgis muiates teiste sõnasõda, lisades aeg-ajalt sekka ka omapoolseid kommentaare. Artur käis uksest sisse-välja ja nähes iga kord oma alluvaid endist viisi jõude istumas, sõnas lõpuks, et nüüd on selge värk, kus see Jaangi pidevalt istub. Vana hobu tahtvat ju ka kaeru ning kus noored tüdrukud jõude passivad, eks seal ole vanapoiss samuti platsis, olles kõik muud kohustused unarusse jätnud. Küll see Artur võib vahel iga tühiasja kallal iriseda. Mida nad peaksid siin siis tegema, kui hetkel polnud teises saalis ühtki filmi näidata. Lõpuks kamandas Artur, et tüdrukud võiksid niisama logelemise asemel parem ruumi koristada. Ei tea mida siin kahes väikeses projektsiooni- ja kitsukeses filmikerimisruumis nii väga koristada oligi. Nelli oli juba jõudnud põrandad märja nartsuga üle tõmmata ning Mari kõikvõimalikelt kohtadelt tolmugi ära pühkinud, aga seda ju Artur näinud. Eks ta otsis neile lihtsalt tegevust, kui mõni suurem ülemas juhtuks ootamatult sisse astuma, siis vähemalt käiks mingigi töö tegemine. Jaan oli kohe kärme kaduma, sest talle meenus äkki, et tal oli ju asja filmiarhiivi.

      Jah, nii oli tööruumis, aga kui tööd eriti polnud, venis lõunapaus all kohvikus alati pikaks. Pärast einestamist oli mõnus kohvitassi (mille nad alati firma poolt saadud piimatalongide vastu vahetasid) taga niisama istuda ning suitsu tõmmata. Ega see suits tegelikult Nellile hästi mekkinud, kuid just siin tööl olid nad hakanud suitsu tõmbama. Esiti ei suitsetanud neist keegi, kuid kohvikus panid nad tähele, et enamik naisi istus seal, sigaret näpus, ja neid piieldi nagu mingeid tulnukaid. Et mitte jätta muljet, nagu oleksid nad ehtsad maakad, olid nad otsustanud selle selgeks õppida. Ega see teab mis keeruline olnudki, esialgu oli küll ebameeldivalt kibe, kuid kohe musta kohvi peale rüübates oligi varsti amet selge. Kohvikus istumine oli üks tore ajaviide, kuna siin olid sageli koos nii saadete tegijad kui ka nende külalised… Vahva oli kogu seda suminat enda ümber jälgida ning kuidagi uhke oli teadmine, et kuulud nende kuulsustega nüüd nagu ühte perre. Istumine istumiseks, kuid töö oli siiski tähtsamal kohal.

      Enne tööpäeva lõppu helistas Paul ning lunis kokkusaamist. Ta saadaks meelsasti Nellit kuni Oktoobri kinoni, kuna nad polnud ju juba mitmel päeval kohtunud ja nüüd ta tundvat Nelli järele suurt igatsust. Nelli püüdis temaga kannatlik olla, kuid andis siiski kohe mõista, et poiss peab temast üle saama ja keskenduma rohkem õpingutele. Nellil polnud tõepoolest vähimatki soovi teda täna näha ja ta otsis mõttes pingsalt äraütlemiseks põhjust. Paul võis vahel üsna põikpäine olla ja tulla ikkagi teda telemaja ette ootama. Õnneks astus just sel hetkel sisse Sulev Nõmmik ning palus näidata talle uut kokkumonteeritud filmikatkendit. Mari kohmitses midagi Taffi aparaadi taga ning Nelli oli kohe nõus ja seda kuulis telefonis ära ka Paul ning teisel pool pandi toru ära. Tähendab solvus jällegi.

      Nellil oli enne Oktoobrisse minekut veidi aega ja Marilgi ei paistnud kiiret olevat ning nii jäi temagi uudishimust Nõmmiku uue telefilmi „Noor pensionär” filmikatkendit vaatama. Ega neist keegi olekski keeldunud energilisele Nõmmikule teenet osutamast, kuna too oli alati humoorikas ning pistis sageli šokolaaditahvligi pihku, kuna tihti juhtus ta oma filmidega tulema just mõni minut enne või pärast tööaega. Juba sellest lühikesest filmijupist paistis, et tuleb jälle üks mõnusalt humoorikas telefilm. Kus Abel ja Laats mängimas, seal naljast puudu ei tule ja Nõmmik kohe oskas stsenaariumi nii kirjutada, et rahvale meeldis. Enne lahkumist nende juurest veel kord läbi astunud, neid tänanud ning paar mõnusat komplimenti lausunud, tuhises Nõmmik, filmikarp kaenlas, ruumist välja.

      Kohe helises laual taas telefon ning Nelli käskis Maril vastu võtta. Kindel see, et Pauli solvumine läks üle ning nüüd püüab taas teda moosida… Ütelgu sellele poisile, et ta on juba jõudnud ära minna.

      Siiski oli helistajaks Ando, kes andis teada, et ootab Marit telemaja ees ja tal on ka seltsiliseks üllatuskülaline. Riidehoiust kiirustades mantlit selga tõmmates arutles Mari Ando kaaslase üle. „No, kui too juba Andoga kaasas on, siis peab see küll meie ühine tuttav olema, ega siis võhivõõras viitsiks temaga koos siia telemaja juurde jalutada.”

      „Kui tõesti oleks tegemist teie ühise tuttavaga, miks siis vend loodab sulle üllatust valmistada?”

      „Ah, eks ta pakub natuke üle, tahab mind uudishimulikuks teha. Enda teada pole mul ühtki niisugust tuttavat, kelle nägemine mind üllatada võiks.”

      Nelli andis võtmed valvelauda, kuid Mari kiirustas kohe väljuma. Läbi klaasuste nägi Nelli neid trepil seismas ning väljudes kuulis, kuidas Mari Ando kõrval seisvale neiule mühatas, et Tiia äkki Saaremaalt siia tulnud… „Tulid Ando pärast või plaanid hoopis Tallinna talle järele kolida?”

      Ando võttis Nelli tervituse viisaka kummardusega vastu ja Nelli vaatas teda pisut uudishimulikumalt, kuna tollel oli nüüd peas miilitsa talvemüts, nagu võinuks see teda teistsuguseks muuta. Kahjuks ei märganud ta erilist muutust, ehkki nüüd võis mütsi alt paistvaid tumedaid juukseid märgata. Tiia oli kuidagi pelglik, kuna Mari oli temaga vist pisut liiga järsk olnud, küsides kohe, miks oli too sellisel külmal ajal võtnud ette Tallinna tuleku, pannes oma otseste küsimustega Tiia punastama.

      Nelli muigas tahtmatult, kuna teadis, et Mari oli oma ütlemistega alati otsekohene. Soovinud kõigile head õhtut, tahtis ta juba minema rutata, polnud tal ju põhjust nende võõraste ja armunud tegelaste kõrval passida.

      Küllap oli Ando tema kiire lahkumise kohta Marilt midagi küsinud, sest kohe hüüdis Ando talle järele, et neil ju samuti sinnapoole minek ja nad võiksid temaga koos tulla. Muidugi ei sobinud Nellil selle peale üksinda edasi tormata. Jätab viimaks teistele mulje, nagu peaks ennast liiga uhkeks või poleks nood temale sobilikud teekaaslased. Nii nad rahulikult juteldes jalutasidki kesklinna poole, Nelli rohkem teisi kuulates, kuna Mari uuris Tiialt kodukandi uudiseid ja Andolgi oli üht-teist lisada. Märkamatult jõuti Viru tänavale ning kui Nelli enne kino juurde viiva kangi alla keeramist hüvasti jättis, oli ta imestus suur, kui Ando tegi ettepaneku teda kino ukseni saata. Nelli kehitas ükskõikselt õlgu – kui tahab, eks siis saatku. Samas märkas ta silmanurgast, kuidas Tiia talle tigeda pilgu heitis. On ikka rumal! Ega ta siis siinsamas kangi all Andot maha murdma hakka ja kui neil on nii suur armastus, siis pole Tiial vähimatki põhjust muretseda. Pealegi pole Ando ju üldse tema tüüp. Mari ei teinud seda nagu märkamagi, vaid jalutas rahulikult edasi, sundides sellega Tiiat endaga kaasa tulema.

      „Ma käisin ka eile siin kinos,” võttis Ando kohe jutuotsa üles.

      „Jah, ja kuidas siis film meeldis?”

      „Ega ma teagi selle filmi kohta midagi rääkida…”

      „Soo, kuidas siis nii! Magasid terve seansi maha või?”

      Ando muigas kavalalt. „Ma käisin ikka siin üleval aparaadiruumis…”

      Nüüd oli Nelli kord üllatuda: kuidas poiss sinna ruumi sisse sai ja milleks?

      „Meil on ju õemees kinofikatsiooni valitsuses ohutustehnika ülemus, ta kutsus mind ühes, et lähme ja vaatame Oktoobri kino üle, seal pidavat nüüd üks pisike Saaremaa neiu töötama…” Poisi hääl oli seda öeldes kelmikalt meelitav ning silmanurkades kerge naerukurrukegi.

      „Siis läks küll hästi, et mind eile tööl polnud, muidu mine tea, mida te kontrollimisel oleksite võinud avastada.”

      „Polnud teil seal mingeid märkimisväärseid rikkumisi, ainult pisivead. Heldur tahtis lihtsalt uuele töötajale ohutusnõudeid tutvustada.”

      Nelli muigas, ohutusnõuetega tutvumise kohta andis ta kohe tööle tulles allkirja. Siin oli pigem tegemist ettekäände otsimisega, et uus inimene oma silmaga üle vaadata. Mari juttudest teadis ta küll, et õde Saima oli oma mehega tutvunud just kinokoolis, kus too oli sel ajal nende grupi meistriks olnud. Verinoor nägus saarepiiga oli ta hoobilt ära võlunud. Nüüd kõrgel ametikohal töötades huvitasid