Suhete kummalised keerdkäigud. Adena Sepp

muretsenud neile siiski erinevatele kohtadele. Nelli oli kindel, et sihilikult, kuid Maril polnud selle vastu midagi, ta võib vabalt mõned read eespool istuda.

      „Kaotatud unelmad”… No pole sõnu! Filmi pealkiri oli nagu nimme tema jaoks valitud, sest kogu filmi ajal hoidis Paul ta sõrmi pihus ja pigistas neid vahel üpriski tugevasti, eriti stseenides, kus peategelasest noormees elas raskelt üle armastatu põhjustatud pettumusvalu, kui too abiellus teisega, purustades kõik tema unelmad… Ehk soovis Paul tallegi mõista anda, et Nelli ei tohiks temaga sel moel käituda ja teda endast eemale tõrjuda… Paul on ju selgelt mõista andnud, et Nelli tähendab talle väga palju. Kahjuks ei äratanud film Nellis erilisi emotsioone, filmi vaadates elas ta küll peategelastele kaasa, seostamata siiski filmilugu enda ja Pauliga.

      Kinost väljudes võttis neid vastu külmakraade juurde saanud ilm. See tekitas Nellis soovi rutem koju saada ja kui Paul tegi ettepaneku teda saatma tulla, ütles ta kindlalt ära. Miks peaks too koos temaga ta koduväravani sõitma ja seejärel vaatama, kuidas jälle tagasi saab. Tuppa polnud Nelli teda kunagi kutsunud, kuna elas kaugelt sugulaste majas ja tema tillukeses toakeses oli ainult kitsas kušett ning kirjutuslaud, tema riidedki olid kohvrisse pakituna voodi all. Nellile ei tulnud mõttessegi sinna külalisi kutsuda. Ega Linda oleks vist tahtnudki, et võõrad majas käivad ja pealegi on väike Toomas vahel ülearugi tüütav.

      Nelli soovitas Paulil kohe trammile hüpata ning ühikasse põrutada, kuid too ei paistnud seda kuulvatki, vaid nohises üpriski solvunult nende kõrval. Mari ja Nelli ei pööranud sellele erilist tähelepanu, vaid arutlesid trammi saabumiseni filmi üle. Viru peatuses läksid nad Mariga lahku, too kiirustas üle Viru väljaku teisele trammile, et sõita oma Linda tänaval asuvasse üürikorterisse ja Nelli jäi koos Pauliga marsruuttaksot ootama.

      „Miks sa, Nelli, minuga viimasel ajal niimoodi käitud?” Paul võttis tal ümbert kinni ning surus teda tuule eest varjates enda vastu.

      Nelli naalduski tugevalt seljaga vastu Pauli rinda, kuid seda üksnes sooja saamiseks.

      „Mida sa selle minu käitumise all silmas pead?”

      „Ma pole rumal… saan ju aru küll, et sa ei taha enam minuga kahekesi olla ja seepärast veadki sõbrannasid kaasa… Mida ma olen halvasti teinud?”

      „Sa ei ole midagi halvasti teinud, kuid saa aru, et meie aeg on lihtsalt ümber saanud. Pealegi on mul nüüd vähem vaba aega. Mari kutsusin ma kaasa, sest et tal pole seal korteris kuigi mõnus elamine ja tallegi kulub vaba aja veetmine ära… Tegelikult peaksid sinagi rohkem õpingutele pühenduma. Üldse peaksid sa aru saama, et väljas on külm ja ma olen väsinud ning mu kõht on juba tühi…”

      „Lähme siis kusagile õhtust sööma!” haaras Paul kohe võimalusest kinni, jättes märkamata Nelli vihje nende koosolemise lõpule jõudmisest.

      „Oled äkki rikkaks saanud või? Sellisel kellaajal saaksime ju minna ainult restorani.”

      „Sinu heaks ohverdaksin ma ikka mõne vaba rublakese… Nädalavahetusel tegin koos vennaga maal ühe papi juures väikese tööotsa, aitasime tal puid lõhkuda ja ta viskas selle eest meile natuke.”

      „Ja kohe laristaksid selle restoranis maha? Paul, see kulub sulle endale ära, sul ju kevadel kooli lõpetamine, tahtsid selleks uue ülikonna osta, eks siis hakkagi nüüd tasapisi raha koguma.”

      Nelli teadis hästi Pauli olukorda, ega tal ju kodust erilist toetust loota ole. Ema oli üksinda kasvatanud nelja last, õed olid küll juba iseseisva elu peal, kuid väikevend käis alles algkoolis ja kui suur see lüpsja palk ikka on. Vanem õde Irmeli oli teda varem aeg-ajalt toetanud, kuid vaevalt ta nüüd seda enam tegi. Oli ta ju abiellunud siin hiljuti Viru hotelli ehitanud soomlasega. Nelli oli nende pulmas isegi lilleneiuks olnud. Kus olid alles pulmad olnud! Paul oli teda kogu hingest palunud endaga koos pulma tulema ja eks Nellilgi oli sinna minek pisut põnev olnud. Nii mõnedki naised püüdsid nüüd soomlastega abielluda, kuna see oli võimalus siinse riigi tolm jalgadelt pühkida ning pääseda Soome elama. Nelli ei saanud sellest paarist küll suurt sotti, kuna nii palju kui ta Irmeli ja Erkkiga kokku oli puutunud, olid need kaks pidevalt teineteise kallal näägutanud ja ega Erkki eriti hoolinud ka Irmeli pisitütrest Kaarinist, kuigi väike plikatirts oli üks ütlemata kena ja tragi olekuga. Lilleneiuks sattus ta endalegi üllatuseks, kuna teda peeti Pauli pruudiks ja Irmeli oli just teda soovinud.

      Erkki oli Soomest Irmelile toonud ekstravagantse peenvillast kootud pikkade varrukatega minipikkuses pulmakleidi, millel peal pikk, allapoole põlvi ulatuv särava brokaatlõngaga ja eest lahti hoidev vest. Noorpaar oli igati huvipakkuv, kuna keegi siit raudse eesriide tagant abiellus äkki välismaalasega. Algul oligi kõik olnud suurepärane. Pulmapidu peeti Balti jaama lähedal asuvas Majaka restoranis. Lõbus oli olnud ja Nelli oli ka palju tantsida saanud. Erkki soomlastest töökaaslased olid kõvad tantsu- ja viinamehed. …Viron tyttö ja Suomen poika on onnelinen ja oikein sopiva pari… seda kinnitasid nood lausa igal sammul, kuid pärast keskööd oli olukord ootamatult üpriski dramaatiliseks kiskunud. Erkki oli juba parajalt purjus ja hakkas äkki Irmeli kallal norima, et too petvat teda ja küllap ta ikka olevat üks „Viron huora”. Sõnast sündis sõna ja kuna Irmeligi oli päris äkilise loomuga, siis lendasid peagi Erkki suunas laualt taldrikud ja takkapihta ka lauanuga. Õnneks olid restorani noad nii nürid, et vastu Erkki käsivart lennates ei tekitanud see käele kriimugi. Vastuseks läkitas Erkki Irmeli poole lauanurgal olnud transistorraadio, mis õnnekombel Irmelist mööda läks ja põrandale tükkideks purunes. Möllu oli palju, soomlased hoidsid Erkkit kinni ning ema üritas Irmelit ohjata ja viimaks suudetigi nad maha rahustada ning pidu jätkus, kuid Nellil polnud enam tahtmist seal olla, kõik näis äkki nii võlts ja vale ning Paul oli talle takso tellinud… Jah, ka nõnda võib mõni kooselu alata, kuid kui mees juba pulmapäeval oma naist litsiks sõimab ja nad vastastikku asju loobivad, siis vaevalt sellisest kooselust asja saab. Kuu aega hiljem rändaski Irmeli koos Kaarini ja Erkkiga läbi Leningradi rongiga Soome. Nelli käis koos Pauliga neid rongile saatmas ning isegi seal jõudis Erkki Irmeli välja vihastada, kuna hetkel, mil too käis oma pagasit vormistamas, armukadetses Erkki ta eemaloleku pärast ja jorises ikka, et hänen rakas Irmeli, kuid Irmeli pettää hänta ja on yksi Viron huora ja Viron huora… Paul oli lausa raevus, kuid polnud siiski Erkkile midagi pahasti öelnud, las klaarivad ise oma asju. Oh, oli ikka Irmelil julgus sellise mehega tundmatus kohas kooselu alustada. Kuid enne rongile minekut, sosistas Irmeli talle, et ega ta plaanigi tolle Erkkiga Soomes kokku elama jääda, tal olnud oluline, et lihtsalt Eestist minema pääseda, kuna oli juba ammugi endale ihaldanud kõike välismaist ja sealset elulaadi.

      See kõik meenuski nüüd äkki Nellile ning üha rohkem jõudis temani arusaam, et ehkki ta ei taha Paulile haiget teha, aga kui hinges seda õiget armastust ei ole, ega siis ole mõtet ka koos olla. Kui too sellest ise aru ei saa või ei taha aru saada, siis peab ta seda Paulile kord otse ütlema, kuid seda mõnel sobivamal ajal.

      „Paul, ole hea ja ära pahanda, kuid ma tahan koju minna ja järgmistel õhtutel tuleb mul pärast telemaja tööd minna otse Oktoobri kinno filme näitama.”

      „Tõmbad ikka veel mitmel töökohal?” Pauli hääles võis tajuda etteheidet. „Ise pidid ju ära lõpetama?”

      „Kuule nüüd… iga lisakopikas kulub ju ära ja ma lubasin kuni kevadeni seal töötada, kui uued mehaanikud lõpetavad kooli, küllap leiavad nad siis mulle ka asendaja.”

      Paul vajus kuidagi norgu ning võbistas õlgu, kas siis ebameeldiva tuule või Nelli lausutud sõnade tõttu.

      „Sa tahad siis öelda, et me sel nädalal enam ei kohtugi? Ütle parem, et sa teed seda kõike minu kiuste.”

      Õnneks sõitis just siis ette marsruuttakso ning Nelli kiirustas sisenema, lehvitades üle õla Paulile, ning hõikas, et too võiks ju vahel ka helistada.

      2

      Tööpäevad olid üpris rahulikud. Filme näitasid nad kordamööda või siis lobisesid ja nokkisid niisama üksteise kallal. Nii oli see tänagi, hetkel vaatas Meeri saalis läbi järgmisel päeval eetrisse minevaid filme ning nad olid saatnud Eha neid näitama. Nagunii on tal iga päev vaja õhtukooli pärast varem ära minna, tehku siis vähemalt päeval