Pahviks löödud. Elle James

ega võltslubadusi. Põrgu päralt, ta polnud isegi veel lauset lõpetanud, kui mees plehku pani.

      Naine libistas käed musta siidjaki vahele, tundes rõõmu selle kerge materjali üle. Värvika rannikuäärse linna Conbanau kuumus ning õhuniiskus võisid päeva lõpuks rõhuvaks muutuda. Ning tänane päev tõotas tulla väga väsitav.

      Mõte, mis aitaks teda läbi nendest pikkadest igavatest koosolekutest pompoosse peaministri ja tema salakavala finantsabilisega, oli teadmine, et Sean on kuskil saatkonnas koos temaga. Kui TJ polnud teda just minema peletanud, on mees õhtul tagasi tema toas.

      Naise keha kiheles ootusärevuses, ta heitis pilgu aknast välja ning nägi Seani tiheda liiklusega tänavat ületamas, põigeldes kõrvale busside ning eredavärviliste riietega meeste ja naiste eest, kes kõndisid või sõitsid jalgrattaga. Kui mees liikus läbi ülerahvastatud tänavate saatkonna poole, mis asus kõigest kvartali kaugusel, torkasid inimeste meres tema hele nahk ning tume ülikond tõeliselt hästi silma. Seani juuksed olid pikemad kui enamikul meestel, see andis talle väljakutsuva välimuse. Mees oli pikk, tõmmu, seksikas ja salapärane, see muutis ta selliseks, kellest TJ oli alati unistanud, kuid naisel polnud tema jaoks ruumi õigusassistendi elus.

      Kui TJ poleks tulnud Dindisse enne kongresmen Haddocki, poleks ta ilmselt kunagi kohanud Seani ühes väikeses kohvikus hotelli ja saatkonna vahel. Nad poleks kunagi päikeseloojangu ajal tähtedest ning tähtkujudest rääkides mööda randa jalutanud. Nad poleks kunagi koondanud kuuvalgust sellesse ainsasse hingematvasse suudlusesse, mis saatis nad sellisesse armatsemise öösse, mida ei suutnud ületada mitte miski, mida TJ oli varem kogenud.

      Ta ohkas – seda oli ta viimase nädala jooksul palju teinud. Mis tal viga oli? Ta armastas oma elu täpselt sellisena, nagu see oli – kiire tempoga, põnev ja eesmärgipärane. Õigusassistendina mõjutas ta valitsuse otsuseid rohkem kui keskmine ameeriklane. Pärast FBI-st lahkumist oli Manson Haddock, vabariiklaste kongressmen Texase osariigist tema mentoriks olnud. Naise töö oli turvaline, huvitav ning kõike seda, mida ta tahtis.

      Kuni hetkeni, mil Sean ilmus välja. Mees oli kui glasuur koogil. Ärimees, mitte ohtliku ülesandega FBI agent. TJ-le meeldis, et Seanil polnud sellist karjääri, kus kuulide eest kõrvale põiklemine kuulus töö igapäevaste riskide hulka. Naine oli varem sellise suhte tõttu kannatanud ega tahtnud enam midagi tegemist teha ohu ega eluohtlike olukordadega. Andke talle iga päev turvalisust ning stabiilsust. TJ ei igatsenud hilisõhtuseid varitsusi, seda, et nurka aetud kurjategijad teda tulistavad, ega telefoni juures ootamist, et teada saada, kas mees, keda ta armastas, oli pärast eriti ohtlikku ülesannet elus või surnud.

      Peab siiski möönma, et elu FBI agendina ei keerelnud ainult tulevahetuste ja tulistamise ümber. Enamiku aja veetsid nad ülekuulamistel ja meeletutes paberihunnikutes nuhkides ning vihjeid otsides. Kuid vaja oli ainult ühte kuuli, pommi, endast väljas narkomaani, et sinu päeva ära rikkuda – või inimese elu lõpetada.

      Ei, aitäh. Andke TJ-le vaikne töö valitsuses, kus ta saaks aidata vormida otsuseid intelligentsuse, mitte toore jõu abil. Aga kui kongresmen oli teatud küsimustes eriti põikpäine, soovis TJ vahel abinõuna just toorest jõudu kasutada.

      Kiire pilguheit kellale pani TJ õhku ahmima. Kurat! Kongresmen Haddock saab maruvihaseks, kui assistent tund aega enne eeldatavat koosolekut kohal pole. See andis talle täpselt neli minutit, et leida üles kingad ning ühineda tänaval inimmerega, mis liigub samas suunas nagu Seangi.

      Läbi sviidi sööstes libises TJ vastupidavatesse mustadesse kingadesse, haaras portfelli ning kihutas viie tärni hotelli avaratest treppidest alla. Aafrika suurele kommertskeskusele oli iseloomulik, et tänavad olid täidetud kõigi ühiskonna kihtide esindajatega, igaühel neist oli päevaks oma eesmärk.

      TJ eesmärk oli jõuda saatkonda – ta vaatas kella – kolme minutiga. Poolenisti kõndides ja pooleldi joostes kiirustas ta mööda pikka kvartalit kolmekordse, neljakümne viie toaga USA laiali valguva saatkonna poole, mida ümbritses muljetavaldav sepistatud raudaed ning lopsakas roheline muru. Ta nägi eespool asuvat hoonet üle teda ümbritsevate inimeste peade.

      Kuna Seanil oli tema ees edumaa, võis mees praegu juba väravast sisse astuda. TJ soovis, et oleks koos mehega ärganud, siis oleksid nad saanud koos jalutada ning ta ei hingeldaks saabudes nii hirmsasti. Õigusassistendina tundis naine uhkust selle üle, et oli alati rahulik ning talitses end hästi. Tema tööks oli lasta kongresmen Haddockil seeläbi hea välja näha, et mees oli alati ettevalmistunud ning kõigeks valmis. Seaniga kohtumine oli heitnud ta tagurlikku käitumismalli – ta pidi pidevalt jooksma, et teistega sammu pidada.

      Kui TJ lähenes imposantsele hoonele, hakkas rahvahulgas rüselus vähenema. Tühjal teel oli TJ juba peaaegu kohal ning pidi hoonesse jõudma ilmselt ainult paar minutit hiljem kui kongresmen. TJ aeglustas värava lähedal sammu ning tuhnis käekotist välja passi ning ametitunnistuse. Kui ta need üles leidis, liikus ta pilku tõstmata edasi.

      Ta põrkas kokku ühe ärimehega, kes samal ajal lahkus värava kaudu, kui naine sellele lähenes. Talle jäi mehest selline mulje: tumedad juuksed, intensiivsed pruunid silmad ja kallis triibuline ülikond. TJ vabandas kohmakuse eest, kuid ärimees isegi ei märganud seda. Mees kõndis lihtsalt edasi, pikad sammud kasvatasid nendevahelist maad jõuliselt.

      „Ilmselt on tal kiire.” TJ näitas passi ja valitsustöötaja ametimärki merejalaväelasest valvurile. Dokumente tagasi kotti toppides, märkas naine, et kompleksist väljus kongresmen Haddocki tühi must limusiin. Suurepärane, mees oli juba kohale jõudnud ning otsis ilmselt TJ-d.

      Heitnud käekoti üle õla ning astunud kaks sammu mööda pikka munakivisillutisega sissesõiduteed, levis läbi õhu plahvatus, mis pühkis naise jalust maha ning paiskas kive, tolmu ning rususid üle roheliste muruplatside.

      Elegantsete kaartega avar valge hoone vajus nende silme all rusudeks, keskosa kukkus kokku kivipuruhunnikuks. Musta suitsu ning pruuni tolmu pilv tõusis õhku, paisudes üles plahvatuse epitsentrist.

      TJ üritas end istukile ajada, aga kui ta seda tegi, hakkasid kõrvad kumisema ning pilt silme ees väljus kontrolli alt. Ettepoole kummardudes peitis ta pea põlvede vahele, võideldes selle nimel, et meeli ning sisikonda ohjes hoida. Kui TJ-l õnnestus pead tõsta, muutus nägemine ähmaseks, tolm täitis kopsud ning naine hakkas meeletult köhima.

      Mehed ja naised jooksid kokkuvarisenud kivide, sakiliste puitkonstruktsioonide ning purunenud klaasi hunniku poole, sinna, kus kunagi oli seisnud Ameerika saatkond. Inimesed kogunesid ümber rusude, kuid hävingu all ei liikunud mitte miski. Need, kes sees olid, poleks saanud plahvatust üle elada.

      Sean.

      Lähenevate sireenide hääle kohale tõusis naise nutt. Heli pärines TJ rinnust. Ta kõikus ning tervitas musta sügavikku, mis vedas teda pimedusse.

      Teine peatükk

      Kevad Washingtonis muutis tavaliselt TJ rõõmsaks. Aga täna oli tema sörkjooks puhkevatest kirsiõitest hoolimata nagu töö. Ta liikus läbi Rock Creeki pargi ning mööda radu, mida varem kasutasid muulad, kes veadsid pagasit mööda Chesapeake’i ja Ohio kanalit. Nimetatud kanal kulges paralleelselt Potomaci jõega ning oli tavaliselt rahulik koht jooksmiseks. Kuid TJ polnud rahulikus meeleseisundis.

      Oli möödunud kuu kongresmen Haddocki surmast ning sellele järgnenud TJ naasmisest Conbanaust. Valitsus ei teadnud ikka veel midagi rohkemat selle kohta, kes oli põhjustanud surma ja hävingu. Mitu terroristlikku rühmitust olid vastutuse enda peale võtnud, rääkides üksteisele vastu ning paisatesKongressi, CIA ja presidendi tõelisse möllu, leidmaks lahendust ning enesele õigustust.

      TJ oli veetnud plahvatusele järgnenud nädala, aidates CIA-d ning valitsust uurimistöös ning korraldanud kongressmeni surnukeha Ühendriikidesse tagasisaatmist. Ajakirjanike vältimise ning küsimustele, millele tal vastust polnud, lahenduse otsimise vahel püüdis ta leida Seani.

      Kõik ellujäänud ohvrid olid pärast plahvatust saadetud Conbanau Mercy haiglasse. Kuigi TJ väitis, et temaga on kõik korras, hoiti teda siiski jälgimise eesmärgil üks öö sees. Tal oli õnnestunud palatist välja hiilida ning leida Sean suures vigastatute kaoses, millega toimetulemiseks ei olnud haigla personal valmis.

      Kuigi