Pidu. Marje Ernits

Päring, mille ta oma arvutisse sisestas, andis aga nii ootamatult palju vastuseid, et Liina pidi tahes või tahtmata tingimusi lisades oma valikuvõimalusi kitsendama. Selgus, et pea kõigi puhke- ja pidumajade pakkumised olid tingimusilt nii sarnased, et Liina erisoovid tulemit ei muutnud ja see ei meeldinud talle sugugi, sest tema otsis just midagi tavatut.

      Läks veel mitu päeva, enne kui Liina suutis oma sünnipäevapeole ja selle toimumispaigale just talle sobiva kiiksu välja mõelda ning uutel tingimustel otsinguid alustada. Kuna tal töö juures arvutikasutamisel mingeid piiranguid polnud ning ka tööaeg oli määramata, võis ta kontoriruumi aknaaluses boksis teha ja olla oma suva järgi, peaasi, et ülemus töötulemusega rahule jäi. Liina jaoks polnud tulemuse tegemine mingi probleem, sest tema sai oma tootearenduse ja müügitöö normi juba mõne tunniga täis, ning ülejäänud aeg kuulus talle endale. Tõsi, mõnikord kulus see ka mingite mõttetute koosolekute ja kooskõlastamiste peale, aga seda juhtus harva, sest Liina oskas nõmedana näivatest kohustustest enamasti mööda hiilida.

      Bossile Liina mõistagi sellist muljet ei jätnud, et ta hetkel töökohustustega ei tegelenud. Oma kohal istudes oli ta pilk pea alati pingsalt ekraanile pööratud ja ruumis ringi liikuvatest kolleegidest ei teinud ta väljagi. Tegelikult oligi väga raske vahet teha, mis tema puhul oli ametikohustustega seotud tegevus või mis seda polnud, sest nii ehk teisiti tuli tal kõikvõimalikel lehekülgedel käia ja suhtlusportaalides surfata. Kui teda töö ajal kõnetati, siis ta justkui ei kuulnud või lihtsalt ei reageerinud, mitte enne, kui kellegi puudutus ta tööunest üles äratas.

      Kiiks, mille Liina oma sünnipäevapeo vürtsikaks muutmiseks välja mõtles, seisnes ürituse toimumise ajas, mitte niivõrd kohas, nagu ta algul oli mõelnud. Aeg, nimelt puhas päev, mil ei tähistatud midagi kalendrisse kirja pandut või ettemääratut, oligi see, mis lõpuks ta tähelepanu pälvis. Uurinud tunde tähtpäevade registrit, selgus, et septembrikuus justkui polnudki ühtegi päeva, kus poleks olnud märget mõnest pidulikust sündmusest, mida tuli ilmtingimata tähistada. Kuna Liina sünnipäev oli üheteistkümnendal septembril, siis seostus sel päeval peo pidamine esmalt muidugi terrorismi rõvedustega ja see oli halb enne. Mõni päev enne seda oli vaja pidada pidu suitsiidi ennetuste teemal, siis vanavanemate auks ja edasi tuli juba riburada pidi igasuguseid mälestus- ja tähtpäevi.

      Sõelunud kõik septembrikuu kalendripäevad läbi, loobus Liina oma sünnikuust puhta päeva otsingutest ning ta pilk jäi pidama hoopis kolmekümne esimesel augustil. See oli päev, mil kõik rääkisid ja kirjutasid esimesest septembrist ning paljudele jäi isegi see märkamatuks, et augustikuu ei lõppenud kolmekümnendal, vaid kolmekümne esimesel päeval, seega oli see üks päev enne kooli algust justkui kadunud või suisa olematu. Liina meelest oli just see peopidamise aeg temale sobiva kiiksuga. Sellest äratundmisest sai alguse mingi eriline õhin, nii et isegi Liina kolleegid tema kohal hõljuvast aurast innustusid ja suurema vastutustundega oma töösse süvenesid. Mõistagi polnud neil õrna aimugi, millega nende kolleeg Liina Veetamm tegelikult oma tööaega sisustas.

      Kui Liina esimene samm, sünnipäevapeo toimumise aeg, oli paigas, astus ta järgmise ning hakkas sobivat kohta otsima. Kõigepealt vaatas ta üle arvuti poolt pakutud peopaigad ja saadud viited, kuid ei jäänud ühegi tulemusega rahule. Kolmekümnes augustipäev oli enamikes sobilikes kohtades juba hõivatud ja kuna tavaliselt läks peole eelnev ja järgnev päev samuti broneerituna kirja, sest see kulus peopaigus enamasti ettevalmistustele ja pärast pidu pohmellist toibumisele ning lõpuks koristamisele. Sama probleem tundus ka kolmekümne esimese augustipäevaga olevat ning sealt edasi liikus Liina mõte paratamatult teeneid vajanud sõprade ja tuttavate rea peale.

      Nii oligi järgmine samm, mis Liina ette võttis, otsida välja oma nii-öelda võlglaste aadressid, sotsiaalmeedia kontode andmed ja mobiiltelefonide numbrid. Nende hulgast sõelus ta esmalt välja inimesed, kes moel või teisel olid seotud kohaliku turismimajandusega ning siis need, kel oli kinnisvara rohkem kui vaid suvekodu maamajas ja korter linnas. Mõisaomanikke polnud kahjuks üheski Liina koostatud nimekirjas, küll aga leidis ta, et tema enda pinginaaber oli peale gümnaasiumi lõpetamist just teda huvitanud eriala omandanud, kuid töötas siiski rohkem giidina ja viibis hetkel ühe grupiga kusagil Hispaanias.

      Kus iganes keegi Liina sõpradest või tuttavatest poleks ka momendil viibinud, siis sel polnudki tähtsust. Probleemi asetus ei sõltunud enam viibimiskohast ja ajahetkest, vaid internetiühendusest ja mobiilsidest. Isegi rahal polnud enam sellist mõju, nagu seda võis avaldada eelnimetatud ühenduste kiirus või levi puudumine. Saatnud sõnumi teele, sai Liina üsna pea oma nutitelefoni ekraanile naeratava kuunäo ja hetk hiljem võis ta oma endisaegse pinginaabriga kuvaril pilti vaadates näost näkku suhelda.

      Üksteist aastat, mis neid gümnaasiumi lõpetamisest lahutas, oli küll toonaste kaasteeliste näojoontesse botoxit süstinud, kuid inimese olemust polnud aeg muutnud ja nii sai Inna juba paarist lausest aru, kuhu Liina oma jutuga sihtis. Pikka juttu ei tulnud, sest mõlema aeg oli hinnas ja nii sai Liina kiiresti talle olulise info kätte ning võis tempot maha võtmata edasi tegutseda. Kriipseldanud mõned märksõnad paberile, valis ta helistamiseks juba järgmise numbri ning pool tundi hiljem oli tal uue kohtumise aeg ja koht määratud.

      Tööandjale polnud Liinal igast oma käigust vaja aru anda ja nii jättis ta vaid tagasituleku kellajaga kleeplehe oma arvuti kaanele ning kiirustas büroohoone alumisel korrusel asuvasse kohvikusse. Selgus, et Inna ema uue elukaaslase poeg Rait, kellega ta kohtamise oli määranud, töötas samas majas. Kui kena, umbes kahekümne viie aastane noormees kokkulepitud ajal reserveeritud laua ääres Liina kõrvale istus, polnud kahtlustki, et just tema oli oodatu. Inna sõnul oli Rait sedasorti mees, kes võis mistahes ajal leida ükskõik kui nõudliku kliendi soovitud ürituseks sobiva toimumiskoha. Kuulanud ära Liina nõudmised, vastas mees peaaegu kohe, et tal on välja pakkuda kaks kohta. Esimene variant oli linnas, kusagil Toomemäe lähistel keldrisse ehitud erakohvikus ja teisena tuli kõne alla kellegi sõbra maamõis, mis, tõsi küll, oli pisut kallim ja kaugem võimalus.

      Mõistagi oleks Liina tahtnud linnast kaugemat, aga mitte kallimat võimalust ning nii leppisid nad kokku, et Rait saadab talle maakohast ja vanast mõisamajast mõned fotod, ning küsib peremehelt soodsama hinna võimaluste kohta. Kui Liina kontoris oma toolile istus, olid pildid tal juba arvutis, aga mis hinnakirja puutus, siis selles osas pakkus Rait ühe oma teise sõbra teeneid, kes oli osav meelahtusäri sellel poolel, kus andis alati kaubelda, nimelt toitlustamises. Viimase pakkumise juures jäi Liina tõsiselt mõttesse, sest nimetatud pakkumisel oli üks oluline lisaboonus, nimelt mees, kes odavamat toitlustamist pakkus, oli ise strippar. Mirtelile oleks see kindlasti meeldinud ja ega Helge ka enam mingi süütuke olnud, mõtles Liina ja tegi omapoolse hinnapakkumise, et näha, kui kaugele võib asi minna.

      Kuni vastusevariandid klaarimist ootasid, tegi Liina väljapakutud maamõisa kohta taustauuringut, kuid ei leidnud selle kohta midagi. Laimja mõisa polnud üheski nimekirjas, puhkekohas, atraktsioonis ega isegi geograafilisel kaardil kirjas. Sellest võis järeldada, et tegu oli kas registreerimata eraäriga või siis puhtakujulise blufiga.

      Petuskeemid tundis Liina tavaliselt eksimatult ära, kuid seekord oli ta huvi suurem kui reaalsustaju ning ta saatis Raitile uue kirja vastava päringuga. Oma vastuses avaldas mees imestust ja viitas Liina soovile millegi erilise ja ootamatu järele. Tõsi, seda oli ju Liina soovinudki, aga ikkagi! Rahustavaks momendiks nende sõnumivahetuses sai kiri, milles Rait lubas Liinale enne peo toimumist Laimja mõisa omanikuga kohapeal kohtumise korraldada, aga mitte kohe, sest hetkel oli tal muud tegemist.

      Kohtumisega Liina nõustus, kuigi asjade korraldamisega oli juba kiire, sest aeg tiksus juba päevi augusti viimases nädalas. Liina teadis oma kogemusest, et mistahes tehinguga venimisel oli mingi konks küljes. Rait ei puigelnud ühestki küsimusest kõrvale, vaid selgitas otsesõnu väljendudes, et maamõisa pidas tegelikult tema tüdruksõbra isa, kel oli logistilisi probleeme. Mõistagi oli Liina kohe valmis võõraid probleeme lahendama, et oma asjaajamisega kiiremini edasi liikuda.

      Tund hiljem ilmus Liina kontorilaua juurde siresäärne ning ülbe olemisega noorik, kes endast silmnähtavalt väga heal arvamusel oli. Ta väitis, et on Raiti elukaaslane, ning nõus Liinaga Laimja mõisa oma isa juurde datsasse ehk siis suvilasse sõitma. Liina ise oli vahepeal oma kunagise töökaaslase ja hea sõbra Muugaga