Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard

kõvemini käest, üks kulm küsivalt tõstetud. „Teised? Kes? Kuidas see võimalik on?” Pärast Caesari väljaku all toimunud veresauna ja Naercey evakueerimist ei arvanud ma, et kedagi teist veel olemas on.

      Kuid Kilorn ja Shade ei jaga mu hämmeldust ja vahetavad hoopis salaja pilke. Olen taas kord pimedusse jäetud, ja see ei meeldi mulle mitte üks põrm. Kuid seekord on salatsejateks mu oma vend ja parim sõber, mitte kuri kuninganna ja salaplaane sepitsev prints.

      Millegipärast teeb see rohkem haiget. Põrnitsen neid kortsus kulmul seni, kuni nad taipavad, et ootan vastuseid.

      Kilorn surub hambad risti ja on niigi palju arukas, et vabandav välja näha. Ta osutab Shade’ile.

      Veeretab süü tema kaela. „Sina tead rohkem kui mina.”

      „Kaardiväele meeldib asju vaka all hoida, ja õigusega.” Shade sätib end pisut rohkem istukile. Liigutamine sunnib teda vihinal välja hingama ja haavatud õlast haarama, kuid ta tõrjub mu käega eemale, enne kui jõuan appi tõtata. „Soovime näida väikse, lõhestatu, korrastamatuna…”

      Ma ei suuda ta sidemeid silmitsedes turtsatust tagasi hoida. „Noh, see tuleb teil oivaliselt välja.” „Ära ole õel, Mare,” nähvab Shade vastuseks, kõlades täpselt nagu meie ema. „Püüan sulle öelda, et asjad ei ole nii hullud, kui need paistavad. Naercey ei olnud meie ainuke kants ja Farley ei ole meie ainuke juht. Õigupoolest ei ole ta isegi meie tõeline ülemjuhataja. Ta on vaid kapten. Teisi temasuguseid on veel, ja isegi neid, kes seisavad temast kõrgemal.”

      Selle järgi, kuidas ta oma sõdureid kamandab, võiks arvata, et Farley on keisrinna. Kui tihkan tüdruku poole uuesti pilgu heita, seob ta parasjagu sidet ümber ja sõitleb õde, kes algse sideme tegi. Kuid mu venna veendumust ei ole võimalik eirata. Ta teab Ergavast Kaardiväest palju rohkem kui mina. Kaldun arvama, et ta sõnad liikumise kohta vastavad tõele. Selles organisatsioonis peitub enamat kui see, mida praegu näen. See on ühtaegu nii julgustav kui ka hirmutav.

      „Hõbedased arvavad, et on meist sammu võrra ees, kuid ei tea tegelikult sedagi, mis seisus me oleme,” jätkab Shade tuliselt. „Näime nõrgana, kuna soovime seda.”

      Pööran end kiiresti venna poole tagasi. „Nad näivad nõrgana, sest on seda. Sest Maven vedas teid ninapidi, püüdis teid lõksu, nottis teid maha ja kihutas teid omaenda kodust minema. Või püüad sa väita, et see oli kõik järjekordse plaani osa?”

      „Mare…” pomiseb Kilorn ja nõjatub lohutavalt õlaga vastu mind. Lükkan ta eemale. Ka tema peab seda kuulma.

      „Mul ükskõik, kui palju salatunneleid, laevu ja baase teil on. Niimoodi te tema vastu ei saa.” Maveni mälestuse peale hakkavad mu silmis taas kipitama pisarad, mille olemasolust ma isegi ei teadnud. Raske on unustada seda, missugune ta oli. Ei. Nagu ta teeskles olevat. Lahke unustatud poiss. Leegi vari.

      „Mida sa siis välja pakud, välguplika?”

      Farley hääl vapustab mind samamoodi kui mu enda sädemed ja sunnib viimseilgi närvil pingule tõmbuma. Üürikese hetke vältel põrnitsen oma käsi, mis on Shade’i linade vahele mässitud. Võib-olla ta lahkub, kui ma ümber ei pööra. Äkki jätab ta mu rahule.

      Ära ole tobe, Mare Barrow.

      „Astuda tulele tulega vastu,” lausun talle püsti tõustes. Kunagi pelutas mind Farley kasv. Nüüd tundub talle alt üles vaatamine loomulik ja tuttavlik.

      „Kas see on mingi Hõbedaste nali?” irvitab ta käsi ristates. „Kas näen välja, nagu teeksin nalja?”

      Tüdruk vaikib ja sellest piisab vastuseks. Tekkinud vaikuses märkan, et kogu kamber on vakatanud. Isegi haavatud suruvad valu alla ja jälgivad, kuidas välguplika nende kaptenile vastu astub.

      „Saavutate edu sellega, et näite nõrgad ja ründate tugevalt, eks ole? Noh, nemad teevad kõik, mis suudavad, et näida tugevad, võitmatud. Kuid areenil tõestasin, et nad ei ole seda.” Uuesti, kõvemini, et kõik sind kuuleks. Otsin üles kindla hääletooni, mille leedi Blonos minus ellu äratas. „Nad ei ole võitmatud.”

      Farley ei ole rumal ja mõistab raskusteta, kuhu tüürin. „Sina oled tugevam kui nemad,” märgib ta asjalikult. Ta pilk rändab kramplikult naril lamavale Shade’ile. „Ja sa pole ainuke.”

      Noogutan järsult ja olen rahul, et ta juba teab, mida soovin. „Sajad nimed, sajad võimetega Punased. Tugevamad, kiiremad, neist osavamad, veri punane kui koidik.” Mu hing jääb kinni justkui teades, et seisan tuleviku lävel. „Maven püüab nad tappa, kuid temast ette jõudes võib neist saada…”

      „Võimsaim armee, mida maailm on eales näinud.” Farley pilk klaasistub sellele mõeldes. „Uusvereliste armee.”

      Kui tüdruk naeratab, tõmbub arm õmblustest pingule ja ähvardab taas lahti rebeneda. Ta naeratus muutub laiemaks. Valust ta ei hooli.

      Kuid mina kahtlemata hoolin. Ilmselt igavesti.

      Neljas peatükk

      Farley pole nii pikk kui Kilorn, kuid ta sammud on kiiremad, otsustavamad ja nendega näib raskem sammu pidada. Teen, mis suudan ning peaaegu sörgin tal järel, kui tüdruk läbi sukeldise koridori tuhiseb. Kaardiväelased hüppavad tee pealt eest nagu ennegi, kuid nüüd annavad nad talle möödudes au, lüües käe rinnale ja tõstes sõrmed kulmu juurde. Pean tunnistama, et Farley jätab endast mõjuva mulje ning kannab oma arme ja haavu nagu ehteid. Veri kitlil ei näi teda morjendavat, kui ta hajameelselt käsi kangasse pühib. Osa sellest verest on Shade’i oma. Tüdruk õngitses silmagi pilgutamata mu venna õlast kuuli välja.

      „Me ei pannud teda luku taha, kui sa seda arvad,” märgib ta kergelt, justkui oleks Cali vangistamine tavaline keelepeksuteema.

      Ma ei ole nii rumal, et selle õnge minna, enam mitte. Ta kombib mu piire, testib mu reaktsiooni, mu ustavust. Kuid ma ei ole enam plikatirts, kes temalt kunagi abi palus. Mind ei ole enam võimalik nii lihtsalt lugeda. Olen elanud noateral, lükkinud ühe vale teise otsa ja iseennast varjanud. Nüüd ei ole enam mingi raskus seda korrata ja oma mõtteid kindlalt enda teada hoida.

      Nii et hoopis naeran ja manan näole Elara õukonnas ideaalseks lihvitud muiatuse. „Ma näen. Midagi pole üles sulatatud,” vastan metallseintele viibates.

      Loen tüdruku mõtteid samamoodi, kui tema üritab minu omi lugeda. Ta varjab oma ilmeid osavalt, kuid tema silmis võbeleb siiski üllatus. Üllatus ja uudishimu.

      Ma ei ole unustanud, kuidas ta Cali rongis kohtles – ahelate, relvastatud valve ja põlgusega. Ja prints talus seda nagu peksa saanud peni. Pärast vennapoolset reetmist ja isa mõrva ei olnud temas enam jõudu võidelda. Ma ei saa teda süüdistada. Kuid Farley ei tunne Cali hinge ega jõudu nii nagu mina. Ta ei tea, kui ohtlik noormees tegelikult on. Või mis sellesse puutub, siis ka seda, kui ohtlik olen mina. Isegi praegu, oma rohketest vigastustest hoolimata tunnen sügaval enda sees jõudu, mida kistakse sukeldises pulseeriva elektri poole. Kui sooviksin, suudaksin seda kontrollida. Võiksin kogu selle masinavärgi seisata. Võiksin meid kõiki uputada. See surmav idee sunnib mind piinlikkusest punastama, et midagi niisugust üldse mõelda võin. Kuid samas on need mõtted ka lohutavad. Olen sõdalasi täis laeva kõige võimsam relv ja nad ei näi seda mõistvat.

      Näime nõrgana, kuna soovime seda. Seda öeldes oli Shade viidanud Kaardiväele, püüdes selle motiive selgitada. Nüüd mõtlen, et äkki püüdis ta samal ajal ka sõnumit edastada. Nagu kaua aega tagasi kirja peidetud sõnadega.

      Cali nari on sukeldise kaugeimas otsas, ülejäänud aluse sagina eest varjus. Ta uks on peaaegu täielikult mattunud väänlevate torude ja tühjade kastide alla, millele on löödud templid Archeon, Haven, Corvium, Harbor Bay, Delphie ning isegi lõunas Piedmontis asuv Belleum. Ma ei saa aru, mille jaoks kaste kunagi kasutati, kuid hõbelinnade nimesid nähes jookseb mööda mu selgroogu judin. Varastatud. Farley näeb, et põrnitsen kaste, kuid ei vaevu selgitama. Hoolimata meie savijalgadel kokkuleppest niinimetatud uusvereliste osas, ei ole ma ikka