Punane Kuninganna 2 – Klaasmõõk. Victoria Aveyard

et see on ainuke koht, kuhu sa ta panna said?” küsin altkulmu kola täis nurka põrnitsedes.

      Tüdruk kehitab õlgu ja taob rusikaga Cali uksele. „Prints pole kurtnud.”

      Me ei pea kaua ootama, kuigi sooviksin väga end pisut koguda. Selle asemel hakkab lukustusratas otsemaid kiiresti keerlema. Raudhinged krigisevad võikalt üksteise vastu ja Cal tõmbab ukse lahti.

      Mind ei üllata, et ta valusid eirates püsti seisab. Olles eluaeg valmistunud sõdalaseks saama, on ta sinikate ja haavadega harjunud. Aga sisemisi haavu ei oska ta kuidagi varjata. Poiss väldib mu pilku ja keskendub Farleyle. Too ei pane midagi tähele või lihtsalt ei hooli ühest purustatud südamega printsist. Ühtäkki tunduvad mu enda haavad kergemini talutavad.

      „Kapten Farley,” sõnab Cal, justkui oleks tüdruk teda keset õhtusööki seganud. Ta varjab valu ärrituse taha.

      Farley ei kavatsegi seda taluda ja heidab oma lühikesed juuksed ninakrimpsutuse saatel üle õla. Ta sirutab isegi käe välja, et ust sulgeda. „Oh, te ei soovinud külalisi? Kui jäme minust.”

      Tunnen omaette rõõmu, et ei lasknud Kilornil kaasa tulla. Tema oleks Cali vastu veelgi vastikum, sest vihkab printsi hetkest, mil nad esmakordselt Vaiakülas kohtusid.

      „Farley,” hoiatan kokkusurutud hammaste vahelt. Peatan käega ukse. Minu rõõmuks ja samas ka halvakspanuks tõmbub ta mu puudutuse eest võpatades eemale. Tüdruk tõmbub näost kohutavalt punaseks, tundes enda ja oma hirmu üle häbi. Karmist kestast hoolimata on ta samasugune kui tema sõdurid. Kardab välguplikat. „Arvan, et saame nüüd ise hakkama.”

      Miski Farley näos väratab ärritusest nii iseenda kui ka minu vastu. Kuid ta noogutab ja on tänulik mu lähedusest pääsemise üle. Heites Calile veel viimase terava pilgu, pöörab kapten ümber ja kaob koridori hämarusse. Hetkeks kajavad veel ta valjuhäälsed haukuvad korraldused, mille sõnadest ma aru ei saa.

      Põrnitseme Caliga talle järele, siis seinu, siis põrandat, siis oma jalgu. Me ei julge teineteisele pilku heita. Kardame viimaseid päevi meenutada. Viimane kord, kui teineteisele üle ukseläve otsa vaatasime, järgnesid tantsutunnid ja salajane suudlus. See võinuks samahästi olla teises elus. Sest see oligi. Tema tantsis kadunud printsessi Mareenaga ja Mareena on surnud.

      Aga mitte mälestused. Kui temast mööda astun, õlg lihaselist käsivart riivamas, meenub mulle ta puudutus, lõhn ja maitse. Kuumus ja puusuits ja päikesetõus, kuid enam mitte. Cal lõhnab vere järele, ta nahk on jääkülm. Kinnitan endale, et ei soovi enam kunagi elus ta maitset tunda.

      „On nad sinuga kenasti ümber käinud?” alustan vestlust lihtsa teemaga. Ühest pilgust ta väikesele, kuid puhtale kambrile piisab, kuid millegagi võiks ju vaikust täita.

      „Jah,” vastab noormees ikka veel avatud ukse juures ebaledes. Ta kaalub, kas see sulgeda või mitte.

      Mu pilk peatub seinapaneelil, mis on eemale kangutatud ning paljastanud juhtmete ja lülitite sasipuntra. Ma ei suuda õrna naeratust tagasi hoida. Cal on nokitsenud.

      „Arvad, et see on arukas? Üks vale juhe…”

      See meelitab printsi näole nõrga, kuid sellegipoolest lohutava naeratuse. „Olen pool elu vooluahelatega mässanud. Ära muretse. Tean, mida teen.”

      Ignoreerime mõlemad ta sõnade teist tähendust ja laseme sel jääda.

      Noormees otsustab viimaks ukse sulgeda, kuigi jätab selle lukust lahti. Üks ta käsi toetub laialiaetud sõrmedega vastu metallseina ja otsib midagi, millest kinni haarata. Ta randmel vilgub endiselt leeke tekitav käevõru, mis särab tuhmi, karmi halli taustal hõbedaselt. Ta märkab mu pilku ja tõmbab ühe plekilise varruka alla. Ilmselt ei tulnud kellelegi pähe talle puhtaid riideid anda.