Saatuse üllatused. Dorothea Kerr

hoidis ühe käega ust.

      “Võib-olla mitte. Siiski arvan, et koos üürilisega on sul voodis kitsas.”

      “Mis jama see on? Mis üürilisega? Isa ei ole kunagi varem maja välja üürinud.”

      “Mingi ajani küll, aga nüüd elab siin tema uus äripartner.”

      Majapidajanna sisenes majja, püüdes ust neiu nina ees kinni tõmmata.

      “Kui su vanemad helistavad, ütlen neile kindlasti, et läbi astusid.”

      Unistus jahedast dušist kadus hetkega. Soovimatu külaline vanemate majas… Mis võib veel hullem olla?

      “Ära muretse, ma lähen siis ära,” ütles Keira väriseval häälel.

      Muie Rosa näol muutus laiaks naeratuseks.

      “Sellisel juhul – head teed!”

      Põmm! Ja uks sulgus.

      Keira vajus longu, masendus oli täielik. Näljane, rahata… ja mitte kellelegi vajalik.

      Mis edasi? Plaan oli küpsenud käigu pealt. Ent kui Stewe ja Halley peaksid ka Londonis olema, on nende ridaelamu ju tühi. Oi, kui hästi see praegu Keirale sobiks!

      Neiu naeratas. Ilmselt on väljapääs leitud!

      Sandy Bandi linnakese kõige halvem asi oli see, et kõik tundsid kõiki ja teadsid kõike. Uudised levisid siin kulutulena.

      Muide, Mitch Brauerile sobis see väga: politsei sai igasugustest erakorralistest juhtumitest kiiresti teada.

      Keegi oleks nagu tema õe majja sisse murda tahtnud.

      Mitch läks ümber maja ette pargitud auto. Oma pika teenistusaja jooksul ei olnud ta veel kokku puutunud selliste sissemurdjatega, kes oma auto nii avalikult röövitava maja sissekäigu ette jätavad. Ta kirjutas auto numbri üles ja helistas jaoskonda.

      Mõne minuti pärast teatati talle auto numbri tuvastamisest.

      “Ei või olla…”

      Mitch vakatas.

      “Võib!” kostis tema abiline Barbara.

      Jumal küll, kohtub ta tõepoolest jälle Keira Whitmaniga? Neiu elab ju Floridas, mida ta siis siin teeb?

      Mitch astus otsustavalt maja poole.

      “Politsei!” hüüdis ta uksele lähenedes ja kellanuppu vajutades. “Avage!”

      Näeks ometi neiu näoilmet, on ju kohtumine üllatus mõlemale.

      Mitch luges kolmeni, mõtles veidi ja helistas uuesti. Vaikus. Siis võttis ta taskust võtmekimbu, mille Stewe ja Halley olid enne ärasõitu talle andnud.