Igaveseks kaotatud. Anna Lorie

Oled ikka tore küll! Mina olen juba hulga asju korda ajanud.”

      Kira oli lõoke ning tema tohutu energia puhul ei olnudki seda imeks panna.

      “Ka mina olen juba üleval, Artjom läks just ära.”

      “Nii et saatsid ta minema? Ongi tore, pole tal vaja seal sinu juures vedeleda!” Sõbrannale Artjom millegipärast ei meeldinud. “Üldiselt, mul on sulle ettepanek.”

      “Millest ma ei saa ära öelda,” muigas Margarita, mõeldes endamisi, et nõustub ükskõik millise ettepanekuga.

      “Just. Keelduda sa muidugi ei saa, sest siis vead sõbrannat alt.”

      “Noh, lao juba välja!”

      “Vajan sind modelliks.”

      “Mida? No sa oled ikka päris ülbeks läinud! Arvasin, et kutsud mind tassikest teed või kohvi jooma või midagi selles laadis. Sina aga plaanid mind armutult ekspluateerima hakata,” pahandas Margarita.

      “Mitte sind, vaid sinu suurepärast keha,” teatas Kira.

      “Minu keha ja mina – me oleme üks tervik. Oih! Ära ainult hakka mulle oma esoteerilisi muinasjutte jutustama! Ma tean sind küll, hakkad arutlema, et keha on eraldi ja meie “mina” eraldi. Noh, nii nagu ikka.”

      Margarita teadis suurepäraselt, et tema sõbranna tegeleb igasugu müstilise või, nagu ta ise arvas, filosoofilise jamaga. Margo aga oli selliste värkide vastu täiesti ükskõikne.

      “Olgu,” nõustus Kira lihtsalt, “ei hakka sulle kärbseid pähe ajama. Kuid palun, Margo, sa oled mulle väga vajalik. Tule, ma räägin sulle kõik hinge pealt ära. Ausõna, see on isegi huvitav.”

      “Olgu! Rääkisid ära! Mul ei ole täna niikuinii midagi teha. Tahtsin nagu uut jutustust alustada, kuid midagi ei tule pähe, kuigi plaanis olev süžee on päris hea. Kahjuks küll ainult plaanis olev.”

      “Kas viid selle jälle Cosmosse? Nad ju armastavad sind. Noh, kõik, lõpp! Ootan sind!”