Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз

vaikus.

      „Mida sa õhupallide all mõtled?” küsis Emma.

      „Need suured, mis taevas lendavad ja kus inimesed sees on.”

      Emma nägu tõmbus süngeks. „Näita neid meile.”

      Läksime nendega tuldud teed pidi kaarega ümber rannariba tagasi ning ronisime väikese künka otsa. Ma ei suutnud kuidagi mõista, kuidas me midagi nii nähtavat kui kuumaõhupallid olime suutnud kahe silma vahele jätta, enne kui jõudsime künkaharjale ning ma nägin neid. Seal polnud üldsegi sellised suured värvilised tilgakujulised õhusõidukid, mida võib näha seinakalendritel ja innustavatel plakatitel (Tõuske meiega taevasse!), vaid kaks miniatuurset tsepeliini. Neil olid mustad munakujulised gaasipaagid, mille all rippus üheainsa piloodiga võrekorv. Õhusõidukid olid väikesed ja lendasid madalalt. Nad siksakitasid aeglaselt edasi tagasi ning lainemüha summutas nende propellerite tasase surina. Emma juhtis meid kõrge mõõkrohu sisse peitu.

      „Need on allveelaevakütid,” vastas Enoch küsimusele enne, kui seda küsida jõuti. Millard võis ju olla autoriteet, kui tegemist oli kaartide või raamatutega, kuid kõiges sõjandusse puutuvas oli ekspert Enoch. „Kõige paremini saab vaenlase allveelaevu avastada õhust,” seletas ta.

      „Aga miks nad siis nii ranna lähedal lendavad?” küsisin mina. „Miks nad kaugemale mere kohale ei lähe?”

      „Vaat seda ma küll ei tea.”

      „Kas sa ei arva, et nad võivad hoopis… meid otsida?” pakkus Horace.

      „Kui sa tahad öelda, et need võivad olla tondid,” ütles Hugh, „siis oled jobu. Tondid on sakslaste poolel. Nad on sakslaste allveelaeval.”

      „Tondid võivad kellega tahes kampa lüüa, kui see on nende huvides,” sõnas Millard. „Seega võivad nad vabalt olla pugenud mõlema sõdiva poole ridadesse.”

      Ma ei suutnud imelikelt lennumasinatelt pilku pöörata. Need olid kuidagi ebaloomulikud, just nagu mehhaanilised putukad, kes on täis mürgiseid mune.

      „Mulle ei meeldi üldse, kuidas nad lendavad,” lausus teravapilguline Enoch mõtlikult. „Nad kammivad rannajoont, mitte merd.”

      „Mida nad otsivad?” küsis Bronwyn, kuid vastus oli ilmselge ja hirmus. Mitte keegi meist ei tahtnud seda valjusti välja öelda.

      Nad otsisid meid.

      Lamasime rohus üksteise vastu pressitult ning ma tundsin Emma keha tihedalt enda vastas. „Kui ma ütlen, et jookske, siis pistke jooksu,” sisistas tüdruk. „Kõigepealt peidame paadid ja seejärel otsime endale peidukoha.”

      Ootasime, kuni õhupallid kaugemale siksakitasid, ning kargasime rohu seest püsti endamisi palvetades, et oleksime märkamisulatusest väljas. Joostes tabasin end igatsemast, et meid merel kiusanud udu tuleks ja varjaks meid. Taipasin, et väga tõenäoliselt oli udu meid juba päästnud, sest ilma selleta oleks meid õhupallidelt märgatud juba mitme tunni eest, kui olime paatides ega oleks saanud kuhugi põgeneda. Niiviisi oli saar päästnud veel viimast korda oma ebatavalised lapsed.

      Hakkasime paate rannaribalt kivirahnude all mustendava sissepääsuga koopasse vedama. Bronwyn oli oma viimasegi jõuraasu ära kulutanud ning suutis vaevu ennastki liigutada, rääkimata paatidest. Tirisime kambakesi pingutades ja ägades kriiksuvaid ja vastu punnivaid paate, mis kippusid kogu aeg vööriga märja liiva sisse kaevuma. Olime poolel teel, kui miss Peregrine tõi kuuldavale hoiatushüüu. Kaks tsepeliini ilmusid luidete varjust nähtavale. Adrenaliin andis jõudu ning me sprintisime oma paatidega koopasse, nagu oleksid need mööda raudteerööpaid sõitnud. Miss Peregrine keksis hädiselt meiega kaasa, vigane tiib liival järele lohisemas.

      Viimaks peitu jõudes lasksime paatidel maapinnale kukkuda ning varisesime ise nende ülespoole pööratud kiiludele. Meie kähe hingeldamine kajas rõskest, tilkuva laega pimedusest vastu. „Palun, palun olgu nii, et nad ei ole jõudnud meid märgata,” palvetas Emma valjusti.

      „Oh, lindude nimel! Meie jäljed!” karjatas Millard, kiskus kuue seljast ja tormas tagasi välja, et paatide lohistusjälgi varjata. Kõrgelt vaadatuna pidid need paistma nagu nooled, mis osutavad otse meie peidupaigale. Nägime vaid poisi eemalduvaid jälgi. Kui keegi teine oleks koopast välja läinud, oleks ta kohe avastatud.

      Minut hiljem tuli Millard lõdisedes ja liivasena tagasi, punane laik rinnal. „Nad on üsna lähedal,” lõõtsutas ta. „Tegin, mis vähegi sain.”

      „Sa veritsed jälle!” tõreles Bronwyn. Eelmisel ööl oli Millard majaka juures kuulihaava saanud ja ehkki ta seisund oli tänaseks märkimisväärselt paranenud, ei saanud poissi kuidagi tervenenuks pidada. „Mida sa oma haavasidemega tegid?”

      „Viskasin minema. See oli nii keeruliselt mähitud, et ma ei saanud seda kähku ära võtta. Nähtamatu peab alati saama end hetkega alasti koorida või muidu pole ta võimest mingit kasu!”

      „Surnuna on sellest veel vähem kasu, sa jonnakas muul,” ütles Emma. „Püsi nüüd paigal ja hammusta keelde, sest kohe hakkab valus.” Ta peitis kaks sõrme teise käe peopessa, keskendus hetkeks ja kui ta sõrmed peost välja võttis, hõõgusid need nagu kuum raud.

      Millard lõi põnnama. „Kuule, Emma, parem ära…”

      Emma surus sõrmed vastu ta õlahaava. Millard ägas. Kostis kõrbeva liha särinat ning nahalt kerkis suitsu. Verejooks peatus hetkega.

      „Mulle jääb nüüd arm,” nurises Millard.

      „Jah? Ja kes seda näeb?”

      Poiss tõmbus mossi ega vastanud.

      Tsepeliinide mootorimüra oli nüüd selgemini kuulda. Koopa kiviseinte kaja võimendas seda veelgi. Kujutlesin, kuidas lennumasinad ripuvad koopa kohal õhus ning piloodid uurivad rünnakuks valmistudes meie jalajälgi. Emma toetas oma õla vastu minu õlga. Väikesed jooksid Bronwyni juurde ja peitsid näo tema rüppe. Bronwyn kallistas neid. Oma erilistele võimetele vaatamata tundsime end täiesti abituina. Suutsime vaid kössitada hämaras koopas, külmast nohused ninad tilkumas, ja üksteisele otsa vahtida lootuses, et ehk vaenlased siiski ei märka meid.

      Viimaks hakkas mootorimürin kaugenema ja kui me jälle üksteise häält kuulma hakkasime, pomises Claire Bronwynile sülle: „Wyn, jutusta meile üks lugu. Ma kardan ja mulle ei meeldi siin üldse ja parem oleks hoopis juttu kuulata.”

      „Jah, äkki sa jutustaksid meile ühe loo?” mangus ka Olive. „Ühe jutu „Ebatavaliste lugudest”. Need on mu lemmikud.”

      Bronwyn oli ebatavaliste tüdrukute seast kõige emalikum ning väikeste suhtes rohkem ema, kui isegi miss Peregrine suutis seda olla. Just Bronwyn pani väikesed õhtuti magama. Just Bronwyn luges neile ette ja suudles neid laubale. Tüdruku tugevad käed olid kui loodud lapsi kallistama ja ta laiad õlad neid turjal kandma. Kuid praegu polnud lugude jutustamiseks õige hetk ja nõnda Bronwyn ütleski.

      „Miks nii, kindlasti on praegu just õige hetk!” leelutas Enoch sarkastiliselt. „Aga ära seekord Lugusid loe, vaid jutusta meile, kuidas miss Peregrine’i hoolealused jõuaksid ilma kaardi ja toiduta turvalisse paika nii, et tondid neid teel nahka ei paneks! Ma tahaksin hirmsat moodi kuulda, kuidas s e e lugu lõpeb.”

      „Kui vaid miss Peregrine saaks meile seda öelda,” nuuksatas Claire. Ta puges Bronwyni embusest välja ning läks linnu juurde, kes meid ühe paadi kiilul kükitades jälgis.

      „Direktriss, mida me nüüd edasi teeme?” küsis Claire. „Palun muutuge jälle inimeseks. Palun ärgake üles!”

      Miss Peregrine kurises ja silitas tiivaga Claire’i pead.

      Siis hakkas ka nuttev Olive manguma: „Me vajame teid, miss Peregrine! Me eksisime ära ja oleme ohus ja kõht läheb kogu aeg tühjemaks ja meil pole enam üldse kodu ega ühtegi sõpra peale meie enda ja meil on teid v ä g a v a j a!”

      Miss Peregrine’i mustad silmad hakkasid pilkuma. Ta pöördus meist ära ja süüvis endasse.

      Bronwyn