(Mitte just) armastuslugu. Brigitta Davidjants

Tundub, et ta pakub neile juua. Aga juba katkestabki teda Ardo, kes röögatab üle toa:

      „Tulitegi!”

      Paari pika sammuga on ta nende juures ja haarab Liina sõbramehelikult kaissu. Täna on tal seljas roosa, mustade kirjadega T-särk, mis on topitud püksi. Randmete ümber on paar metallvõru, mis kilisevad iga kord, kui ta toas ringi liigub. Siis kallutab Ardo pea ühele küljele, teeb silma ja ulatab Rebekale käe:

      „Sind on mul eriti hea meel näha!”

      Rebeka punastab juuksejuurteni: „Oo, tere! Te ei pahanda, kui ma muusikat vahetan? Mul on siin väga head musa, Kate Bush!” Ja ta siirdub kotist kassetti välja koukides maki juurde. Ta ei lahku üldse kunagi kodust, ilma et tal paar kassetti kotis poleks.

      „Miks nii noor neiu nii vana muusikat kuulab?” astub Rebeka juurde korteriperemees. Ta valab Rebekale šampanjat.

      „Ma ei tea, mult kogu aeg küsitakse, aitäh!” Rebeka võtab lonksu.

      „Kuule, vanamees, sa mine vaata sinna… Kööki! Seal keegi otsis sind!” liitub nendega Ardo. Ta võtab Rebeka kõrval koha sisse. Nad on natuke aega vait, kuni Ardo vaikuse katkestab ja uurib, kuidas Rebekal siis ka läinud on. „Koolis on palju õppida,” vastab Rebeka. „Järgmisel aastal keskkool. Ja sa ise?”

      „Tööd vahetasin siin sügisel. Tulin Nõmmelt ära. Läksin hoopis teatrisse, valgustajaks.”

      „Nii šeff! Sa näed ju kõik etendused ära!”

      „Jaa! Tahad teatrisse tulla? Ma saan piletid. Mitu head tükki on praegu. Oi, aga sul on ju klaas tühi! Või mis, võtame terve pudeli!”

      Nad lähevad rõdule peitu. Et teised ei näeks, et nad pudeli ära virutasid, seletab Ardo ja meisterdab taarakastidest istumise. Siis võtab Rebekal ümbert kinni. Et külm ei hakkaks.

      „Kuule, minu arust on sul mingi mure.”

      „Mis mure?” üllatub Rebeka.

      „No ma tunnen sellised asjad ära. Ja sul on praegu mingi asi hingel.”

      Rebeka ebaleb. Ta ei ole kindel, mida selle peale ütlema peaks või millist vastust Ardo temalt üldse ootab.

      „Sa võid julgesti mulle rääkida. Ma pole ju su paps!” ütleb mees julgustavalt.

      „No koolis on nats raske praegu, muusikakoolis ka. Ma ei harjuta piisavalt ja nad tahtsid mind kevadel istuma jätta. Õega tülitseme palju. Eile võtsin ta maki ning ta tegi sellist lärmi… Hei, kuule, mis sa teed enda arust?”

      „Katsun su tissi, enda arust.”

      Ühel hetkel kostab köögist valju ropsimist – Ants oksendab. Rebeka otsib vannitoast kaltsu. Ta tahab põranda puhtaks pesta, ent Ardo ei luba, vaid võtab ise kaltsu kätte. Gert on Liina meelehärmiks koju läinud. Liina kogub end siiski kähku ning hüppab hoopis Ardole sülle.

      „Nii ülemeelik siis,” muheleb Ardo ning tõstab Liina kapi otsa istuma. „Võta mind siit kohe alla!” kiljub Liina ning kukutab end sealt Ardole kukile.