Raskem tee. Ли Чайлд

vajan taustainfot. Katsume välja nuputada, kes need tüübid sellised on.”

      „Hea küll,” ütles Lane ebamääraselt. „Läki minu kabinetti.”

      Tõusnud pikkamisi, juhatas ta Reacheri elutoast köögi kaudu taha teenijatuppa. Pisike, kandiline ja ilutu, oli see sisustatud kabinetiks. Kirjutuslaud, arvuti, faks, telefonid, kartoteegikapid ja riiulid.

      „Rääkige mulle oma turvafirmast,” alustas Reacher.

      Lane istus kontoritoolile, pööras näoga toa poole.

      „Mis seal rääkida,” ütles ta. „Me oleme lihtsalt erusõdurite seltskond, kes otsib endale tegevust.”

      „Millistes ülesannetes?”

      „Me osutame teenusi. Enamasti ihukaitse. Ettevõtete julgeolek. Sedalaadi värk.”

      Kirjutuslaual seisis kaks raamitud fotot. Oli väiksemates mõõtmetes trükikoopia elutoa vapustavast Kate’i-pildist. Neljateistkümne korda üheteistkümne asemel seitse korda viis tolli, sarnases kallihinnalises kuldraamis. Oli ka umbes samas vanuses tundmatu naisterahva kujutis: sinisilmne linalakk, kuna Kate oli rohesilmne brünett. Ent võrdväärselt kaunis ja pildistatud võrdväärse meisterlikkusega.

      „Ihukaitse?” uuris Reacher.

      „Enamjaolt.”

      „Ma ei usu teid, härra Lane. Ihukaitsjad ei teeni kakskümmend viis tonni kuus. Ihukaitsjad on nürid suurt kasvu jõmmid, kel veab, kui teenivad sellest kümnendiku. Ja kui teie poiste väljaõppesse kuuluks personaalne lähiturve, oleksite läkitanud eile hommikul Kate’ile ja Jade’ile saatja. Näiteks Gregory, autojuht Taylori kaassõitjaks. Aga te ei läkitanud, mis vihjab, et teie äri ei ole just ihukaitse.”

      „Minu äri on konfidentsiaalne,” ütles Lane.

      „Mitte siinkohal. Mitte juhul, kui te soovite naist ja tütart tagasi.”

      Lane ei paotanud suud.

      „Jaguar, Mercedes ja BMW,” loetles Reacher. „Ja kindlasti ei piirdu teie autopark nendega. Liitkem juurde kooperatiivkorter Dakota Buildingis. Liitkem vedelevad sularahahunnikud. Pool tosinat alluvat kahekümne viie tonnise kuupalgaga. Ühtekokku kõva nodi.”

      „Kõik täiesti seaduslik.”

      „Ainult et politseid ei raatsi te kutsuda.”

      Lane’i pilk riivas tahtmatult linalaka fotot.

      „Seos puudub,” ütles ta. „Põhjus pole selles.”

      Reacher jälgis Lane’i pilku.

      „Mis naisterahvas see on?” küsis Reacher.

      „Oli,” parandas Lane.

      „Hüva, kes ta oli?”

      „Anne,” ütles Lane. „Minu esimene abikaasa.”

      „Ja siis?”

      Ränk vaikus.

      „Vaadake, ma olen kogu asja varemgi läbi teinud,” lausus Lane. „Viie aasta eest. Anne viidi minema. Samasugusel kombel. Kuid tookord järgisin ma protseduuri. Helistasin politseisse, ehkki mehed telefonis keelasid selgesõnaliselt. Ja politsei helistas FBI-sse.”

      „Mis edasi sai?”

      „FBI keeras midagi kihva,” ütles Lane. „Neid täheldati vist lunaraha üleandmise paigas. Anne tapeti. Tema laip leiti kuu aega hiljem New Jerseyst.”

      Reacher ei kostnud musta ega valget.

      „Ja sellepärast ei kutsugi ma sedapuhku politseid,” lõpetas Lane.

      KUUS

      Reacher ja Lane istusid kaua vaikides. Siis ütles Reacher: „Viiskümmend viis minutit. Seadke end valmis uueks telefonikõneks.”

      „Te ei kanna käekella.”

      „Kellaaega tean ma alati.”

      Reacher naasis tema kannul elutuppa. Lane seisatas jälle laua ääres, sõrmed lauaplaadil harali. Oletatavasti tahtis ta võtta kõne vastu alluvate ringis. Nõnda võis olla mugavam. Või ehk vajas temagi tuge.

      Telefon helises sekundipealt, täpselt kell kaks hommikul. Lane haaras toru ja kuulatas. Reacheri kõrvu kandusid kuulari nõrgad robotlikud kraaksatused. Lane ütles: „Laske mul Kate’iga rääkida,” ent palvet ei rahuldatud nähtavasti, sest järgmiseks ütles ta: „Palun ärge tehke talle viga.” Kuulanud veel minuti, ütles ta: „Hea küll.” Ja pani toru ära.

      „Meile anti viis tundi,” lausus ta. „Kell seitse hommikul. Sama koht, samad käitumisjuhised. Sinine BMW. Üksainuke isik.”

      „Mina lähen,” pakkus Gregory.

      Ülejäänud mehed toas nihelesid nördimusest. „Me peaksime kõik platsi lendama,” ütles keegi. Väikest kasvu tõmmu ameeriklane, raamatupidaja moega, kui mitte arvestada silmi, mis olid surnud ja ilmetud nagu vasarhail. „Kümne minuti jooksul teaksime teie naise asukohta. Vannun teile.”

      „Läheb üks mees,” lausus Lane. „Sellised on juhtnöörid.”

      „Me oleme New York Citys,” vaidles haikalasilmadega tüüp. „Rahvast on liikvel lakkamatult. Nad ei saa loota mahajäetud tänavaid.”

      „Paistab nii, et meid tuntakse,” ütles Lane. „Nad paneksid teid tähele.”

      „Mina võin minna,” pakkus Reacher. „Mind nad ei tunne.”

      „Teie sisenesite koos Gregoryga. Maja valvamine pole välistatud.”

      „Aktsepteeritav,” ütles Reacher. „Kuid vähe tõenäoline.”

      Lane ei vastanud.

      „Teie otsus,” lisas Reacher.

      „Ma mõtlen,” ütles Lane.

      „Mõelge kähku. On targem, kui ma lahkun siit korraliku varuajaga.”

      „Ma teavitan teid tunni pärast,” ütles Lane. Eemaldus telefonist ja seadis sammud taas kabineti poole. Raha lugema, taipas Reacher. Ta mõlgutas hetke, kuidas viis miljonit dollarit võiks välja näha. Ega see ühest miljonist erine, arutles ta. Lihtsalt kahekümnekate asemel on sajalised.

      „Palju teie bossil raha on?” küsis Reacher.

      „Kuhjaga,” ütles Gregory.

      „Kahe päevaga on ta kaotanud kuus miljonit.”

      Haikalasilmadega tüüp muigas.

      „Me hangime selle tagasi,” väitis tüüp. „Võite mürki võtta. Kohe kui Kate on ohutult kodus, hakkame pihta. Ja siis vaatame, kes jääb alla, kes peale. Küll näete, need raiped poleks tohtinud herilasepesa torkida. Nad lõid Taylori mättasse. Taylor oli üks meie seast. Nad kahetsevad veel oma sündi.”

      Reacher vahtis elutuid silmi ega kahelnud tüübi sõnades. Edasi torgati talle käsi pihku. Järsult ja natuke sõjakalt. „Mina olen Carter Groom,” ümises tüüp. „Rõõm kohtuda. Niivõrd-kuivõrd. See tähendab, asjaolud pole ju eriti rõõmustavad.”

      Ka ülejäänud nelik esitles end: käepigistuste ja nimede tasane kosk. Elementaarne viisakus, ei enamat. Võõrastesse suhtus iga mees reserveeritult. Mõttes üritas Reacher kinnistada nimed nägude juurde. Gregoryga oli ta juba tuttav. Vennikest, kel silma kohal lai arm, kutsuti Addison. Salga kõige lühem oli Perezinimeline latiino. Pikimat kasvu oli Kowalski. Mustanahalise tüübi nimi oli Burke.

      „Lane rääkis mulle, et teie tegevusala olla ihukaitse ja ettevõtete julgeolek,” ütles Reacher.

      Äkiline vaikus. Keegi ei iitsatanud.

      „Ärge muretsege,” ütles Reacher. „Ma ei uskunud teda nagunii. Mina liigitasin teid poisse allohvitseri staatuses operatiivsõduriteks. Kes kuulusid võitluskomandodesse. Ja seega arvan, et teie härra Lane tegeleb millegi hoopis muuga.”

      „Millega