Lihtsad valikud. Triinu Meres

nõudis nüüd muidugi teatud pingutusi.

      Liuguris oli võimalus olnud, nüüd oli see möödas, kuid kas Gertrud Omara peaks laskma end takistustest peletada? Ta teeb seda, mis on õige, mida ta tahab, ja mingu või mõlemad päikesed lõhki, sestpeale kui tema valik on tehtud, käib tema oma teed.

      Vastuvõetud otsusest tiivustatud ja palju erksam kui veerand tundi tagasi, lasi Gert kätel mööda lauda käia. Lauri, Lauri, vähemalt teadis ta üsna täpselt ning kindlalt, kus mees asub. Nõudis natuke nokitsemist, et kogu vanglatiiva hiiglaslik andmebaas kätte leida. Paar isikut tõendavat sõrmejäljesisestust ja koodi – ning tal olid kõik vanglatiiva turvakaamerate numbrid ekraanil. Naine veenis joogimasinat vahelduseks kuuma šokolaadi tegema, pilk kinni pildiakendega kirjatud lauaekraanil.

      Ühes igavaid suletud uksi kujutavas aknas tõttas keegi mees sildita ukse taha. Teisel läks kuhugi terve grupp turvakombedes valvureid. Üsna laisalt, aga üks neist seletas teistele ilmselt midagi olulist. Vehkis igatahes jõuliselt kätega.

      Sirged värvitud seinad, sama sirged ja mittemidagiütlevad uksed. Ei midagi. Keegi mundris naine.

      Ja siis tabas ta õige hetke õiges pildis.

      Uurija-teadur Gertrud Omara tundis ära Tropcheri, pea rippu, jalad raudus, valvurite vahel mööda põrandat edasi lohisemas. Üks valvur ees, kaks taga, kaks külgedel ja veel kaks hiljem järele tulemas. Mis nad kartsid, et ta tõuseb oma raudades lendu nagu kärblane ja laseb läbi ventilatsiooniluugi jalga või?

      Ah, ei.

      Need kaks hiljem järele tulijat ei olnud valvurid.

      Kaks sihvakat kõrgklassi turvises isikut, mõõk puusal, seisid viivu otse kaamerapilgu all. Pöördusid. Ühel elegantse luustruktuuriga näol viivles üllatunud rahulolematus. Siis suundusid kaks Boudicat otsustavalt läbi ukse tagasi.

      Need kaadrid olid võetud täna kell 16.37.

      Omara oli jõuüksuse ja vangiga sisse tulnud veidi enne kuutteist. (Vanglatiib oli ilmselt Laurile kohe midagi ära sutsanud, sest kui nad ta ennist üle andsid, oli ta igatahes täie teadvuse juures olnud. Mida ei saanud kaamerapildis nähtava kohta kuidagi öelda.) Ja sõitnud olid nad Kiililiiva peatusteta ja väga kiiresti.

      Mis tähendas, et kui kell 16.37 olid need kaks Boudicat juba Kiililiivas, pidid nad kas tulema erikuradi kiiresti – või olema juba enne kohal ning ootel, kui Lauri Tropcheri kinnivõtmine plaani asemel reaalsuseks osutus. Mis värk? Kas neil oli telepaat? Või elasidki nad kogu aeg Kiililiivas? Väike aristokraatlik vanglakomando, millest keegi ei tea?

      Valvurid ja vang kadusid kuskile kaadrist välja. Nende sihiks olnud paiga akent Gertrudil paraku lahti ei olnud.

      Tal polnud aimugi, mis värk.

      Omara asus aknaid 16.40 kanti seatud kellaajast edasi kiirkorras läbi kerima.

      Pikk pooltund hiljem leidis 18.10 juures enam-vähem huvitava kaadri. Samas aknas, kus ta Tropcherit korra juba silmanud oli. Nüüd juba omal jalal ja väga lühikeste sammudega astuvat meest toimetati vastassuunas. Ta oli ainult vanglapüksikute väel, ilma juuste ja habemeta, isegi kulmudeta. Nägu tundus nii võõras, et Omara viivuks segadusse sattus ja kontrolliks silmi pilgutas. Pani kaamerapildi pausile, püüdes tuvastada, mis ilme vangi näol on.

      Tühi, mittemidagiütlev. Ta kehal oli kõvasti tumedaid ebamääraseid laike, aga need võisid ka kinnivõtmisest pärit verevalumid olla. Üldse ei pruukinud värske peksmise plekkideks osutuda.

      Mida, huvitav, Lauri Tropcheri meelest üldse tähendas „pole loomult julm”? Et teiste peksmisest, põletamisest ja tükkideks hakkimisest ei tunta mingit mõnu, et on ainult tagajärg kui seesugune või? Haijah! Väga kena temast ennast ja Gerti ses osas võrdsele pulgale panna, igatahes.

      Sarkasm mõtetes. Uurija-teadur mõtles sageli nõnda.

      Gertrud krimpsutas nägu ja pani pildi taas tööle.

      Šokolaad, viimse lonksuni mõnusalt tuline, sai otsa. Naine keris lauda silides videoid kannatlikult edasi, ent ei aadlikepaar ega Tropcher oma eskordiga rohkem välja ei ilmunud. Võimalik, mõtles Gert, et aristod passivad kuskil ruumis, mille lähedale ei ole sihilikult kaamerat lisatud.

      Võimalik, et enamiku sellest ajast, kui tema, Gertrud Omara, istus esmaabiruumis, võttis välisaapaid ning turvist maha ja tagastas need laenutusse, koostas raporteid, ajas korda dokumente, kinnitas sõrmejälgedega aruannete, kuluaruannete ja kinni võetud isikute õigsust, oli Tropcher koos kahe Boudicaga juba kuskil kõrvalises urus.

      Naine kontrollis jooksvat kellaaega (24.20) ja teadvustas endale, et on ligi neli tundi ränka tööd teinud mehe kallal, kes on juba kinni võetud. Keha tundus pärast ründehormoonide ja opirohtude lahtumist nagu tihke plastjurakas. Juuksed ja nahk lõhnasid veel kergelt pesuvahust. Suu maitses samuti kibeka plasti järele.

      Aadlikorpuse nii kiire kohaleilmumine Lauri kinnivõtmise järel oli üllatav, aga kui nüüd järele mõelda, siis – neile muidugi lugeski tõesti iga hetk. Kui nad püüavad Glasgou Rohelist Rinnet tervikuna välja juurida (ja miks nad ei peaks püüdma, kui Rinne Boudicasid endid juba lausa füüsiliselt ihkab hävitada), ongi neil kiire. Seni, kuni Tropcher jaksab suud pidada, on tema kaaslastel aega pageda ja jälgi peita. Muuhulgas ka sel … naisel.

      Omara tundis tolle tundmatu naise suhtes midagi, mis meenutas lausa kiivust. Mitte et ta ise Tropcheri vastu veel mingeid õrnemaid tundeid hellitanuks, sest nende vahel polnud ka toona mingist ametlikustatud suhtest kunagi juttugi olnud. Mitte kunagi, kuitahes raked nad olidki. Nüüd on Lauril siis naine, keda ta kutsub oma naiseks, ja elu näitas ka kohe karmilt ette, miks see oli halb mõte.

      Gert nuuskas nina ning tõdes, et on vist kade, kuna tolle teise naise pärast tegi Lauri Tropcher viimaks midagi selgesti lolli. Tark põhjus küll kade olla, haijah!

      Lauri on muidugi vait, kuni vähegi suudab, ja ta ilmselt suudab, mõnda aega vähemalt. See jätab ka kõigile teistele, Gert ise kaasa arvatud, veel natuke mänguruumi.

      Uurija-teadur sõi ära peotäie moosiküpsiseid. Tuli magama minna, ega midagi paremat enam polnudki teha. Ta vaatas ühe Luke-mõtte ajel teadetekasti – ja neelas küpsisesuutäie pooleldi närimata alla.

      Muskliruumist oli kaks tundi tagasi sõnum saadetud: „Tööpäeva järel tähistame Omara ja jõuüksuse suurepärast edu! Ülemised puhkeruumid meile reserveeritud kuni klla 34-ni. Alko, toitollus ja paksleht kollektiivi poolt, kes muid asju tahab, võtab ise kaasa. Ole kohal!!”

      Ja selle järel veel üks kiri: „Omara, meile väga meeldiks, kui sina ka tuleks. See on ikkagi sinu auks eelkõige. Nii omadega läbi sa ju ikka ei ole, kulla provva? Luke.”

      Omara muigas.

      Ta sõi veel kaks küpsist ja otsis sahtlist välja pidulikumat sorti tanki.

      Lauri on kõva mees. Võib-olla on ta selle ajani vait püsinud ja võib veel enam-vähem mõistuse juures olla, kui Omara ta homme kasvõi mõneks tunniks aadlike küünte vahelt kätte saab. Seni – seni aga kavatses Gert nautida. Homme on tal ees uus ülesanne ja toss ja löga, kui see teda just omajagu elevile ei aja!

      Päästa naine ning rahvavabadus, raisk!

      Gertrud Omara kustutas asutuse võrgust kõik ilmsed jäljed oma tegevustest, sulges ligipääsud, kattis igaks juhuks ka hiljutiste tegevuste jälgede jäljed ning naeratas peeglisse. Kui nüüd natuke pliiatsi ja möksiga veel järele aidata, näeb ta magamata ööst hoolimata peo jaoks päris kuum välja.

      Hommik pärast tähistamist tuli kätte veidi hiljem, kui Gertrud arvestanud oli.

      Ta puges koikust välja, suudles hajameelselt Luke pruuni põske helepruunide käharjuuste all ja läks pesema. Kuna see kõik juhtus korraliku hommiku jaoks liiga hilja, tuli tal dušipihusti asemel leppida suure kausitäie sooja veega, mis nirises kraanist aeglaselt nagu mälestused nurjunud armusuhtest.

      Oh, persse küll, poeesia! Ai! Pea valutas, peojärgne hommik mõjus talle alati väga luulelisi mõtteid tekitavalt ja seega tekitasid luulelised mõtted juba tingrefleksina peavalu. Looduse ringkäik.

      Hommikusöögi