Kaval madu. Peter Tremayne

et laev ei olnud püsival kursil. See oli lausa kaks korda kurssi muutnud nii ebatavalisel ja kapriissel moel, et tüürimees oli arvanud, et laev läheb kummuli. Ta oli märganud ka seda, et laeva juhiti viletsasti, sest see õõtsus igas suunas. Just siis oligi ta otsustanud kapteni tähelepanu sellele juhtida.

      Aga Ross polnud sugugi hoobelnud, kui ütles, et on laeva juba pool tundi jälginud. Teist laeva silmates teadis ta peaaegu kohe, et seda juhtisid kas viletsad meremehed või oli pardal midagi korrast ära. Purjed paisusid tuules ja lasksid tuult välja, neid tabas iga ootamatu tuulepuhang, ilma et pardal oleks laeva suunda paika pandud.

      «Kui ta niiviisi liigub,» pomises Odar, «põrkab ta varsti kaljude vastu.»

      Ross ei vastanud, sest oli ise samale järeldusele jõudnud. Ta teadis, et umbes miili pärast olid vahutavas veekeerises poolenisti veealused, mustad graniitkaljud, millest meri möirates üle põrutas. Ross teadis ka seda, et graniitbastioni ümber olid rida veealuseid karisid, millest väike süvislaev nagu tema barc vaevata mööda manööverdab, ent temast vasakule jääv merelaev mitte mingil juhul.

      Ross ohkas tasakesi.

      «Ole valmis laeva poole pöörama, Odar,» ühmas ta tüürimehele ja hüüdis siis meeskonnale: «Olge valmis peapurje lahti päästma!»

      Täpselt ja osavalt juhitud Foracha pöördus taganttuulega uuele kursile, lausa lennates üle lainete suure laeva poole. Barc kattis vahemaa suurel kiirusel, kuni oli laevale nii lähedal, et Ross läks reelingu juurde ja pani käed ruuporiks suu ette.

      «Hóigh!» hõikas ta. «Hóigh!»

      Ees terendavalt tumedalt laevalt ei hõigatud vastu.

      Äkitselt muutis heitlik tuul ootamatult suunda. Merelaeva kõrge tume vöör pöördus otse nende suunas, laeva purjed paisusid ja see liikus nagu raevunud merekoletis ähvardavalt nende poole.

      Ross hüüdis tüürimehele: «Tugevalt paremale!»

      See oli kõik, mida ta teha sai, vaadates abitult, kuidas suurem laev neile armutult läheneb.

      Piinarikka aeglusega libises Foracha vöör tõrksalt edasi ning suur laev kriipis ja prõmmis väikese laeva parrast nii, et see vappudes küljele kaldus ja suure laeva keerisjälge hüplema jäi.

      Ross seisis vihast värisedes ja vahtis laeva ahtrit. Tuul oli äkki lakanud ning suurema laeva purjed läksid tühjaks ja laev jäi aeglaselt seisma.

      «Ärgu selle laeva kapteni silmad enam kunagi kägu ega rukkirääku nähku! Võtku teda merihunt! Surgu ta piinast ulgudes! Mingu ta hauas mädanema!»

      Needmissõnad lausa voolasid Rossi suust, kui ta seal raevunult rusikat laeva poole viibutas.

      «Surgu ta preestrita linnas, seal, kus polegi vaimulikku …»

      «Kapten!» hääl, mis selle sõnavalingu katkestas, oli vaikne, ent võimukas naisehääl. «Minu arvates on Jumal nüüd needmisi kuulnud küll ja teab, et olete endast väljas. Mis on selle vandumise põhjus?»

      Ross pööras tuhinal hääle poole. Ta oli unustanud oma reisija, kes kuni praeguse hetkeni oli all Foracha peakajutis puhanud.

      Pikk vaimulik seisis nüüd ahtritekil tüürimees Odari kõrval, vaadeldes kaptenit veidi kipras kulmul. See oli noor naine, pikk, kuid väga proportsionaalse kehaga, mida ei varjanud tema tume kleit ega isegi kopranahast äärisega villane keep, mis ta peaaegu täielikult enda sisse mähkis. Naise tõrksad punased juuksesalgud vilksatasid peakatte alt ja lehvisid meretuules. Tema kahvatu nägu oli veetlev ja silmad säravad, kuigi oli raske aru saada, kas need on sinised või rohelised, nii muutlikud olid need vahelduvates tunnetes.

      Ross näitas ennast õigustavalt teisele laevale.

      «Kahetsen, kui teid solvasin, õde Fidelma,» pomises ta. «Aga see laev oleks meid peaaegu põhja lasknud.»

      Ross teadis, et see reisija ei ole mitte üksnes vaimulik, vaid ka Mumani kuninga Colgú õde. Naine, nagu Ross varasemast teadis, oli dálaigh, Iirimaa viie kuningriigi kohtu advokaat, anruth’i kraadiga, mis oli vaid üks kraad madalam kõige kõrgemast kraadist, mida ülikoolid ja vaimulikud kolledžid andsid.

      «Te ei solvanud mind, Ross,» vastas Fidelma süngevõitu naeratusega. «Kuid teie needmine võis solvata Jumalat. Mina leian, et vandumine on pahatihti energia raiskamine, selle asemel võiks hoopis midagi positiivsemat teha.»

      Ross noogutas vastumeelselt. Ta tundis end naistega alati veidi ebamugavalt. Sellepärast ta oligi valinud meremehe elu. Ta oli küll kunagi abielu proovinud, aga see oli lõppenud sellega, et naine jättis ta maha ja tal tuli oma tütre eest hoolitseda. Tema tütargi, kes olid nüüd õde Fidelma vanune, polnud vastassugupoolega suhtlemist talle sugugi kergemaks teinud. Aga eriti ebamugavalt tundis ta end just selle noore naisega, kelle rahulik autoriteetne olek tekitas temas tunde, et ta on laps, kelle käitumist pidevalt arvustatakse. Kõige hullem on see, taipas ta, et vaimulikul oli õigus. Tundmatu kapteni needmisest polnud kellelegi kasu.

      «Mis on selle põhjuseks?» nõudis Fidelma.

      Ross selgitas kärmelt, näidates käega suure merelaeva suunas, mis nüüd lühikest aega liikumatult vastutuules seisis.

      Fidelma uuris laeva huviga.

      «Laeva pardal ei ole näha mingit liikumist, Ross,» täheldas Fidelma. «Kas ma kuulsin teid enne neid hüüdmas?»

      «Seda ma tegin,» vastas Ross, «aga mingit vastust ei tulnud.»

      Õigupoolest oli Ross isegi jõudnud järeldusele, et laeva pardal poleks tema barc märkamatuks jäänud ning talle poleks vastamata jäetud. Ta pöördus Odari poole: «Vaata, kas saad laeva külje alla sõita,» ühmas ta.

      Tüürimees noogutas ja pööras aeglaselt väikese barc’i vööri teises suunas, paludes Jumalat, et püsiks mõõdukas tuul ja laev seisaks kindlalt paigas. Odar oli sõnaaher mees, kes oli Mumani rannikul oma oskuste poolest juba legendaarseks muutunud. Natukese aja pärast põrkusidki nad kõrge laevakere vastu ja Rossi mehed haarasid laeva külgedelt rippuvatest köitest.

      Askeldustest eemal nõjatus õde Fidelma Foracha tagumise reelingu vastu ja uuris sügava huviga kõrgemat laeva.

      «Välimuse järgi Gallia kaubalaev!» hüüdis ta Rossile. «Kas mitte topsel ei ole ebaturvaliselt kinnitatud?»

      Ross heitis vastumeelselt Fidelmale tunnustava pilgu. Noore advokaadi teadmised olid teda üllatamast lakanud. Juba teist korda pakkus ta naisele transporti ja oli nüüdseks juba harjunud, et naise teadmised ületavad tema vanuse.

      «Laev on Galliast, täitsa õige,» nõustus ta. «Rasked palgid ja taglas on Morbihani laevade tunnus. Ja teil on ka selles õigus, et topsel ei ole õigesti kinnitatud.»

      Ross vaatas murelikult taevasse.

      «Andestage, õde. Me peame enne pardale minema, kui tuul jälle tõuseb, ning vaatama, mis seal lahti on.»

      Fidelma viipas soostuvalt käega.

      Ross käskis Odaril tüüri teise meremehe hooleks jätta ning tulla tema ja veel paari mehega kaasa. Nad hooglesid kergelt üle laevaääre, ronisid köitpidi üles ja kadusid laeva pardale. Fidelma jäi barc’i tekile ootama. Ta kuulis suurema laeva tekilt nende hüüdeid. Seejärel nägi ta, kuidas Rossi madrused kiiresti masti tippu ronisid ja laeva purjed madalamale lasksid, ilmselt selleks, kui tuul jälle tõusma peaks. Ei läinud kaua, kui Ross ilmus laeva reelingu äärde, vinnas end üle selle ja laskus kassi väledusega Foracha tekile. Fidelma nägi Rossi näol nõutust.

      «Mis on, Ross?» nõudis ta. «Kas laeval on mõni haigus?»

      Ross astus sammu tema poole. Kas ei tabanud ta mehe silmis peale hämmingu ka varjatud hirmu?

      «Õde, kas te saaksite Gallia laevale tulla? Ma tahan, et te seda uuriksite.»

      Fidelma kortsutas kergelt kulmu.

      «Ma ei ole meremees, Ross. Miks peaksin mina seda uurima? Kas pardal on mõni haigus?» kordas ta.

      «Ei,