Kaval madu. Peter Tremayne

ÕDE FIDELMA MÜSTEERIUMID:

      1. Absolution by Murder (ilmunud 1994, tegevus 664)

      ek. «Lunastus mõrva läbi» (Odamees 2006)

      2. Shroud for the Archbishop (ilmunud 1995, tegevus 664)

      ek. «Peapiiskopi surilina» (Odamees 2007)

      3. Suffer Little Children (ilmunud 1995, tegevus 664)

      ek. «Laske lapsukesed…» (Odamees 2008)

      4. The Subtle Serpent (ilmunud 1996, tegevus 666)

      ek. «Kaval madu» (Viiking 2018)

      Aastail 1997–2017 on Peter Tremayne

      avaldanud veel 23 romaani ning 2

      novellikogu õde Fidelma mõrvamüsteeriumitest

      Penny ja David Durellile Beara Beál na Carraige’ist, Lääne Corkist, tänutäheks nende südamlikkuse ja külalislahkuse ning Penny nõuannete eest.

      «Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud.»

Esimene Mooseses raamat 3:1-11

      Ajalooline taust

      Ühe Iiri suurejoonelise saaga – «Ulsteri annaalid», Annála Ulaidh – koostas varasemate allikate põhjal Clogheri ülemdiakon Cathal Mac Magnusa 1498. aastal. Teised kirjamehed jätkasid annaalide kirjutamist kuni seitsmeteistkümnenda sajandini, mil seda kroonikat kasutati algallikana Iiri ajalooliste materjalide kogumiku Annála Ríoghachta Éireann’i koostamisel. Michael O’Clery eestvedamisel ja mitmete teiste ajaloolaste kaasabil koostatud kogumik (1632–1636) on rohkem tuntud «Nelja meistri annaalide» nime all.

      666. aasta jaanuarikuus tehtud sissekanne algab sõnadega: «Suremus Iirimaal. Áine lahing Arada ja Uí Fidgenti vahel …»

      See lugu räägib Fidelma rollist sündmustes, mis viisid konfliktini Cnoc Áine all, mida nüüd nimetatakse Knockaineyks ja mis jääb Co. Limericki Hospitàlist kolm kilomeetrit lääne poole.

      Eelnevates lugudes on kirjeldatud seitsmenda sajandi Iiri kiriku, mida nüüd kutsutakse üldiselt keldi kirikuks, ja Rooma kiriku vahelisi erinevusi. Nii nende liturgia kui ka filosoofia erinesid märkimisväärselt. Nüüd on teada, et tsölibaadi idee ei olnud keldi kiriku ega ka Rooma kiriku vaimulike seas populaarne. Ei tohiks unustada, et Fidelma ajal elasid paljudes kloostrites mõlema soo esindajad, kes sageli abiellusid ja oma lapsi Jumala teenimise vaimus kasvatasid. Isegi abtid ja piiskopid võisid sel ajajärgul abielluda ja abiellusidki. Fidelma maailma mõistmiseks on seda oluline teada.

      Et enamiku lugejate jaoks on seitsmenda sajandi Iirimaa küllaltki tundmatu paik, koostasin ma Mumani kuningriigi kaardi. Ma säilitasin selle nimekuju ega kasutanud üheksanda sajandi anakronistlikku nimetust, mis tekkis Mumanile norrakeelse liite stadr lisamisega, millest omakorda tekkiski kaasaegne nimi Munster. Ma tõin lugemise hõlbustamiseks välja ka peategelaste nimekirja, sest seitsmenda sajandi iiri nimed võivad paljudele tundmatud olla.

      Lugejad peaksid ka meeles pidama, et Fidelma tegutses Vana-Iiri ühiskonnas kehtiva fénechuse seaduse järgi, mida nüüd tuntakse laiemalt brehoni seaduse nime all (breatheamh = kohtunik). Fidelma on brehoni kohtu kvalifitseeritud advokaat ja selline seisund ei olnud tolle aja Iiri naiste puhul üldse ebatavaline.

      Peategelased

      Kildare’i õde Fidelma: dálaigh või kohtu advokaat seitsmenda sajandi Inglismaal

      Vend Eadulf: saksi munk Seaxmund’s Hamist, South Folki maalt

      Ross: rannabarc’i ehk purjelaeva kapten

      Odar: Rossi tüürimees

      Kolme Kaevu Lõhe kloostris

      Abtiss Draigen

      Õde Síomha: rechtaire ehk kloostri majapidajanna

      Õde Brónach doirseór ehk kloostri uksehoidja

      Õde Lerben: koguduse liige

      Õde Berrach: koguduse puudega liige

      Õde Comnat: raamatukoguhoidja

      Dún Boí kindluses

      Adnár: bó-aire või kohalik klannipealik

      Vend Febal: anam-chara ehk Adnári hingesõber

      Olcán: Kullisilmse Gulbani, Beara klannipealiku poeg

      Torcán: Uí Fidgenti printsi Eoganáni poeg ja Adnári kül’line

      Beccan: Corco Loígde brehon ehk kohtunik

      Mullach’i vend Cillín

      Máil: Loígde sõjamees

      Barr: talumees

      Esimene peatükk

      Gong lõi kaksteist korda ja selle võnked äratasid õde Brónachi mõtisklusest. Seejärel kuulis ta veel üht gongilööki: üksikut, selget ja teravat. Ta ohkas, taibates, kui hiline on aeg, ning tõusis kannatava Kristuse kuju eest põlvi nõtkutades kärmelt püsti. Ta tegi selle kiire liigutuse automaatselt, omistamata sellele mõtet ega tähendust enne, kui kloostri puitkabelist, duirthech’ist lahkus.

      Kabeli ukse taga, kiviplaatidega kaetud põrandaga koridoris ta peatus, sest ta kõrv tabas kummalise heli: nahksandaalide sahina kivipõrandal. Kaugema nurga tagant, süngest koridorikäigust, mida valgustasid seinal rauast küünlahoidjates suitsevad rasvaküünlad, ilmus tumedates peakottidega vaimulikumantlites kujude kaherealine protsessioon. Kapuutsidega õed, keda juhtis nende ordu rühikas ja pikk matriarh, nägid koridorihämaruses välja nagu kummitused. Kolme Kaevu Lõhe – Kristuse hellitusnime järgi – koguduse õed astusid jalgu lohistades, pead maas. Kui nad möödusid õde Brónachist, kes seisis nüüd kabeliukse kõrval, ei tõstnud keegi silmi. Isegi abtiss Draigen ei teinud temast välja. Õed läksid sõnagi lausumata kabelisse keskpäevapalvusele. Viimane õde peatus vaid selleks, et kogu seltskonna järel ust sulgeda.

      Õde Brónach oli seisnud, käed rinnal ja pea aupaklikult kummargil, ning nad mööda lasknud. Alles siis, kui kabeliuks õdede järel tasase mütsuga kinni langes, tõstis ta pea. Oli silmaga näha, miks õde Brónach sellist nime kandis. Tema näoilme oli tõepoolest kurblik. Keskealist vaimulikku ei nähtud kunagi naeratamas. Õigupoolest ei nähtud teda mitte mingisuguseid tundeid väljendamas, kurvad mõtted olid tema näkku igaveseks vaod vajutanud. Kaasvaimulikud isegi aasisid selle üle, öeldes, et kui Kurblik Brónach kunagi naeratab, on see nagu Päästja «teine tulemine».

      Brónach oli viis aastat olnud uksehoidja, doirseór, koguduses, mille oli kolm põlvkonda tagasi rajanud Õnnistatud Vooruslik Necht. Kogudus paiknes Mumani kuningriigi ühel üksikul lõunapoolsel poolsaarel, Iirimaa viie kuningriigi edelaosas. Klooster asus mäejalamil, väikesel metsaga kaetud merekäärul. Noore argliku ja ettevõtmatu naisena oli Brónach kolmkümmend aastat tagasi koguduse liikmeks astunud. Eelkõige oli ta kogudusest otsinud peavarju ning pelgupaika karmi ja ränga elu eest üksildases külas. Nüüd keskealisena oli õde Brónach sama arglik ja ettevõtmatu nagu tookord. Ta oli rahul eluga, mida valitsesid gongilöögid väikeses tornis, kus ajaarvestaja valvas koguduse veekella. Kogudus oli oma erakordselt täpse ajaarvestuse poolest üle kogu kuningriigi kuulus. Gongilööke kuuldes pidi õde Brónach täitma ülesandeid, mida koguduse uksehoidja amet nõudis. Tiitel doirseór kõlas küll uhkelt, kuid ei tähendanud sisuliselt enamat kui vaid kõiksuguste ülesannete täitjat. Ent õde Brónach paistis oma elusaatusega rahul olevat.

      Gong oli just löönud keskpäevatundi ning õde Brónachi kohustuseks oli kaevust vett tuua ja abtiss Draigeni kambrisse viia. Abtiss armastas pärast keskpäeva palvust ja söögiaega kuumas vannis kümmelda. Seepärast läkski Brónach vett tooma, selle asemel, et koos ülejäänud õdedega teenistusel viibida.

      Käed rüü all ristis, liikus õde Brónach kärmelt nahksandaalide plaksudes vahekäigu graniitkivist põrandal vanast puitkabelist,