Keskööprints. Dani Sinclair

juhtimisest teate?”

      „Õppisin ärijuhtimist ülikoolis. Mul on selles bakalaureusekraad. Ärijuhtimise jaoks olen end viimaste aastate jooksul treeninud.”

      Mees teadis, et Kelly oli oma kraadi paar nädalat tagasi kätte saanud. Ta oli lõpuaktusel olnud koos tema isaga, kuigi naine ise seda ei teadnud. Reece oleks võinud temaga kohtuda, kui teda poleks äkitselt ära kutsutud, enne kui Gene Kelly rahvahulga seast üles leida suutis.

      „See võib küll tõsi olla, aga te pole ju ometi ehitusfirmas töötanud,” protesteeris Reece. „Ma arvan, et teie isal olid teie suhtes teised lootused.”

      „Minu isa on surnud, härra Prince. Tal oli palju lootusi, nagu ka mul. Kui te oma investeeringu pärast muretsete, siis pole selleks põhjust. Ma kasvasin üles ehitusplatsidel üle kogu USA. Mida ma veel ei tea, selle õpin ma ära. Mu isal on suurepärane töödejuhataja, väga hea meeskond ning ma tunnen ühte arhitekti, juhul kui too, keda minu isa kasutas, minuga töötama ei nõustu. Enamik meie meeskonnast on meiega koos olnud alates selles, kui mu isa firma rajas. Ma tulen selle ettevõttega toime.”

      „Ma usun teid.” Üllataval kombel ta uskuski. „Ma näen, et olete selle üle järele mõelnud.” See oli täiesti ootamatu. Reece oli plaaninud nii palju maha müüa, kui vähegi võimalik, et naise osalust ära osta ja seega teda turvalisuses ning nendest sekeldustest võimalikult kaugel hoida. Vähemalt seda võlgnes ta Kelly isale.

      „Ehitust peetakse siiski meestekeskseks alaks,” märkis Reece.

      „Olete te šovinist, härra Prince?”

      See väljakutse pani mehe oma huuli krimpsutama. „Ei, aga sellel konkreetsel elualal on neid kahtlemata palju.”

      „Ma saan nendega hakkama.”

      Mees ei veaks tema vastu kihla. „Kahtlemata, aga ma kahtlustan, et asjad läheksid libedamalt, kui mõned teie varustajatest teaksid, et teil on partner, kas pole nii?”

      „Te mõtlete meessoost partner.”

      „Jah.”

      „Mida te siis pakute, härra Prince?”

      „Mitte midagi ebaausat. Sama tehingut, mis mul teie isagagi oli. Teil on vaja finantse, millega tegutseda. Ma võin seda pakkuda. Töötate minu heaks nii kaua, kuni olete end jalule seadnud ning suudate minu osaluse välja osta.”

      Naine kõhkles. „See on sama tehing, mis teil minu isaga oli?”

      „Põhimõtteliselt, jah.”

      „Ja mis kasu teie sellest saate?”

      „Kuuskümmend protsenti kasumist ning teie heasoovlikkuse.”

      „Viiskümmend ja viskan heatahtlikkuse sinna juurde.”

      Reece avastas, et suudab kõigest hoolimata naeratada. Ta oli kindlasti Eugene’i tütar. „Mul on rohkem kaotada, preili O’Donnell.”

      „Ja mul on vajalikud oskused selle äri juhtimiseks.”

      „Seda me veel näeme.”

      „Andke mulle võimalus. Ma näitan teile, milleks ma võimeline olen.”

      Mehele ei meeldinud see. Risk oli liiga kõrge. Teine pool polnud päris kindel, et Reece sissetungija oli, vastasel juhul poleks ta ealeski Itaaliast elusana lahkunud. Peoperemees juhtis väikese mereäärse linnakese valitsust, seega polnud üllatav, et kohalik polizia sündmuskohale saabus. Nad hoidsid teda kinni ning küsitlesid valesüüdistuse alusel piisavalt pikalt, et teda ja tema hotellituba läbi otsida, et sealt mingeid süütõendeid leida.

      Ta ei teadnud, kuidas Heath olukorrast kuulnud oli, kuid tema sõber oli neile survet avaldanud ning lõpuks olid politseinikud sunnitud ta vabastama. Reece oli oma tuppa naasnud ning avastanud, et tema pass on kadunud. Teades, et teda jälgitakse väga pingsalt, mängis ta asjaga kaasa, näideldes kõiki normaalseid reaktsioone ning käitudes ettevaatlikult, täpselt nii nagu peab. Gene’i surmast oli ta kuulnud alles pärast Ühendriikidesse naasmist. Selleks ajaks oli matus juba läbi.

      Reece’i agentuur teadis kindlalt, et Curtis Long oli Gene’iga kohtunud ning viimasele mälupulga üle andnud. Lennujaama turvakaamerate lintidelt oli näha ka ühte tuttavat nägu, kes seda pealt vaatamas oli. Arthur Weems oli juba pikka aega nende mustas nimekirjas olnud. Pole kahtlustki, et Curtis Longi peeti kulleriks tema varahommikuse lennu tõttu. Arthur oli sinna saadetud tema saabumist jälgima. Aga ta polnud seal kindlasti üksinda. Teda pidi vähemalt autojuht ootama. Reece sai kibedat rahuldust sellest, et Gene’il oli õnnestunud tappa Arthur enne, kui ta ise suri. Kahjuks oli mälupulk kadunud, nii et see kõik oli olnud asjata ning hea mees oli selle nimel surma saanud.

      Kas Kellyl Custom Conceptsi juhtida lastes seab ta viimase ohtu? Ilmselt tahtis naine seda väga, tükikest oma isast, mida edasi arendada. Reece võlgnes seda talle, võlgnes talle rohkematki, kuid ei saanud riskida tema ohtu seadmisega. Agentuur oli nõustunud, et tema kattevari oli kompromiteeritud. Õnneks oli aga tema James Princi persoon ning tema sidemed Custom Conceptsi ning teiste äridega, milles ta partneriks oli, sügavale maetud. Kui ta madalat profiili hoiab, peaks naisel küllaltki turvaline olema.

      „Viiskümmend kaks protsenti. Viimane pakkumine.” Ta ei andnud Kellyle vingerdamiseks ruumi.

      „See teeb sinust firmaomaniku.”

      „Jah.”

      „Aga mis siis juhtub, kui ma saan raha, et teie osalust välja osta, kuid te keeldute seda müümast?”

      Mees jälgis teda läbi klaasi, tema keha oli sihikindlusest jäigaks tõmbunud, kui ta hõredalt sisustatud korteri tühje seinu jõllitas. Kuni tänaseni olid korteris sekeldanud väljaspool linna elavad sõbrad ning sugulased. Kelly nõbu ning tema naine ööbisid ikka veel tema pool, kuid olid õhtul välja läinud. Reece oli võimalusest kinni haaranud ning talle helistanud.

      „Kõiges, mida me teeme, peitub risk, preili O’Donnell.”

      Tigedalt kulmu kortsutades hakkas ta jällegi saaki varitsema. „Kas see on ikka sama tehing, mida te mu isale pakkusite?”

      Reece teadis, et ta on intelligentne. Tema isa oli alati tema saavutuste üle kiidelnud. „Te pole oma isa, preili O’Donnell.”

      „Kas te räägite „Remington Steel’i” stsenaariumist, härra Prince, nii et teie oleksite nimeline juht? Või plaanite te endale aktiivse rolli võtta?”

      „Minu nimi muutub Custom Conceptsi juures oluliseks. Kõik asjad hakkavad läbi minu käima, kuid teist saab inimene, kes igapäevaseid asju ajab.”

      „Tahate öelda, et minust saab auväärne tööline?”

      „Kes saab nelikümmend kaheksa protsenti tuludest,” tuletas ta naisele meelde.

      „Ja teeb kogu töö ära.”

      Mehe huuled liikusid järsku Kelly viltuse tooni peale. „Me teame mõlemad, et elu pole aus, preili O’Donnell. Kui see nii oleks, räägiksin ma ikka veel teie isaga. Võtke või jätke.”

      Tema isa mainimine oli alatu võte, kuid ta pidi naist kuidagi hoiatama. Custom Conceptsi pinna peal hoidmine oli ohtlik. Samas oli see ka parim võimalus leidmaks sidet õõnestava rakukesega, kes agentuuri arvates D. C. piirkonnas tegutseb. Reece polnud kindel, kas ta tahab, et naine pakkumise vastu võtaks või sellest loobuks.

      „Mulle ei meeldi küll see, kuid te ei jäta mulle teist valikuvõimalust,” nõustus Kelly vastumeelselt. „Lööme käed, härra Prince. Kus ma teiega kohtuma peaksin, et dokumentidele alla kirjutada?”

      „Te ei kohtugi.” Mitte kunagi. Seda riski polnud mees valmis võtma. „Mõelge veel mu pakkumise üle. Juurelge selle üle paar päeva. Olen ikka veel valmis teie osalust välja ostma.”

      „Ei.”

      Ka naise hääles polnud ruumi vingerdamiseks.

      „Ma tahan kirjalikku lepingut, härra Prince.”

      Gene oleks tema üle uhke. „Ma lasen lepingu koostada, kahe päeva pärast