Keskööprints. Dani Sinclair

end ära. Ta peab minu äridesse sekkuma ning puuseppa oma vabal ajal mängima.”

      „Äkki peaksid tal minu sõbraga rääkida laskma. Gene võib aidata tal meelt muuta.”

      „Arvad nii?”

      Reece kehitas õlgu, justkui poleks see üldse oluline. „Igal juhul räägib Gene talle tõtt:”

      „See pole sugugi halb mõte.”

      Reece haaras ühe oma visiitkaardi ja pastaka ning kirjutas kaardi taha Gene’i nime ning telefoninumbri. „Asja iroonia seisneb selles, et pidin homme õhtul koju lendama ja talle ühelt Itaalia ehitajalt, keda ta siin tunneb, mõned failid kaasa viima. Kohtusin selle mehega vahetult enne siia peole tulekut, aga nüüd tundub, et jään küllaltki suure tõenäosusega oma lennukist maha. Minu kaaslanna tahab väga homsele saatkonna üritusele minna.”

      „Ole ettevaatlik, Reece. Varem või hiljem paneb üks neist naistest sulle sõrmuse sõrme ning rõnga ninna.”

      „Mitte mingil juhul,” kinnitas ta vanemale mehele. „Aga üldiselt tasub daamidele meelepärane käitumine end ära. Kas oleks võimalik, et sa viiksid selle mälupulga minu eest tagasi? Ma vihkan lubaduste täitmata jätmist. Võiksin helistada Gene’ile ning paluda tal sinuga homme kokku saada, pärast seda, kui sa tollist läbi käinud oled. Siis võid ka tema jutuajamise Steve’iga ära korraldada.”

      „Pole probleemi. Mulle meeldiks väga sinu sõbraga kohtuda.”

      „Aitäh.” Kumbki turvamees ei vaadanud nende suunas ning Reece ulatas talle mälupulga. Valvurite tähelepanu oli suunatud autole, mis treppide ees peatunud oli. Kohe selle taga seisis elegantne must limusiin.

      „Ma kardan, et see on minu auto.” Curtis viipas limusiini suunas. „Me lendame Delta 698-ga. Ütle oma sõbrale, et ootan väga temaga vestlemist.” Mälupulga pistis ta endale taskusse.

      „Suurepärane. Aitäh sulle veel kord, jään sulle ühe teene võlgu.”

      „Mitte siis, kui su sõber aitab mu pojale aru pähe panna.”

      Mehed surusid kätt ning Reece suundus esiukse poole, samal ajal eraldas Curtis oma naise teisest paarist. Turvamehed, kes nägid välja tunduvalt rahutumad kui paar minutit varem, eksitasid Reece’i, kui viimane tagasi sisse kõndima hakkas.

      „Kõik on korras,” kinnitas Reece neile itaalia keeles. „Saatsin lihtsalt ühe sõbra välja, et temaga hüvasti jätta.”

      „Teie nimi palun, signore?”

      Olukord polnud hea, kuid sinna ei olnud midagi parata. „Reece Maddox.”

      Rääkija vaatas teda külmalt, samal ajal kui tema kaaslane mehe nime nimekirjast järele vaatas. Reece lootis, et tema õnn pole teda veel maha jätnud. Väikseimgi märk rebendist või plekist tema riietel saadaks talle praegu palju pahandust kaela ning ta polnud kindel, kas ta selle üle elaks. Nüüd, kui adrenaliin kehast kadunud oli, hakkasid ka tema õlg ning selg ebanormaalselt valutama.

      „Mul on vaja teie kutset näha, härra.”

      „Pole probleemi.” Reece õngitses oma jakitaskust välja kaardi ning ootas, kuni mees selle üle kontrollis ning teine mees tema nime kinnituseks noogutas.

      Nad viipasid talle sisseminekuks. Reece sammus eesmärgikindlalt tagasi ballisaali poole, lootes samal ajal, et ta polnud ülakorruse kabinetis mõnda kaamerat märkamata jätnud. Võideldes oma instinktidega, mis soovitasid tal ringi pöörata ning minema joosta, sammus ta edasi, jättes endast väga rahuliku mulje, ning märkas oma sõpra Heath Brockmortonit, kes juhtis esiukse poole silmanähtavalt purjus Oliver Kendalli.

      „Vajad abi?”

      „Tegelikult ei ütleks ma su pakkumisest ära. Oliver peab oma autojuhi üles leidma.”

      „Pidu pole läbi,” protesteeris Oliver väsinult.

      „Sinu jaoks on, semu.”

      Reece aitas Heathil juhtida Oliver tagasi sama teed pidi, kust ta tulnud oli. Oliveri hea välimus ning meeldiv käitumine tagasid talle juurdepääsu sellise maailma soodustustele, mida ihaldas, olgugi et tema enda perekonna varanduslik seis polnud sugugi selline, nagu ta soovinud oleks.

      „Mind ootab üks neiu,” protesteeris Oliver.

      Reece kergitas Heathi suunas küsivalt oma kulme. Tema sõber raputas pead. „See neiu on abielus.”

      „Sellest pole midagi.”

      „Tegelikult on ikka küll. Tema abikaasa on meister- vehkleja ning vägagi armukade. Sa ei taha tegelikult end selle naisega siduda.”

      „Väsinud,” kurtis Oliver.

      „Jah, ja homme hommikul tunned sa end palju halvemini,” kinnitas Heath talle ebasõbralikult. „Ta läheb varahommikuse lennukiga koju.”

      Reece võpatas. Ilmselt on tegu sama lennuga, millega ka Curtis ning tema naine lähevad. Samas aga saab Oliver hea õnne korral alles lõuna paiku voodist välja. „Takso?”

      „Kindlasti. Ma ei tea küll, missuguse naisega ta siia tuli, kuid viimasel läheb ilma Oliverita paremini.”

      Turvamees külalistenimekirjaga heitis kolmikule pilgu ning saatis siis ühe nooruki neid ootavat taksot kutsuma. Reece ja Heath saatsid Oliveri ära ning valvurid lasid nad käeviipega jälle sisse.

      „Ma ei tea, kuidas sinuga lood on, semu, aga mul on tühistest asjadest juba kõrini. Aitäh sulle abi eest.”

      Reece noogutas ning mehed läksid eri suundades. Mees tegi endale eesmärgiks rääkida rahvahulgast läbi minnes veel mitme inimesega, samal ajal oli ta teadlik sellest, et pidu oli omandanud õrnalt pingelise alatooni. Reece’i kaaslanna lobises väikses grupis, mis koosnes peamiselt meestest, ning häiritud ilme tema näol takistas Reece’i tegemast ettepanekut lahkumiseks. Naine rääkis enda eest kissitatud silmadega ja kortsus kulmudega. Natuke aega hiljem tuli välja, et on naeruväärselt lihtne jätta ta hotellisviidi ukse taha, nii et naise teravad kaebused Reece’i peas ikka veel kumiseksid.

      Reece ei lootnudki peolt lahkuda, kuid see ei tähendanud, et ta enam ohus poleks olnud. Oma toa poole suundumise asemel otsis ta üles allkorrusel paikneva hotelli baari ning tualettruumide lähedal asuva telefonide rea. Ookeanitagune ühendus osutus selgeks ning Gene vastas kolmanda kutsumise peale, tema häälest võis välja lugeda, et ta on parajasti hõivatud.

      „Mina siin,” teatas Reece nimesid kasutamata. „Mul oleks sult ühte sellist teenet vaja, millest me rääkinud oleme.”

      Reece kujutas ette liivakarva juustega meest end toolil sirutamas. „Räägi.”

      Üks paljudest asjadest, mis Reece’ile Eugene O’Donnelli juures meeldis, oli see, et tema sõber kohaneb kiiresti ükskõik missuguse olukorraga. Olid mõned vähesed inimesed, keda ta samamoodi nagu Gene’i usaldas. Reece informeeris teda Curtis Longi saabumisest. Kahjuks polnud võimalik tema nime mainimata jätta.

      „Tee mulle teene ning mine talle lennujaama vastu. Tema poeg tahab ehitajaks hakata, kuid Curtis eelistaks seda, et poeg liituks perekonnaäriga.”

      „Ah nii?”

      Gene’i hääl oli ärevil, ta kuulas kõiki nüansse.

      „Ma ütlesin talle, et sa oled heade ja halbade külgede suhtes aus. Ning kuna ma võib-olla ei jõua homme tagasi, siis palusin Curtisel sulle need failid sinu Itaalia sõbralt edasi anda.”

      Kuna Gene’il polnud Reece’i teada ühtegi sõpra Itaalias, tundis ta kergendust, kui vanem mees ilma küsimusteta edasi läks.

      „Suurepärane.”

      „Aga ma pole veel sellele jakile, mille ma ära rikkusin, asendust leidnud.”

      Reece polnud tegelikult mitte ühtegi Gene’i asja ära rikkunud, seega oli mehe vaikimine arusaadav.

      „Kas sa proovisid seda keemilist puhastust, mida ma sulle soovitasin?”

      „Ei.” Mehe hääletooni täitis arusaamise noot. „Ma