Ahvatlev. Susan Mallery

      Ahvatlev

      Esimene peatükk

      “Laske ma teen selle teile lihtsaks,” ütles kallis rätsepaülikonnas mees Dani Buchananile. “Te ei saa enne senaatoriga rääkida, kui ütlete mulle, miks te siin olete.”

      “Hämmastaval kombel ei tee see teadmine asja lihtsamaks,” pomises Dani Buchanan, tundes korraga nii pööritamapanevat hirmu kui põnevust. Ta oli end juba vastuvõtusekretärist ja kahest assistendist mööda rääkinud. Ta nägi juba Mark Canfieldi kabineti ust koridori lõpus. Aga tema ja laoruumi pika koridori vahel seisis suurt kasvu otsustava ilmega mees.

      Dani mõtles temast möödatrügimise peale, aga mees oli temast oluliselt pikem. Rääkimata sellest, et naine kandis kleiti ja kõrgeid kontsi – see polnud tema jaoks tavaline. Kleit polnud veel midagi erilist, aga kontsad pidid ta peaaegu tapma. Valu jalapäkkades ja kerget pingetunnet jalavõlvides suutis ta taluda, aga kuidas suudab keegi neil asjadel tasakaalus seista? Kui ta veidigi kiiremini liikuda üritas, tekkis oht, et murrab jalaluu.

      “Võite mind uskuda,” ütles mees. “Ma olen jurist.”

      Ta tõi need sõnad isegi tõsise näoga kuuldavale.

      Dani naeris. “Elukutse, mis on loodud usaldust äratama? Mina nii ei arva.”

      Mehe huuled tuksatasid, nagu oleks ta naeratust alla surunud. Hea märk, mõtles Dani. Võib-olla pääseb ta oma võlusid kasutades sellest mehest mööda. Ta polnud meeste võlumises küll kunagi eriti osav olnud, aga tal polnud erilist valikut. Naine pidi teesklema.

      Dani tõmbas hinge ja viskas pea kuklase. Tema juuksed olid lühikeseks lõigatud, nii et ta ei saanud neid üle õla heita. Sellega olid tema võrgutamisnipid ammendatud. Hea seegi, et ta oli vandunud kogu ülejäänud eluks kohtingutest loobuda.

      “Võtke mind kui väravas istuvat draakonit,” ütles mees. “Te ei pääse minust enne mööda, kui ma teie tuleku põhjuse teada saan.”

      “Kas teile pole räägitud, et draakonid on välja surnud?”

      Nüüd naeratas mees küll. “Ma olen elav tõend selle kohta, et nad on elu ja tervise juures.”

      Tore, mõtles Dani hajameelselt. Ta kavatses pingutada, et selle mehe vastu viisakas olla. Mehel oli kena nägu – tema vaatamisest ei muutunud keegi kiviks, aga mitte nii ilus, et tal poleks tarvis olnud iseloomu pärast muretseda. Tapvad sinisilmad. Tugev lõug, mis viitas kangekaelsusele.

      “Ma olen siin isikliku asja pärast,” ütles Dani teades, et sellest ei piisa, kuid tundes tarvidust üritada. Mida ta siis oleks pidanud ütlema? Et ta sai hiljuti teada, et ta ei olegi ehk see, kelleks ta end pidas, ja vastused tema küsimustele olid selles majas?

      Draakonimehe ilme tõmbus pingule, kui ta käsivarred rinnale risti pani. Danil oli tunne, nagu oleks ta korraga välja jäetud ja hukka mõistetud.

      “Vaevalt küll,” ütles mees teravalt. “Senaator ei mängi selliseid mänge. Te raiskate aega. Kaduge siit kus kurat.”

      Dani põrnitses meest. “Hm?” Kas mees… Oh. “Teie meelest vihjan ma sellele, et senaator ja mina…” Dani krimpsutas nägu. “Öak! Ei! Ei iial. Brrr.” Ta taganes sammu võrra, mis oli tema kingi arvestades ohtlik liigutus, kuid tal polnud valikut. Distants oli hädavajalik. “See on liiga vastik, et seda sõnadesse panna.”

      “Miks?”

      Dani ohkas. “Sest on olemas võimalus, et ma olen tema tütar.” Enam kui lihtsalt võimalus, kui Dani ärritatud sisikonna järgi otsustada.

      Ülikonnamees ei pilgutanud silmagi. “Parem oleks olnud vihjata, et te magasite temaga. Siis oleks võimalus, et ma teid usun, suurem olnud.”

      “Kes olete teie, et otsustada, mida Mark Canfield kakskümmend üheksa aastat tagasi teha võis või ei võinud?”

      “Ma olen tema poeg.”

      See köitis Dani tähelepanu. Ta teadis senaatori suurest perest. “Kas ma arvan õigesti, et Alex?”

      Draakonipoiss noogutas.

      Huvitav. Mitte et ta oleks senaatori vanima pojaga veresugulane olnud. Kõik Mark Canfieldi ja tema naise lapsed olid adopteeritud, kaasa arvatud Alex. Aga nad võisid ühest perekonnast olla.

      Dani polnud kindel, kuidas sellesse suhtuda. Tema suhted oma peregagi olid piisavalt keerulised. Kas ta tahtis veel üht perekonda kaela võtta?

      Ilmselt, arvas Dani. Ta oli ju siin.

      Vajadus verekuuluvust tunda põletas piisavalt kuumalt, et sellele küsimusele vastata. Kui Mark Canfield oli tõesti tema isa, tahtis ta meest tundma õppida ja mitte keegi ei seisa sel juhul tal tee peal ees. Isegi mitte Marki adopteeritud poeg.

      “Mul jätkus piisavalt kannatust ühe sekretäri ja kahe assistendi jaoks,” ütles Dani kindlal toonil. “Ma olen viisakas ja arusaaja olnud. Vähemalt olen ma selles osariigis registreeritud valija ja mul on täielik õigus oma senaatoriga kohtuda. Palun astuge kõrvale, enne kui ma olen sunnitud olukorra tõsiseks muutma.”

      “Kas ta ähvardate mind?” küsis Alex peaaegu lõbustatult.

      “Kas see toimiks?” küsis naine.

      Mees mõõtis teda aeglaselt pilguga ülevalt alla. Viimase poole aasta jooksul oli Dani selgeks saanud, et mehelik tähelepanu ei olnud tema elus positiivne nähtus. See lõppes vältimatu katastroofiga. Aga ehkki Dani oli vandunud, et ei tee meestega tegemist, tundis ta kerget värinat, kui mehe rahulik pilk üle tema keha libises.

      “Ei, aga see võiks lõbus olla,” vastas mees.

      “Te olete ikka nii mees.”

      “On see halb?”

      “Teil pole aimugi. Nüüd astuge kõrvale, draakonipoiss. Ma lähen härra Canfieldi juurde.”

      ”Draakonipoiss?”

      Lõbus hääl ei kuulunud tema ees seisvale inimesele. Dani pöördus hääle poole ja nägi avatud uksel seismas tuttavat meest.

      Ta tundis senaator Mark Canfieldi ära, sest oli teda televiisoris näinud. Dani oli isegi teda valinud. Aga need asjad olid toimunud varem. Ta polnud mehes kunagi midagi enamat näinud kui poliitikut. Nüüd oli ta siin ning väga suure tõenäosusega oli tegemist Dani isaga.

      Naine tegi suu lahti ja pani jälle kinni. Sõnad hajusid tema huultelt, nagu oleks ta kõnevõime kaotanud.

      Senaator tuli nende juurde. “Alex, kas sina oled draakonipoiss?” küsis ta nooremalt mehelt.

      Alex kehitas õlgu, tundes end veidi ebamugavalt. “Ma ütlesin talle, et olen draakon väravas.”

      Senaator pani käe Alexi õlale. “Ja sa teed oma tööd hästi. Kas see noor daam tekitab tüli?” Ta pöördus Dani poole ja naeratas. “Te ei näe eriti ohtlik välja.”

      “Ma ei olegi,” suutis naine kuuldavale tuua.

      “Ära ole nii kindel,” ütles Alex isale.

      Dani põrnitses Alexit. “Teil on minu suhtes kerge eelarvamus.”

      “Te tekitate oma naeruväärsete väidetega pahandusi.”

      “Miks need naeruväärsed on? Te ei saa selles ju veel kindel olla.”

      “Kas teie saate?” küsis Alex.

      Senaator vaatas ühe otsast teise otsa. “Kas ma tulen sobivamal ajal tagasi?”

      Dani ei teinud Alexist välja ja pöördus senaatori poole. “Ma palun vabandust, et ma niimoodi sisse tormasin. Aga ma olen üritanud teie juurde aega kinni panna, ent iga kord, kui nad põhjust küsivad, olen sunnitud tõelist eesmärki varjama. Ma…”

      Dani tajus korraga, kui tohutut uudist ta teatavaks tegemas oli. Kuidas ta saab endale räägitu lihtsalt välja pahvatada? Et kakskümmend üheksa aastat tagasi oli mehel tema emaga armulugu ja et tema oli tulemus? Mees ei usuks teda mingil tingimusel. Miks ta peakski?

      Mark Canfield vaatas kulmu kortsutades naise poole. “Te näite tuttav. Kas me oleme varem kohtunud?”

      “Ärge mitte mõelgegi selle peale,” ütles Alex Danile. “Te ei taha ju minuga tegemist teha.”

      Dani ei teinud Alexist väljagi. “Ei ole, senaator, aga te tundsite mu ema. Marsha Buchanan. Ma meenutan