Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

pole aimu, mida sa minuga teed, Lucy,” ütlesid sa, vaadates, kuidas ma kahvli taldrikule panen. „Olla terve hommiku su alasti ihu lähedal. Ma oleksin nagu üleni oma fantaasiasse kastetud.” Su käsi libises sülle ja siis puudutasid sa ennast läbi puuvillriide.

      Ma polnud kunagi näinud, kuidas sa ennast puudutad ja mida sa teed, kui oled üksi. Ma ei suutnud sult pilku pöörata.

      „Nüüd sina,” ütlesid sa pükse jalast kiskudes.

      Ma panin taldriku lauale ja sirutusin erutunult su poole.

      Sa raputasid pead ja naeratasid. „Ma ei mõelnud seda.”

      Ma kergitasin kulme ja sain siis aru, mida ta tahtsid. Libistasin ka oma sõrmed kõhtu mööda alla. Sa polnud samuti kunagi näinud mind ennast puudutumas. Aga see mõte erutas mind. Ma sulgesin silmad, mõeldes sinule, mõeldes, kuidas sa mind vaatad, kuidas ma jagan seda privaatset hetke sinuga, ja mind läbistas värin.

      „Lucy,” sosistasid sa.

      Mu silmad läksid lahti ja ma nägin, kuidas sa silitad end järjest kiiremini.

      See tundus intiimsem kui seks, et me mõlemad tegime teineteise ees seda, mis on tavaliselt privaatne. Joon, mis eraldas „sind” ja „mind” sulandus veelgi tihedamalt „meiks”.

      Kuni ma end ikka edasi puudutasin, nõjatusid sa diivanile, võttes püksid täiesti jalast, silmad pidevalt minul. Me käed tegutsesid järjest kiiremini. Ka hingamine kiirenes. Sa hammustasid huulde. Ma nägin, kuidas su käe surve tugevnes. Jälgisin su lihaste jäikust. Ja siis su tippujõudmist.

      „Oh jumal,” ütlesid sa. „Oh Lucy”.

      Ma liigutasin sõrmi tugevamalt, et sinuga ühineda, aga sa haarasid mul piha ümbert kinni.

      „Tohib?” küsisid sa.

      Ma värisesin su häält kuuldes.

      Noogutasin ja sa nihutasid end, et ma saaksin su kõrvale diivanile heita ja sa saaksid mu püksid jalast võtta. Sa tõmbusid lähemale ja ootus painutas mu keha tahapoole.

      Kui su sõrmed minusse libisesid, ütlesid sa: „Mul on saladus.”

      „Jah?” küsisin ma, kaardudes su käele vastu.

      „Jah,” ütlesid sa mu kõrval välja sirutudes, suu vastu minu suud. „Alati, kui ma end puudutan, mõtlen ma sinust.”

      Mu keha läbis taas värin. „Mina ka,” sosistasin ma hingetõmmete vahel.

      Kolmkümmend sekundit hiljem jõudsin minagi tippu.

      x

      ESIMESE KUUE KUU JOOKSUL SAIN MA SINUST pidevalt teada uusi asju – asju, mida pidasin seksikaks, üllatavaks ja armsaks.

      Nagu tol päeval, kui ma tulin pärast tööd sinu poole ja sa istusid ristijalu põrandal, ümberringi märkmepaberite suurused paberitükid.

      Panin koti köögilauale ja sulgesin endal järel ukse. „Mis toimub?” küsisin ma.

      „Kahe nädala pärast on emal sünnipäev, 19. septembril,” vastasid sa oma paberitükkidelt üles vaadates. „Kuna ma sel aastal koju minna ei saa, tahtsin meisterdada midagi erilist, mida võiksin talle saata.”

      „Nii et sa teed pabermosaiiki?” küsisin ma lähemale astudes.

      „Mõnes mõttes jah,” vastasid sa. „Need kõik on pildid minust ja emast.” Sa tõstsid mõne mulle vaatamiseks üles. Ma vaatasin ja nägin sind ja su ema keskkoolilõpupäeval. Teid lühikestes pükstes, sinu jalad basseinivees. Sina talle maja ees selja tagant kõrvu pähe tegemas.

      „Vau,” ütlesin ma.

      „Mul läks peaaegu terve päev, et neid ilmutada,” selgitasid sa, „nüüd ma korrastan neid värvide kaupa. Ma tahan, et need näeksid välja nagu kaleidoskoop.”

      Ma istusin su kõrvale põrandale ja sa andsid mulle kiire musi.

      „Miks kaleidoskoop?” küsisin ma, võttes kätte pildi, kus te seisate, seljad vastamisi, sina vaid veidi temast pikem. Su juuksed on sama heledad ja lokkis. Raske oli öelda, kus lõppes tema ja algasid sina.

      „Siin olen ma neliteist,” ütlesid sa, vaadates pilti üle mu õla.

      „Sa oled nunnu,” ütlesin ma. „Mu neljateistaastane mina oleks sinusse kõrvuni armunud.”

      Sa naeratasid ja pigistasid mu jalga. „Ilma isegi nägemata pilti sinust neljateistaastasena pole mul kahtlust, et teistpidi oleks olukord täpselt sama.”

      Nüüd oli minu kord naeratada. Ma panin pildi tagasi. „Aga miks kaleidoskoop?” küsisin ma uuesti.

      Sa hõõrusid otsaesist, lükates juukselokid silmadelt kõrvale. „Ma pole seda kunagi kellelegi rääkinud,” ütlesid sa vaikselt.

      Ma võtsin kätte veel paar pilti. Sina ja su ema sünnipäevatordilt küünlaid ära puhumas. Su käsi ema peos Mehhiko restorani ees. „Sa ei pea rääkima,” ütlesin ma, mõeldes, kas see oli su isa, kes tegi teist pilte, kuni sa said üheksaseks, ja kes oli teinud neid hiljem.

      1

      G. Meri tõlge.

      2

      G. Meri tõlge.

      3

      M. Nurme tõlge R. Frosti värsist.