Valgus, mille lasime käest. Jill Santopolo

mind tagasi.

      Ma tõstsin su sõrmed oma huulte juurde ja suudlesin neid. „Jah,” ütlesin ma, „tulen küll.”

      vii

      HILJEM LAMASIME SU VOODIS, KEHADEL VAID linnatulede kuma, mis immitses sisse aknaluukide vahelt. Sa embasid mind, käsi mu keha ümber, pihk puhkamas mu paljal kõhul. Me olime väsinud, rahuldatud ja ikka veel pisut purjus.

      „Ma tahan töölt ära tulla,” sosistasid sa, nagu oleks pimedus lubanud sul seda mõtet sõnadeks vormida.

      „Hea küll,” sosistasin ma uniselt vastu, „tule siis töölt ära.”

      Sa silitasid pöidlaga mu rinnakumerust.

      „Ma tahan teha midagi mõttekat,” ütlesid sa, kuum hingeõhk mu kaela puutumas. „Nii nagu sina rääkisid.”

      „Mhmh,” vastasin ma unne vajudes.

      „Aga see ei jõudnud mulle siis kohale.”

      „Mis asi?” pomisesin ma.

      „Asi ei ole ainult ilu leidmises,” ütlesid sa ja su sõnad hoidsid mind ärkvel. „Ma tahan pildistada kõike: õnne, kurbust, rõõmu ja hävingut. Ma tahan, et mu kaamera jutustaks lugusid. Sa saad ju aru, Lucy? Stephanie ei saanud. Aga sina saad. Sa tead, kuidas see muudab inimeste maailmanägemist.”

      Me keerasime külge, nii et olime näoga teineteise poole, ja ma suudlesin sind õrnalt. „Muidugi saan ma aru,” sosistasin ma, enne kui uni mu üle võimust võttis.

      Ent ma ei teadnud, mida sa tegelikult mõtlesid, ega seda, kui kaugele see sind viib. See oli toonud su siia, sellesse hetke. Ma olin purjus, väsinud ja lõpuks ometi su käte vahel, nagu ma nii palju kordi olin unistanud. Ma oleksin nõustunud kõigega, mida sa ütlesid.

      viii

      SA TULIDKI TÖÖLT ÄRA, ET VÕTTA FOTOGRAAFIAtunde. Meie kohtumised jätkusid ja meie füüsiline kontakt tugevnes järjest, mida rohkem me teineteisega aega veetsime, leides teineteise embuses tröösti, lootust ja jõudu. Me võtsime riideid seljast restoranide tualettruumides, sest ei suutnud oodata, kuni me koju jõuame. Surusime teineteist majaseinte vastu, nii et telliseservad tegid me huulte kohtudes õlgadele haiget. Käisime parkides piknikel, vedades kaasa õunamahla- ja veinipudeleid, ning lamasime siis kõrvuti, hingates sisse mulla, värskelt niidetud rohu ja teineteise lõhna.

      „Ma tahan teada rohkem sinu isast,” ütlesin ma mõni kuu pärast meie taaskohtumist, astudes avasilmi maalõhesse, valmis riskima maavärinaga.

      „Temast pole palju rääkida,” vastasid sa, nihutades end nii, et mu pea puhkaks su rinnal, mitte käe peal. Su hääl püsis rahulik, aga ma tajusin su lihaste pinguldumist. „ta on kaabakas.”

      „Mismoodi kaabakas?” küsisin ma, keerates nii, et saaksin käe sulle kõhu ümber panna ja sind hästi enda ligi hoida. Mõnikord oli mul tunne, et me ei saa kuidagi olla nii lähestikku kui tahaksime. Ma tahtsin pugeda su naha alla, su teadvusse, nii et ma teaksin kõike, mida sinust sai teada.

      „Ma isa oli … ettearvamatu,” ütlesid sa aeglaselt, nagu oleksid valinud seda sõna ülima hoolega. „Kui ma pisut suuremaks sain, siis ma kaitsesin oma ema.”

      Ma tõstsin pea su rinnalt ja vaatasin sulle otsa. Ma polnud kindel, mida öelda, kui palju ma võisin küsida. Tahtsin teada, mida sa mõtled „suuremaks saamise” all. Neli? Kümme? Kolmteist?

      „Oh Gabe,” oli kõik, mida ma suutsin mõelda. Mul oli kahju, et seda oli nii vähe.

      „Nad said emaga kokku kunstikoolis. Ema ütles, et ta oli imeline skulptor, aga ma ei näinud kunagi tema töid.” Sa neelatasid kuuldavalt. „Ta lõi need kõik puruks, iga viimse kui kuju, kohe, kui ma olin sündinud. Ta tahtis teha monumentaalskulptuuri, tohutuid installatsioone. Aga keegi ei tellinud neid temalt, tema kunsti ei ostetud.”

      Sa pöördusid, et mulle otsa vaadata. „Ma tean, et see pidi olema talle raske. Võin seda kujutleda …” Sa raputasid pead. „Ta andis alla,” ütlesid sa. „Ta proovis pidada galeriid. Aga ta polnud suurem asi äri- ega müügimees. Ta oli kogu aeg tige ja püsimatu. Ma … Ma ei saanud aru, mida allaandmine temaga tegi. Milline jõud selles oli. Ükskord torkas ta noa mu ema lõuendisse, ühte töösse, mille kallal ema oli mitu kuud töötanud, sest ta nõudis, et ema maaliks rohkem päikeseloojanguid. Ema nuttis, nagu oleks nuga löödud ta ihusse, mitte töösse. Siis läkski ta meie juurest minema.”

      Ma libistasin käe su pihku ja pigistasin seda kõvasti. „Kui vana sa olid?”

      „Üheksa,” vastasid sa vaikse häälega. „Ma kutsusin politsei.”

      Minu lapsepõlv oli olnud sinu omast nii erinev, Connecticuti aedlinna idüll. Ma polnud kindel, kuidas reageerida. Kui me räägiksime neid asja praegu, oleksin ma tunnistanud nii tema kui sinu valu. Oleksin öelnud, et su isal oli tõesti raske, et ta võitles deemonitega ja et mul on kahju, et ta deemonid said pärast sinu omaks. Sest nad said ju, eks ole? Sa oled elanud nii suure osa elust, reageerides tema käitumisele, püüdes mitte saada temaks, nii et lõpuks oled sa pidanud võitlema nii tema kui iseenda deemonitega.

      Aga tol päeval ei suutnud ma su juttu küllalt ruttu läbi seedida ja tahtsin sind vaid lohutada. Ma ohkasin ja ütlesin vaid: „Sa tegid õigesti.”

      „Ma tean,” vastasid sa. Su silmades oli trots. „Ma ei saa kunagi temasarnaseks. Ma ei tee sulle iialgi niimoodi haiget. Ma ei käitu kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust.”

      „Mina ka mitte. Ma ei käitu ka kunagi nii, nagu poleks su unelmatel tähtsust, Gabe,” ütlesin ma, pannes pea tagasi su rinnale, suudeldes sind läbi T-särgi, püüdes väljendada oma imetluse ja kaastunde sügavust.

      „Ma tean, et see on nii.” Sa paitasid mu juukseid. „See on üks väga paljudest asjadest, mida ma sinu kohta tean.”

      Ma tõusin istukile, nii et sain sulle jälle otsa vaadata.

      „Ma armastan sind, Luce,” ütlesid sa.

      See oli esimene kord, kui sa seda mulle ütlesid. Esimest korda, kui ükski mees seda mulle ütles. „Ma armastan sind ka,” ütlesin mina.

      Loodetavasti mäletad sa seda päeva. Mina ei unusta seda kunagi.

      ix

      MÕNI NÄDAL PÄRAST SEDA, KUI OLIME TEINETEISELE armastust avaldanud, oli Kate’i korter meie kahe päralt. Me otsustasime tähistada seda aluspesus ringikäimisega. Ilm oli lämmatavalt kuum, selline niiske juuli, mis paneb tahtma päev otsa basseinis liguneda, ja kuigi õhukonditsioneer huugas täie hooga, oli korteris ikkagi palav. Korter oli nii suur, et vajas ilmselt rohkem kui ühte konditsioneeri.

      „Kate’i vanavanemad oli kinnisvarageeniused,” ütlesid sa, kui me poolpaljalt munaputru tegime. „Millal nad selle korteri ostsid?”

      „Pole aimugi,” vastasin mina, pistes röstrisse paar poolitatud kuklit. „Enne kui ta isa sündis. Nii et … neljakümnendatel?”

      Sa vilistasid.

      Me ei olnud seal tihti, aga ma vean kihla, et sa mäletad seda korterit. Seda oleks raske unustada. Kaks tohutu suurt vannitoaga magamistuba, hommikusöögiala, mida me kasutasime raamatukoguna. Ja laed, mis olid üle kolme ja poole meetri kõrged. Ma ei osanud neid üksikasju siis hinnata, aga korterit kui sellist hindasin ma küll. Kate õppis juurat ja ta isa ütles, et tal on odavam elada seal, kui temal New Yorgi ülikooli ühika eest maksta. Minule kulus see muidugi marjaks ära.

      „Me käisime siin Kate’i vanaemal külas, kui olime keskastmes,” ütlesin ma sulle, kui me istusime diivanil, hommikusöögitaldrikud paljaste põlvede peal. „Ta oli Metropolitani muuseumi haridusprogrammi juht, kuni jäi haigeks. Ta õppis Smithi kolledžis kunstiajalugu juba siis, kui naised veel kolledžiharidusest ei unistanud.”

      „Temaga oleks olnud tore kohtuda,” ütlesid sa kohvi rüübates.

      „Sa oleksid olnud temast vaimustuses.”

      Me mälusime vaikselt sööki,