Kommenteeritud juudi anekdoodid. Margit Prantsus

ema! Aita mind!“

      „Kallike, mis juhtus?“

      „Oi, ema, ma ei teagi, millest alustada. Lapsed on mõlemad haiged, just praegu läks külmutuskapp katki, kraanikauss tilgub ja kahe tunni pärast tulevad mulle sõbrad külla lõunat sööma. Ma lihtsalt ei tea, mida teha!“

      „Lapsuke, ära ole kurb. Ma istun kohe praegu bussi, sõidan raudteejaama, istun seal rongile. Jaamast on sinu juurde kaks kilomeetrit, selle maa tulen kiiresti jala. Võtan lapsed käsile, teen su külalistele kiiresti lõuna ja isegi õhtusöögi Haimile.“

      „Haimile? Kes see veel on?“

      „Kullakene, Haim on sinu mees!“

      „Ema, minu mehe nimi on Šmuel. Oot, kas ma ei helistagi numbrile 53 6777?“

      „Ei, minu number on 53 6888!“

      „Oi, aga kas sa siis ei tulegi minu juurde?“

      Arstid

      Juudi rahvusest arste teab meist ilmselt igaüks. Nagu juudi peredes lapse sündides räägitakse, et maimukesest peab saama vähemalt kas arst või advokaat, või siis – kui ta ei ole nii andekas – vähemalt arhitekt.

      Paljud meditsiini vallas uuendusi ja leiutisi teinud arstid on olnud juudid. Keskajal sai Euroopas kuulsaks Maimonides ehk Rambam, ajas lähemal seisavad Sigmund Freud, Henry Judah Heimlich ja Oliver Sacks – kui vaid mõnda nimetada.

      Juudi arst ei ole kindlasti selline, kes kirjutab välja ainult tavalise retsepti nagu kõik teised arstid. Ei! Tingimata lisab ta ka mõne ootamatu soovituse. Ja räägib sinna juurde mõne habemega nalja. Ravi ei vaja ju ainult patsiendi keha, vaid ka hing!

      Vana rabi läheb arsti vastuvõtule.

      „Kuna te tulite mu juurde esimest korda, peaksite mulle jutustama kõik algusest peale,“ ütleb arst.

      „Muidugi-muidugi. Niisiis, alguses lõi Jumal taeva ja maa…“

      „Doktor, mis mul viga on? Olen 40aastane, aga vaadake, kuidas ma välja näen: kiilaspea, hambad hõredad, kotid silmade all, põsed ripakil, kortsud…“

      „Noh, nii hull see asi ka ei ole,“ lohutab arst. „Näete ju endiselt hästi!“

      Kaks juudist psühholoogi ajavad juttu.

      „Ma küsin alati oma patsiendilt, kas ta mängib malet.“

      „Milleks?“

      „Kui ei mängi, soovitan mängida. Kui mängib – soovitan maha jätta.“

      „Miks?“

      „Ma ei tea isegi. Aga 80 % juhtudest on see aidanud!“

      Üldteada on, et juudid armastavad kauneid kunste, eriti muusikat. Nad on ka agarad teatriskäijad. Kogemuste põhjal on sündinud järgmine tähelepanek.

      Vähesed, keda vaevab köha, lähevad arsti juurde. Enamik neist läheb teatrisse.

      „Doktor, mul on nii kõrge temperatuur!“

      „Pole midagi, homme on teil juba toatemperatuur…“

      Ei tasu arvata, et koššeri puhul on tegu vaid toiduga. Ei-ei! Koššer on tänapäeval laienenud juba paljudesse eluvaldkondadesse!

      „Öelge, doktor, kas koššergripi hooaeg on juba alanud?“

      „Ei, Rabinovitš, on ainult seagripp.“

      „Aa, tänan teid, doktor. Tähendab, et mul pole veel esialgu põhjust muretseda!“

      Iisraeli inimesed on väga paljudes olukordades äärmiselt otsekohesed. Ja neis olukordades, kus võiks pisut pehmemalt väljenduda või mõne asja hoopis ütlemata jätta, ei hakata keerutama. Teistes olukordades jälle, kus oleks tarvis otse öelda, susserdatakse ja räägitakse juurde nii pikk jutt, et järg kipub kaduma.

      Külastaja tuleb palatisse haiget vaatama ja küsib: „Mis haigus sul on?“

      Kuulnud vastust, hüüatab ta: „Ahhaa, see on just seesama haigus, millesse minu isa suri.“

      Haige muutub murelikuks, ent külastaja jätkab: „Ära muretse, ma palvetan, et sa saaksid terveks!“

      „Palu siis juba ka selle eest, et mind ei külastaks rumalad inimesed!“

      ELU

      „Mis on elu?“ on peaaegu sama filosoofiline küsimus kui „Mis on tõde?“. Nagu kaks rabi kord kellegi matustel arutasid: „See, et inimene suri, ei ole veel tõendus selle kohta, et ta on elanud.“

      Enamik juute usub ja ka rabid õpetavad seda, et Jumal on neile elu andnud, pannud nad kulgema mööda ajatelge, ja niisiis ei peaks inimene püüdma kramplikult uurida, mis oli enne teda, mis on taevas ja mis on maa all. Inimene liigub mööda oma ajavagu – tänasest päevast järgmisesse päeva. Heebreakeelse piibli esimene täht on bet – see on suletud tagant, ülevalt ja alt ning vaid eestpoolt on see avatud. Niisugune on ka inimese elu.

      Siiski küsivad juudid küsimusi küllap kõige kohta siinses elus, vaidlevad kõige üle ja tundub, et ainus teema, mida ei panda kahtluse alla, on Jumal – Tema olemasolu ja jõud. Aga kõik muu kuulub igal juhul arutluse alla! Muidu ei oleks elu üldse elu!

      Juudi rahva eluringi tähtsamad etapid on rabidel peensusteni lahti seletatud, enamjaolt on aluseks pühakiri. Juba siis, kui laps on alles emaüsas, kehtivad teatud kombed, millest tulevane ema peaks kinni pidama. Seegi on läbi arutatud, millal saab loodet nimetada omaette inimeseks. Siis sünnib see uus inimene siia ilma, läbides kohe olulised rituaalid: poisslaps lõigatakse ümber ja talle pannakse nimi; kui ta on esmasündinu, toimub esmasündinu lunastamise tseremoonia; kindlal ajahetkel hakkab rabi talle tähti ja jumalatarkust õpetama; siis on vaimulikus mõttes täiskasvanuks saamise verstapost bar-mitsvá, tüdrukul bat-mitsvá; siis ta kihlub, abiellub, elab ja sureb. Juudi usu reegleid järgib inimene just nii, nagu ta süda tunneb. Kord omaks võetud reeglid annavad turvatunde ka siis, kui kõrvalseisjad neis kahtlevad.

      Mõned asjad on elus niigi ilmsed. Aga siiski on tore neid osatades või irooniliselt taas tõdeda. Kohe justkui kergem hakkab…

      Kui tegid midagi head, siis varju pärast seda kohe ohutusse paika. Et sind „tänulikkuse“ lööklaine ei tabaks!

      Ammu on teada, et õiglus on maa pealt kadunud! Ja mõned asjad on ikka täitsa paigast ära…

      Mispärast ei saa inimene elada südameta, kopsudeta, maksata? Ajudeta inimesed elavad ju põlvkondade kaupa…

      Aga naerata ja elu naerab sulle vastu:

      Eile käisin linnas, telliskivi käes ja lai naeratus näol. Kõik andsid mulle teed, isegi tramm! Seega – naerata inimestele ja nad muutuvad paremaks!

      …kuigi