Tulekahi. Brandon Sanderson

on võimalik,” vastas Prof. „Aga kroonlehed ise on väga ilmsed. See panebki mind mõtlema sellele, kas mõni rivaalitsev Eepik katsub pöörata meie tähelepanu tema poole või…”

      „Või mida?”

      „Või proovib tema ise õrritada meid sinna minema. Ma ei saa midagi parata, see mõjub visatud kindana, Tia. Abigail tahab, et ma astuks temale vastu – ja ta jätkab mu meeskonna tapjate saatmist seni, kuni ma lähen. See on ainus põhjus, mida ma suudan mõelda selle kohta, miks ta palkaks konkreetselt Tulekahju.”

      Tulekahi.

      Megan.

      Eirates Abrahami resigneerunud ohet trügisin tuppa. „Megan?” nõudsin ma. „Mis Meganiga on?”

      Tia ja Prof seisid vastastikku. Mõlemad pöördusid minu poole, nagu oleksin tatirull tuuleklaasil pärast aevastust. Tõstsin lõua ja jõllitasin neile vastu. Olin selle meeskonna täieõiguslik liige, ma võisin ka olla osa…

      Sa vana säde. Need kaks ikka oskasid põrnitseda. Avastasin, et higistan. „Megan,” kordasin ma. „Te, ee, leidsite ta üles?”

      „Ta mõrvas Babilaris ühe Kättemaksjate meeskonna liikme,” teatas Prof.

      Need sõnad tabasid mind nagu hoop makku. „See polnud tema,” otsustasin ma. „Mis iganes juhtus, teil pole kõiki fakte. Megan pole selline.”

      „Tema nimi on Tulekahi. See isik, keda sa Meganiks kutsud, oli lihtsalt vale, mille ta lõi meie lollitamiseks.”

      „Ei,” ütlesin ma. „See oligi päris tema. Nägin seda tema sisemuses, ma tunnen teda. Prof, ta…”

      „David,” nähvas Prof vihaselt. „Ta on üks neist.”

      „Sina oled ka!” karjusin ma. „Sa arvad, et me saame lihtsalt jätkata seda, nagu oleme seni teinud? Mis juhtub siis, kui linna tuleb mõni Eepik nagu Seljamurdja või Põrmustaja? Keegi, kes võib meieni pääsemiseks lihtsalt linna aurustada?”

      „Seepärast me ei läinudki kunagi nii kaugele!” kisendas Prof mulle vastu. „Seepärast me hoidsimegi Kättemaksjaid saladuses, hääletuna. Ja me ei rünnanud iial Eepikuid, kes olid liiga võimsad! Kui see linn hävib, on see sinu süü, David Charleston. Kümned tuhanded surmad jäävad sinu südamele!”

      Astusin šokeerituna tagasi, kui taipasin järsku, millega ma tegelen. Kas ma tõesti vaidlesin Jon Phaedruse, Kättemaksjate juhiga? Kõrgema Eepikuga? Õhk tema ümber näis väänduvat, kui ta minu peale karjus.

      „Jon,” ütles Tia käsi ristates. „See oli ebaaus. Sina andsid nõusoleku Terassüdant rünnata. Me kõik oleme siin süüdi.”

      Prof vaatas Tia poole ja osa vihast lahtus ta silmist. Ta mühatas. „Meil tuleb leida väljapääs, Tia. Kui me peame seda sõda, on meil vaja nende vastu relvi.”

      „Teisi Eepikuid,” ütlesin ma oma häält üles leides.

      Prof põrnitses mind pahaselt.

      „Tal võib õigus olla,” nentis Tia.

      Prof pööras selle pilgu nüüd tema peale.

      „See, mida me oleme saavutanud,” ütles Tia, „tuli sinu võimetest. Jah, David võttis maha Terassüdame, aga ta poleks sinu kaitseta iial elanud nii kaua, et seda teha. Võib-olla on aeg hakata küsima endalt uusi küsimusi.”

      „Megan veetis kõik need kuud meiega,” ütlesin ma, „ega pöördunud kordagi meie vastu. Nägin, kuidas ta oma võimeid kasutas ja, tõsi, pärast oli ta veidi pahur, aga sisimas endiselt hea, Prof. Ja kui ta mind Terassüdamega võitlemise ajal nägi, muutus ta uuesti endaks.”

      Prof raputas pead. „Ta ei kasutanud oma võimeid meie vastu selle pärast, et oli Terassüdame spioon ja ei tahtnud end paljastada,” ütles ta. „Ma tunnistan, et seetõttu võis ta olla mõistlikum – rohkem enda moodi – sel ajal, kui ta meiega mestis. Aga enam pole tal põhjust vältida oma võimete kasutamist, need on ta üle võtnud, David.”

      „Aga…”

      „David,” nähvas Prof, „ta tappis Kättemaksja.”

      „Seda nähti pealt.”

      Prof kõhkles. „Mul pole veel kõiki detaile. Ma tean, et vähemalt on olemas salvestus, mis tehti siis, kui ta võitles ühega meie seast. Ja seejärel leiti mees surnuna.”

      „See polnud tema,” ütlesin ma ja langetasin kiirelt otsuse. „Ma lähen Babilari ja otsin ta üles.”

      „Põrgutki sa ei lähe,” teatas Prof.

      „Mida muud me teha saame?” ütlesin ma ja pöördusin lahkuma. „See on ainus plaan, mis meil on.”

      „See pole plaan,” ütles Prof. „Need on hormoonid.”

      Peatusin lävel, punastasin ja vaatasin tagasi.

      Prof võttis näppu kroonlehed, mille Tia oli riidekapile visanud. Prof vaatas teda, Tial olid käed endiselt risti. Ta kehitas õlgu.

      „Mina lähen Taastatud Baabüloni,” lausus Prof viimaks. „Mul on seal vana sõbraga asju ajada. Sina võid mind saata, David. Aga mitte seepärast, et ma tahan sind Meganit värbama.”

      „Miks siis?” nõudsin mina.

      „Sest sa oled üks kõige võimekamatest eesjulgestajatest, keda mul võtta on ja mul läheb sind vaja. Parim, mida saame Newcago kaitsmiseks kohe praegu teha, on takistada Eepikutel sellele keskendumast. Oleme ühe keisri kukutanud ja selle käigus edastanud sõnumi: Eepikutest türannide aeg on möödas ja ükski Eepik – olgu ta nii võimas kui tahes – pole meie eest kaitstud. Peame selle lubaduse ellu viima. Peame neid hirmutama, David. Üheainsa vaba linna asemel tuleb meil neile esitleda tervet mässulist mandrit.”

      „Nii et kukutame teiste linnade türannid,” ütlesin noogutades. „Ja alustame sellest Regaaliast.”

      „Kui suudame,” lisas Prof. „Terassüda oli ilmselt elusolevatest Eepikutest tugevaim, kuid ma võin sulle tõotada, et Regaalia on salakavalaim – ja see muudab ta täpselt sama ohtlikuks kui mitte enamgi.”

      „Ta saadab siia Eepikuid,” osutasin mina, „et üritada Kättemaksjaid tappa. Ta kardab sind.”

      „Võimalik,” nõustus Prof. „Igal juhul kuulutas Regaalia siia Mitoosist ja teisi saates sõja. Meie sinuga tapame ta selle eest – täpselt nagu tegime Terassüdamega. Täpselt nagu sina tegid täna Lähteväljaga. Täpselt nagu me teeme iga Eepikuga, kes meile vastu astub.”

      Ta vaatas mulle otse silma.

      „Megan pole nagu teised,” võtsin ma uuesti teema üles. „Küll sa näed.”

      „Ehk ongi nii,” ütles Prof. „Aga kui mul on õigus, poja, tahan, et sa oleks seal ja vajutaksid päästikule. Sest kui keegi peab ta maha võtma, siis olgu see tema sõber.”

      „Halastus,” ütlesin ma ja mu suu kuivas.

      Prof noogutas. „Paki oma asjad kokku. Lahkume täna õhtul.”

      7

      LAHKUDA. NEWCAGOST.

      Ma pole kunagi… Ma mõtlen…

      Lahkuda.

      Ma lihtsalt ütlesin, et kavatsen minna. See oli hetkeemotsioon. Kui Tia ja Prof toast minema pühkisid, seisin mina seal lävel edasi. Mulle jõudis kohale, mida ma just korda saatsin.

      Ma polnud iial linnast lahkunud. Ma polnud iial mõelnud linnast lahkumisele. Linnas olid Eepikud, aga väljaspool linna valitses kaos.

      Newcago oli ainus, mida ma üldse kunagi tõeliselt tundsin. Ja nüüd ma lahkun siit.

      Et leida Meganit, mõtlesin ma. Surusin ärevuse alla ja läksin Profi ning Tia järel pearuumi. Ainult natukeseks ajaks.

      Tia kõndis oma laua juurde ja asus märkmeid