Tulekahi. Brandon Sanderson

pani su lõksu, Prof. Kuidas see juhtus?”

      Ta vangutas pead. „Tabas mind otse selle elektrimullindusega. Sa teadsid, et sa suudab selliseid teha?”

      Raputasin pead. Mul polnud aimugi.

      Prof ühmatas. „Vabanemiseks oleksin pidanud kasutama oma võimeid.”

      „Oih,” ütlesin ma. „Noh… äkki peaksid kasutama. Äkki peaksime harjutama ja vaatama, kas võiksid olla Eepik ilma… tead küll. Ma mõtlen, sa saad neid anda teistele ilma ennast rikkumata, nii et võib-olla peitub seal mingi saladus, kuidas neid ise kasutada. Megan…”

      „Megan ei ole su sõber, poja,” ütles Prof vaikselt, kuid kindlalt vahele segades. „Ta on üks nende seast. On alati olnud.”

      „Aga…”

      „Ei.” Prof pigistas mu õlga. „Sa pead seda mõistma, David. Kui Eepik lubab oma võimetel end rikkuda, on ta valinud vaenlase tee. Nii peame meie seda käsitlema. Iga teine lähenemine viib hullusesse.”

      „Aga sina kasutasid oma võimeid,” ütlesin ma, „et mind päästa. Et Terassüdamega võidelda.”

      „Ja mõlemal korral see peaaegu hävitas mu. Pean olema endaga kindlameelne, olema ettevaatlikum. Ma ei saa lubada erandite muutumist reaalsuseks.”

      Neelatasin ja noogutasin.

      „Ma tean, et sinu jaoks on asi alati olnud kättemaksus,” ütles Prof. „See on tugev motivaator ja ma tunnen heameelt, et sa oled seda kasutanud, poja. Aga mina ei tapa neid kättemaksuks, enam mitte. See, mida meie teeme… minu jaoks on see nagu marutõbise koera magama panemine. See on halastus.”

      Viis, kuidas ta sellest rääkis, ajas mul südame pahaks. Mitte seepärast, et ma ei uskunud teda või et mulle see ei meeldinud – säde küll, tema motiivid olid tõenäolisemalt altruistlikumad kui minul. Lihtsalt, ma teadsin, et ta mõtleb Meganit. Ta tundis, et Megan reetis ta ja tõtt-öelda olid tal ilmselt kõik õigused nii mõelda.

      Kuid Megan ei olnud reetur. Ma ei teadnudki, mis ta on, ehkki kavatsesin selle välja uurida.

      All peatus rahvahulga juures üks auto. Prof kiikas sinnapoole. „Mine ja tegele nendega,” ütles ta. „Kohtume taas pelgupaigas.”

      Pöördusin samal hetkel, kui autost ronisid välja linnapea ja mõned linna volikogu liikmed.

      Tore, mõtlesin ma endamisi.

      Ausalt öeldes oleksin parema meelega seisnud vastamisi järjekordse Eepikuga.

      5

      ASTUSIN hoonest välja, sõdurid tegid parajasti linnapea Briggsile teed. Daam kandis valget pükskostüümi ja sama värvi laiaäärset kaabut nagu ka teised volikogu liikmed. Ainulaadne riietus, stiilne. Läks kontrasti tavainimestega, kes kandsid… noh, põhimõtteliselt, mida iganes.

      Newcago algupäevil oli riideid šokeerivalt raske kätte saada. Kõik, mis polnud inimesel seljas, moondus Suure Terastumise ajal teraseks. Aastate jooksul pöörasid aga Terassüdame rüüstesalgad eeslinnad pahupidi, tühjendasid laohooneid, vanu kaubamaju ja mahajäetud hooneid. Neil päevil oli meil piisavalt, mida kanda – kuid see näis veider segu erinevatest stiilidest.

      Ent ülemklass tahtis eristuda. Nemad vältisid praktilisi rõivaid nagu teksased, mis kestsid üllatavalt kaua, kui siit-sealt lappida. Terassüdame valitsemise ajal lasid nad oma riideid valmistada ja valisid arhailised disainid. Esemed maitsekamast ajastust, nagu nemad väitsid. Polnud just sellised riided, mida võis niisama vedelemas leida.

      Otsustasime isekeskis, et mina olen sidemeheks Briggsi ja ülejäänute vahel. Olin Kättemaksjate seas ainus põline Newcago elanik ja me tahtsime piirata ligipääsu Profile. Kättemaksjad ei valitsenud Newcagot – me kaitsesime seda. Kõik me pidasime selle vahe tegemist oluliseks.

      Sammusin läbi rahva ja eirasin neid, kes mu nime sosistasid. Tähelepanu tekitas piinlikkust, ausalt. Kõik need inimesed jumaldasid mind, aga mäletasid vaevu selliseid nagu mu isa, kes surid Eepikutega võideldes.

      „Paistab olevat sinu kätetöö, Charleston,” nentis linnapea Briggs jalaga maas lebavat laipa tonksates. „Terastapja teeb vintpüssile järjekordse kriipsu.”

      „Mu vint on puruks,” ütlesin ma. Liiga järsult. Linnapea oli tähtis naine ja teinud linna organiseerimise abistamiseks imesid. Asja olemus peitus lihtsalt selles, et ta oli üks nendest – Terassüdame ülemklassist. Eeldasin ikka, et nad kõik lendavad ninuli, kuid mingil viisil – läbi poliitiliste manöövrite seeria, mida ma ei suutnud jälgida – lõpetas Briggs pagenduse asemel kuidagi linna eesotsas.

      „Kindlasti leiame sulle uue relva.” Ta vaatas mind üle ega naeratanud. Talle meeldis edastada „asjalikku” olekut. Minu jaoks mõjus see pigem „iseloomutu” olekuna.

      „Kõnni minuga paar sammu, David,” lausus Briggs ja pöördus minema jalutama. „Sa ei pane pahaks, eks?”

      Panin küll, aga oletasin, et see on üks nendest küsimustest, millele ei tohtinud vastata. Ma päris kindel selles muidugi polnud. See tähendab, ma polnud nohkar, eks. Oma nooruse kulutasin ma aga suuremalt jaolt Eepikute uurimisele, mistõttu oli mul sotsiaalse suhtluse mõttes piiratud kogemus. Seltsisin tavainimestega umbes sama hästi kui ämbritäis värvi kotitäie kõrbehiirtega.

      „Teie juht,” ütles Briggs, kui jalutasime rahvast veidike maad eemale. „Pole teda ammu näinud.”

      „Profil on tegemist.”

      „Eks ma kujutan ette. Ja pean ütlema, et me tõesti hindame seda kaitset, mida sina ja su seltskond linnale pakub.” Ta vaatas üle õla laiba poole ja kergitas siis kulmu. „Aga ma ei saa väita, et mõistan teie üldist mänguplaani.”

      „Linnapea?” küsisin ma.

      „Teie juht lubas poliitikaratastel mind Newcago etteotsa panna, kuid ma ei tea praktiliselt midagi Kättemaksjate eesmärkidest selle linna osas – tegelikult kogu riigi osas. Oleks kena teada, mida plaanite.”

      „See on lihtne. Tappa Eepikuid.”

      „Ja kui üks Eepikute kamp ühineb ja linnale ühekorraga kallale tuleb?”

      Jajah. See oleks probleem.

      „Lähteväli terroriseeris meid viis päeva sel ajal, kui teie raevukalt planeerisite. Viis päeva on pikk aeg ühe linna jaoks, kes järjekordse türanni pöidla all hirmu tundma peab. Kui viis või kuus vägevat Eepikut tulevad kokku kavatsusega hävitada, ei saa mina aru, kuidas teie meid suudaks kaitsta. Kahtlemata võite lõpuks nad ilmselt ühekaupa maha võtta, kuid Newcago võib muutuda tühermaaks enne, kui lõpetate,” rääkis linnapea.

      Briggs peatus ja pöördus minu poole, kuna enam meid keegi pealt ei kuulnud. Ta vaatas mulle silma ja ma nägin tema ilmes midagi. Mis see oli… hirm või?

      „Niisiis ma küsin,” uuris ta vaikselt, „milline on teie edasine plaan? Pärast aastatepikkust redutamist ja ainult keskpärase tähtsusega Eepikute ründamist paljastasid Kättemaksjad end ning võtsid maha Terassüdame. See tähendab, et teil on kõrgem eesmärk, eks? Olete alustanud sõda. Te teate saladust selle võitmiseks, on ju?”

      „Ma…” Mida ma sain öelda? See naine, kes suutis üle elada maailma ühe vägevaima Eepiku valitsemisaja – ja kes tema langedes võimu haaras –, vaatas mind, huultel palve, ja silmis kabuhirm.

      „Jah,” ütlesin ma. „Meil on plaan.”

      „Ja…?”

      „Ja me oleme võib-olla leidnud viisi nende kõigi peatamiseks, linnapea. Iga Eepiku.”

      „Kuidas?”

      Naeratasin viisil, mis näis loodetavasti enesekindla moega. „Kättemaksjate saladus, linnapea. Aga usaldage mind. Me teame, mida teeme. Me ei alustaks iial sõda, mille võiks eeldatavasti kaotada.”

      Linnapea noogutas ja näis olevat maha rahustatud. Ta läks tagasi asjalikule režiimile. Ja nüüd, kus ta mul hõlmast