Howli liikuv kindlus. Diana Wynne Jones

paistsid võlur Howli solvavat. Või ehk ta püüdis neist omal kombel osa võtta. Sophie oli liiga hirmunud, et sellest hoolida. Ta oleks koju läinud, ainult et ta oli juba poolel teel Cesari poodi. Seepärast hakkas ta kiiremini liikuma.

      «Miks ma küll arvasin, et tahan huvitavat elu?» küsis ta joostes. «Ma kardaksin seda liiga palju. See tuleb sellest, kui oled vanim tütar.»

      Kui ta jõudis Turuplatsile, oli asi veel hullem. Seal asus enamik linna kõrtse. Noormehed tuikusid õlleselt edasi-tagasi, seljas pikad, pikkade varrukatega mantlid, jalas pannaldega kingad, mida nad poleks tööpäeval mingil juhul kandnud, hüüdes valjult märkusi ja tüdrukutega vestlust alustades. Tüdrukud kõndisid paaridena, oodates kõnetamist. See oli maipühade ajal täiesti tavaline, kuid Sophiet hirmutas ka see. Ja kui noormees fantastilises sinises ja hõbedases ülikonnas märkas Sophiet ja püüdis teda kõnetada, tegi Sophie end poeuksel väikeseks ja püüdis end peita.

      Noormees vaatas teda üllatunult. «Ära karda, väike hall hiireke,» ütles ta üsna haletsevalt naerdes. «Ma tahan sulle vaid joogi osta. Ära ole nii ehmunud.»

      Haletsev pilk tekitas Sophies suurt häbi. Too oli nii silmapaistev härrasmees, nurgelise, elutarga näoga – tegelikult päris vana, üsna kahekümnendate keskel – ja hoolitsetud blondide juustega. Ta varrukad lehvisid pikemalt kui kellelgi teisel, need olid kaunilt ääristatud ja hõberibadega ilustatud. «Oh, ei, tänan teid väga, härra,» kogeles Sophie. «Ma – ma olen teel oma õde vaatama.»

      «No palun väga, tee siis seda,» naeris see silmapaistev noormees. «Kes olen mina, et kena daami tema teel takistada? Kas tahad, et ma sind saadaksin, et sa ei kardaks enam?»

      Ta ütles seda lahkelt, mis pani Sophie veelgi rohkem häbi tundma. «Ei. Ei, tänan, härra!» ohkis ta ja põgenes mehest mööda. Ta tundis mehe lõhna. Hüatsintide hõng järgnes talle, kui ta jooksis.

      Kui peente kommetega härra! mõtles Sophie, otsides teed Cesari kohviku ees olevate väikeste laudade vahel.

      Lauad olid täis. Sees oli samamoodi rahvarohke ja lärmakas nagu platsil. Sophie märkas Lettiet teiste müüjatega leti ääres, kus rühm farmerite poegi nõjatusid küünarnukkidele ja hüüdsid talle märkusi. Lettie, ilusam kui kunagi varem ja ehk pisut kõhnem, pani kooke kottidesse nii ruttu, kui suutis, iga kotti otsast pisut keerates ja selle naeratuse ning vastusega tagasi andes. Seal oli palju naeru. Sophie pidi võitlema, et letini jõuda.

      Lettie nägi teda. Ta paistis hetkeks segaduses olevat. Siis ta silmad suurenesid ja naeratus laienes ning ta hüüdis: «Sophie!»

      «Kas ma saaksin sinuga rääkida?» hüüdis Sophie. «Kusagil,» karjus ta pisut abitult, kui suur, hästi riietatud küünarnukk teda leti eest eemale trügis.

      «Üks hetk!» karjus Lettie vastu. Ta pöördus tüdruku poole enda kõrval ja sosistas midagi. Tüdruk noogutas, naeratas ja asus Lettie kohale.

      «Ma vahetan ta välja,» ütles ta rahvasummale. «Kes on järgmine?»

      «Kuid ma tahan sinuga rääkida, Lettie!» hüüdis üks farmeri poegadest.

      «Räägi Carriega,» ütles Lettie. «Ma tahan oma õega vestelda.» Keegi ei paistnud tegelikult sellest hoolivat. Nad tõukasid Sophie letiotsa poole, kus Lettie klappi ülal hoidis, ja ütlesid talle, et ta Lettiet terve päeva endale ei hoiaks. Kui Sophie oli klapi alt sisse pugenud, haaras Lettie tal randmest ja tiris ta poe tagaruumi, mida ümbritsesid puust riiulid, kõik kooke täis. Lettie tõmbas kaks taburetti lähemale. «Istu,» ütles ta. Ta vaatas hajameelselt lähimat riiulit ja ulatas Sophiele sealt kreemikoogi. «Arvan, et vajad seda,» ütles ta.

      Sophie vajus järile, nuusutas koogi magusat lõhna ja kartis, et pisarad tulevad silma. «Oh, Lettie!» ütles ta. «Mul on nii hea meel sind näha!»

      «Jah, ja ma olen rõõmus, et sa istusid,» ütles Lettie. «Tead, ma pole Lettie. Ma olen Martha.»

      TEINE PEATÜKK

      Milles Sophie on sunnitud minema õnne otsima

      «Mida?» Sophie vahtis tüdrukut järil tema vastas. Too nägi välja täpselt nagu Lettie. Ta kandis Lettie kõige paremast järgmist kleiti, imelist sinist, mis talle täiuslikult sobis. Tal olid Lettie tumedad juuksed ja sinised silmad.

      «Mina olen Martha,» ütles ta õde. «Mäletad, sa tabasid mind Lettie siidist aluspükse katki lõikamas? Ma ei rääkinud sellest Lettiele kunagi. Kas sina rääkisid?»

      «Ei,» ütles Sophie üsna rabatult. Nüüd võis ta näha, et see oli Martha. See tüdruk kallutas pead nagu Martha, pani käed ümber põlvede nagu Martha ja keerutas samamoodi pöidlaid, nagu tal tavaks oli. «Miks siis nii?»

      «Olen kartnud sinu küllatulekut,» ütles Martha, «sest ma teadsin, et pean sellest sulle rääkima. Mul on hea meel, et see on nüüd tehtud. Luba, et sa kellelegi ei räägi. Ma tean, et sa ei räägi, kui sa lubad. Sa oled nii aus.»

      «Ma luban,» ütles Sophie. «Aga miks? Kuidas?»

      «Lettie ja mina korraldasime selle,» ütles Martha, «sest Lettie tahtis nõidust õppida ja mina mitte. Lettie on tark ja ta tahtis tööd, kus ta saaks oma mõistust kasutada – proovi vaid sellest emale rääkida! Ema on liiga armukade Lettie peale, nii et ta ei suuda isegi tunnistada, et tal on ajud!»

      Sophie ei suutnud uskuda, et Fanny niisugune oli, kuid ta jättis selle sinnapaika. «Aga sina ise?»

      «Söö oma kooki,» ütles Martha. «See on hea. Oh, ka mina võin tark olla. Suutsin Mrs. Fairfaxi juures vaid kahe nädalaga leida loitsu, mida me kasutame. Tõusin öösel üles ja lugesin salaja ta raamatuid, ja see oli tõesti kerge. Siis küsisin, kas võin perekonda külastada, ja Mrs. Fairfax muidugi lubas. Ta on armas. Ta arvas, et tunnen koduigatsust. Niisiis võtsin loitsu ja tulin siia, ja Lettie läks tagasi Mrs. Fairfaxi juurde, teeseldes, et ta on mina. Esimesel nädalal oli raske, kui ma ei teadnud kõiki asju, mida teadma pidin. See oli kohutav. Kuid ma avastasin, et meeldin inimestele – sa meeldid neile, kas tead, kui nemad meeldivad sulle –, ja siis oli kõik korras. Ja Mrs. Fairfax pole Lettiet välja visanud, nii et arvan, et ka tema sai hakkama.»

      Sophie mälus kooki, mille maitset ta tegelikult ei tundnud.

      «Kuid miks sa tahtsid seda teha?»

      Martha kõigutas end järil, irvitas Lettie näoga ja keerutas õnnelikult oma pöidlaid. «Tahan abielluda ja saada kümme last.»

      «Sa pole küllalt vana!» ütles Sophie.

      «Mitte päriselt,» nõustus Martha. «Kuid ma pean alustama päris varakult, et kümnega valmis jõuda. Ja nii saan oodata ja vaadata, kas inimene, keda tahan, armastab mind ka siis, kui olen mina ise. Nõidus hakkab pikkamööda kaduma ja ma muutun üha rohkem ja rohkem enda moodi, kas tead.»

      Sophie oli nii hämmeldunud, et lõpetas oma koogi, märkamata, milline see oli. «Miks kümme last?»

      «Sest ma tahan nii palju,» ütles Martha.

      «Ma ei teadnudki!»

      «Polnud eriti mõtet sulle sellest rääkida, sest sina olid alati ema poolt, kui too mu tulevikust kõneles,» ütles Martha. «Sa arvasid, et ema mõtles seda hästi. Ka mina arvasin, kuni isa suri ja ma nägin, et ta lihtsalt tahtis meist lahti saada – leides Lettiele koha, kus too kohtuks paljude meestega ja abielluks, ja saates mu nii kaugele ära, kui vähegi sai. Ma olin nii vihane, et mõtlesin: miks mitte? Ja ma rääkisin Lettiega ja ta oli just sama vihane ja nii me tegime kokkuleppe. Nüüd on meiega kõik hästi. Kuid me mõlemad tunneme end halvasti sinu pärast. Sa oled kaugelt liiga tark ja kena, et ülejäänud elu selles poes veeta. Me rääkisime sellest, kuid me ei teadnud, mida teha.»

      «Minuga on kõik korras,» protesteeris Sophie. «On vaid pisut igav.»

      «Korras?» hüüatas Martha. «Jah, sa tõestasid, et sinuga on kõik korras, kui ei tulnud siia kuude kaupa, ja siis ilmusid hirmuäratavas hallis kleidis ja salliga, nähes välja, nagu kardaksid isegi mind! Mida küll ema sinuga teinud on?»

      «Mitte midagi,» ütles Sophie piinlikkust