Howli liikuv kindlus. Diana Wynne Jones

töökojas üle õue, kus kübaraid niisutati ja vormiti aluste peal, ja vahast ning siidist tehti lilli ja puuvilju ja teisi kaunistusi. Ta tundis seal töötavaid inimesi. Enamik neist olid seal juba sellest ajast, kui ta isa oli poiss. Ta tundis Bessiet, ainsat järelejäänud müüjat. Ta tundis kliente, kes ostsid kübaraid, ja meest, kes juhtis vankrit, mis tõi maalt õlgkübaraid, et neid vormitaks töökoja alustel. Ta teadis teisi varustajaid ja kuidas teha vilti talvekübarate jaoks.

      Polnud just eriti palju asju, mida Fanny võis talle õpetada, kui välja arvata ehk ostjatega suhtlemine.

      «Sa juhi neid õige kübarani, kallis,» ütles Fanny. «Näita alguses neid, mis päriselt ei sobi, nii et nad saaksid vahest aru, kui panevad pähe õige kübara.»

      Tegelikult ei tegelenud Sophie eriti kübaramüügiga. Kui ta oli päev või kaks töökojas ringi vaadanud ja korra Fannyga riide- ja sitsikaupmehe juures käinud, pani Fanny ta kübaraid valmistama. Sophie istus väikeses toas poe tagaosas ja õmbles kübaratele roose ja loore, ääristas neid siidiga ja kaunistas nende servi lintide ja vahast puuviljadega. Selles oli ta hea. Talle päris meeldis selline töö. Kuid ta tundis end üksildasena ja tal oli pisut igav. Töökoja inimesed olid liiga vanad, et nendega oleks lõbus, ja pealegi nad kohtlesid teda, nagu ei kuuluks ta nende hulka, sest ta pidi ühel päeval äri üle võtma.

      Bessie käitus temaga samamoodi. Bessie rääkis alati ainult farmerist, kellega ta nädal pärast maipühi abiellub. Sophie kadestas Fannyt, kes võis minna siidikaupmehe juurde, millal iganes tahtis.

      Kõige huvitavam asi oli klientide jutuvada. Keegi ei osta kübarat lobisemata.

      Sophie istus oma toas ja õmbles ja kuulis, et linnapea ei söö kunagi rohelisi aedvilju, et võlur Howli loss on liikunud jälle kaljude peal ringi, tõesti see mees, sosin, sosin, sosin… Hääled muutusid alati vaiksemaks, kui räägiti võlur Howlist, kuid Sophie taipas, et ta oli orust eelmisel kuul ühe tüdruku kätte saanud.

      «Sinihabe!» ütlesid sosistajad, ja siis alustati uut juttu, et on täielik häbiasi, kuidas Jane Farrieri uus soeng välja näeb. Et see ei meeldiks isegi võlur Howlile, rääkimata mõnest auväärsest mehest. Siis sosistati põgusalt, kartlikult Kõnnumaade Nõiast. Sophie hakkas arvama, et võlur Howl ja Kõnnumaade Nõid peaksid omavahel sobima.

      «Nad paistavad olevat teineteise jaoks loodud. Keegi peaks nende abielu korraldama,» märkis ta kübarale, mida ta sel hetkel palistas.

      Kuid kuu lõpus rääkisid kõik äkki ainult Lettiest. Paistis, et Cesari pood oli hommikust õhtuni täis härrasmehi, igaüks ostmas koogimägesid ja nõudmas, et Lettie neid teenindaks. Tal oli olnud kümme abieluettepanekut, alates linnapea pojast kuni tänavapühkijani, ja ta oli keeldunud neist kõigist, öeldes, et ta on veel liiga noor selle jaoks.

      «See on temast mõistlik,» ütles Sophie kübarale, mille külge ta siidi voltis.

      Fanny oli nende uudiste üle rõõmus. «Ma teadsin, et tal läheb hästi!» ütles ta õnnelikult. Sophiele tuli pähe, et Fanny tundis heameelt, et Lettiet polnud enam läheduses.

      «Lettie mõjuks meie ostjaskonnale halvasti,» ütles ta kübarale, mille külge ta kinnitas seenevärvi siidi. «Ta paneks isegi sinu paistma suurilmalikuna, sa igav vana müts. Teised daamid vaatavad Lettiet ja kurvastavad.»

      Sophie hakkas nädalate möödudes üha rohkem kübaratega rääkima. Polnud eriti kedagi teist, kellega vestelda. Fanny oli suurema osa päevast väljas äri tegemas või ostjaid otsimas ja Bessie tegeles klientidega ning rääkis igaühele oma pulmaplaanidest. Tavaliselt kui Sophie oli kübara valmis saanud, pani ta selle alusele, nii et see paistis peaaegu nagu pea ilma kehata, ja rääkis sellele, milline võiks olla tema kandja. Ta meelitas kübaraid pisut, nagu sa peaksid meelitama oma kliente.

      «Sa oled salapäraselt ligitõmbav,» ütles ta kübarale, mille materjal sädeles looride all. Laiale, kreemikale kübarale roosidega servas ütles ta: «Sa abiellud rikka mehega!» Röövikurohelisele õlgkübarale keerdus rohelise sulega ütles ta: «Sa oled noor nagu kevadine leht.» Ta ütles roosadele kübaratele, et nad naeratavad veetlevalt, ja asjalikele, sametiga ääristatud kübaratele, et nad on targad. Ta ütles seenesarnasele plisseeritud kübarale: «Sul on kuldne süda ja keegi väga tähtis näeb seda ja armub sinusse.» Ta ütles seda sellepärast, et tal oli sellest kübarast kahju. See paistis nii toretsev ja inetu.

      Jane Farrier tuli järgmisel päeval poodi ja ostis selle. Ta juuksed paistsid pisut kummalistena, mõtles Sophie oma toast välja piiludes, nagu oleks Jane neid ahjuroobiga lokki keeranud. Oli kahju, et ta valis just selle kübara. Kuid kõik paistsid just siis kübaraid ja kaabusid ostvat. Ehk oli põhjuseks Fanny müügitöö või saabuv kevad, kuid kübaraäri oli kindlasti paranemas. Fanny hakkas pisut süüdlaslikult rääkima: «Arvan, et ma poleks pidanud nii kiiresti Marthat ja Lettiet minema saatma. Sellise müügi juures oleksime võib-olla hakkama saanud.»

      Kui lähenesid maipühad, tuli nii palju kliente, et Sophie pidi selga panema tagasihoidliku halli kleidi ja poes kaasa aitama. Kuid tal ei jätkunud ostjaid teenindades aega kübarate palistamiseks, ja igal õhtul viis ta kübarad koju kaasa, kus ta töötas lambivalgel hilja ööni, et tal oleks kübaraid, mida järgmisel päeval müüa. Röövikurohelised kübarad nagu linnapea naisel olid kõige nõutumad, nagu ka roosad kübarad. Siis, nädalal enne maipühi, tuli keegi ja küsis kübarat seenevoltidega nagu Jane Farrieril, kui ta Catteracki krahviga ära jooksis.

      Sel õhtul õmmeldes tunnistas Sophie endale, et ta elu on üsna igav. Kübaratega rääkimise asemel proovis ta igaüht pähe, kui oli selle valmis saanud, ja vaatas peeglisse. See oli viga. Väärikas hall kleit ei sobinud punakaspruunide juustega Sophiele, eriti kuna ta silmad olid õmblemisest punased, ja samuti ei sobinud talle röövikuvärv ega roosa. Seenetaoline voltidega kübar muutis ta lihtsalt süngeilmeliseks. «Nagu vanatüdruk!» ütles Sophie. Mitte et ta oleks tahtnud krahvidega ära joosta nagu Jane Farrier, või isegi kujutlenud, et pool linna talle abieluettepanekuid teeks nagu Lettiele. Kuid ta tahtis midagi oma elus teha – ta polnud kindel, mida –, mis oleks pisut huvitavam kui lihtsalt kübarate palistamine. Ta mõtles, et järgmisel päeval peab ta leidma aega ja Lettiele külla minema.

      Kuid ta ei läinud. Tal polnud aega või jaksu või tundus Turuplats kaugel olevat, või talle meenus, et üksi minnes võib teda ähvardada võlur Howl – igal juhul tundus iga päevaga õele küllaminek üha raskemana. See oli väga kummaline. Sophie oli alati mõelnud, et ta on peaaegu sama tahtejõuline kui Lettie. Nüüd ta leidis, et on mõningaid asju, mida ta suudab teha vaid siis, kui pole enam ühtegi vabandust. «See on absurdne!» ütles Sophie. «Turuplats on ainult kahe tänava kaugusel. Kui ma jooksen…»

      Ja ta lubas endale, et läheb Cesari poodi, kui kübarapood maipühadeks suletakse.

      Vahepeal jõudsid poodi uued kuulujutud. Räägiti, et kuningas oli tülitsenud oma venna prints Justiniga ja prints oli läinud pagendusse. Keegi ei teadnud tüli põhjust, kuid prints oli käinud paar kuud tagasi Market Chippingis ja keegi polnud teadnudki. Kuningas oli saatnud krahv Catteracki printsi otsima, kuid too oli selle asemel leidnud Jane Farrieri. Sophie kuulas ja kahetses, sest juhtus nii palju huvitavaid asju, kuid ikka kellegi teisega. Siiski igatses ta väga Lettiet.

      Saabusid maipühad. Tänavad olid juba koidust alates lõbutsejaid täis. Fanny lahkus varakult, kuid Sophie pidi enne paar kübarat lõpetama. Sophie laulis töötades. Tõesti, ka Lettie pidi kindlasti tööl olema. Cesari pood oli pidupäevadel keskööni avatud. «Ma ostan endale ühe kreemikoogi,» otsustas Sophie. «Ma pole nii kaua ühtegi saanud.» Ta vaatas inimesi, kes igasugustes eredates rõivastes aknast mööda liikusid, müüsid suveniire või kõndisid pikkadel karkudel, ja tundis tõelist põnevust.

      Aga kui ta viimaks pani halli salli hallile kleidile ja läks välja tänavale, ei olnud tal enam põnev. Ta oli hirmunud. Liiga paljud inimesed tormasid naerdes ja hõigates mööda, liiga palju oli lärmi ja tõuklemist. Sophie tundis, nagu oleksid viimased istudes ja õmmeldes veedetud kuud muutnud ta vanaks naiseks või peaaegu invaliidiks. Ta tõmbas salli endale ümber ja hiilis piki majaseinu edasi, et inimeste parimad kingad talle varbale ei astuks või teda ei tabaks heljuvates siidvarrukates küünarnukid. Kui