Viimane laev. Aliis Jõe

haarasid. „Minu elu viimane õlekõrs,” puksus Aliis huumorimeele tagasi saanult naerda. Ta ei olnud lootusetult üksik naine. Ta oli ilma igasuguse lootuseta üksik naine. Või vähemalt selle hetkeni, kui uksele koputati.

      Vale uks, nentis ta, kui koputamine järele jäi. Mõte, et kui keegi paar minutit järjest on koputanud, siis nähtavasti ta teab, mis ta teeb, ei mahtunud Aliisile pähe. Temal ei olnud laevas ühtegi tuttavat, järelikult oli keegi kajutid segi ajanud. Või suutis pensionäridest vanapaar siiski komandandile selgeks teha, et sellel korrusel peitub ohtlik skisofreenik, kes kõigepealt iseennast kinni seob ja siis verisena mööda koridore jookseb. Viimasel juhul oleks korrapidajal oodata lasta äärmiselt ebaviisakas. Eriti arvestades asjaolu, et lärm ning räuskamine kajutites tõotas niigi tuua talle raske öö.

      Aliis hiilis ukseni ja tegi selle lahti. Ta leidis ukse tagant kireva kimbu lilli. Selles oli roose, nelke, siniseid krüsanteeme ning kollaseid gerberaid. Neid ei olnud sätitud püramiidjaks buketiks, vaid olid kokku tõmmatud selliseks pundiks, nagu lapsed teevad põllulilledest. Aliis korjas kimbu ja taandus oma kajutisse. Lillede vahelt paistis kirjalipik, mille naine välja õngitses. „Palun tule kohvikusse Angel. Tahaksin kohtuda ingliga.”

      Aliis vajus, lillekimp peos, voodile. Kogu rahu oli nagu peoga pühitud. Ilmselt oli tegemist eksitusega. Nähtavasti leidis ta kellegi teise kimbu. Või saatis selle päästetud vanamees. Kuigi seda oli raske uskuda, sest sellised vanamehed saadavad tavaliselt ainult kaebuse juhtkonnale.

      Keegi oli teda sellel päeval veel ingliks nimetanud. Mälu tõrkus vastust andmast, kes. Kui ta sellesse ajahetke tagasi läks, siis meenus ainult käsi ümber ta õlgade ja plaksutavad inimesed. Sealt edasi juba villane kuub põse vastas ja kare lõug nügimas otsaesist.

      Aliis keerutas lillekimpu käes. Terves ruumis polnud nii suurt nõu, et seda saunavihta kuhugi paigutada. Veeta on nad hommikuks närbunud nagu Aliis isegi. Aliis tundis lilledele kaasa ja oli pahane, et need niimoodi tema kätte tuues surma olid mõistetud. Kuigi kimp ise oli väga armas. Sellise oleks Matu teinud.

      Aliis ei olnud saanud vanematelt kunagi ühtki jõulukinki. Igal aastal viis ta postkontorisse kaks pakki, kuhu kirjutas peale vanemate nimed. Kunagi ei saadetud neid tagasi, aga kunagi ei saatnud ema ja isa midagi vastu. Aliis ei oodanud seda enda, vaid Matu pärast. Kui teiste laste jõulupuude alused või sünnipäevahommikused lauad olid pakke täis, siis Matu omale pingutas Aliis mitu kuud säästes kuidagi ühe. Mis ei tohtinud olla pehme pakk. Mitte kunagi sokid või kampsun või mõni muu tarvilik ese. Kingitus pidi tingimata olema puhtalt lõbuasi. Sinna kõrvale oleks üks vanavanemate kaartki olnud kingitus. Mida aga kunagi ei tulnud.

      Vahel arvas Aliis, et vanemad on ära surnud, aga jõulupakid ei tulnud kunagi tagasi, seega elasid nad nähtavasti ikka edasi selles tühjaks jooksnud asula ridaelamuboksis. Olid pensionärid ja kirusid valitsust. Kui nad üldse omavahel rääkisid.

      Aliis oli saanud esimese kingi, kui Matu oli umbes kümnene. Teistele mataülesandeid ära tehes oli poiss siis nii palju raha kokku saanud, et ostnud emale jõulukingiks lilled. Lillemüüja oli poisi napile taskurahale pannud oma poolt juurde kõik need õied, mis nagunii paari tunni pärast oleks tulnud ära visata, ja nii oli kuusealune juba enne jõululaulu äralaulmist justkui valge lumega kaetud. Krüsanteemid poetasid end narmasteks. Aga see oli kingitus! Aliisi nimi küljes ja soojus sees. Sealt edasi olid kaheksad jõulud ja kaheksa emadepäeva ja kaheksa Aliisi sünnipäeva tulnud alati kingitusega, ükskõik kas see oli omatehtud kaart või vildakas tass või puutöötunnis saetud lõikelaud. Mõned neist asjadest olid Aliisil kohvris kaasas. Ainsatena, mida ta ei raatsinud taaskasutuskeskusesse ära anda.