Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

mulje.

      On kummaline, kuidas üksainus vahejuhtum võib su elu untsu keerata ja suunata kursile, millelt ta enam kunagi kõrvale ei pööra. Teiste laste pilked esimesel koolipäeval andsid tooni tema tulevastele suhetele nendega. Ta ei olnud mitte kunagi üleüldine lemmik. Kaasõpilased suhtusid temasse ükskõikselt. Ta jäi kogu kooliajaks õelamate laste radarile, aga teda ei türanniseeritud ja ta oli selle eest tänulik. Kaheksa aastat varem suurel määral samasugused asjad läbi teinud Arnaril ei olnud väikevennale mingisugust nõu anda. Või vähemalt ei olnud huvi oma nõuandeid Karliga jagada. Pealegi oli nende olukord erinev – Arnar ei olnud kunagi vargsi ringi hiilinud, vaid tema kõndis sirge seljaga nagu inimene, kelle käes on võim, oli see illusioon siis kui tahes õõnes. Tema hoiak oli ilmselt provotseeriv, kuid teised lapsed jätsid ta rahule, ehkki tema sõbraks saada poleks nagunii tahtnud just kuigi paljud. Karl kahtlustas, et nad tajusid juba siis asjaolu, mille avastamisele kulus temal endal mitu aastat, ehk seda, et Arnar ei ole selline nagu teised inimesed, nii et on parem ta rahule jätta. Niisugune asjakorraldus sobis mõlemale vennale – Arnari vajadus kontakti järele teiste inimestega oli väga piiratud ja Karli meelest oli ta igav kaaslane.

      Üleminek keskkooli ja uus keskkond ei muutnud Karli eksistentsis suurt midagi. Ta jätkas oma üksildase vao kündmist. Tuttavaid tekkis talle vähe ja seltskondlikes üritustes osales ta harva. Hirmust osutuda kõrvalejäetuks harilikult piisas, et teda kodus hoida. Kurval kombel ei osanud ta selle tagajärjel tekkinud vaba aega õigesti kasutada. Lõpueksamid sooritas ta küllaltki heade hinnetega, ent tema keskmine ei ulatunud Arnari saavutatud tipptulemustele ligilähedalegi. Pärast seda laskis ta ühel aastal niisama tühjalt raisku minna. Selle asemel et sõita koos klassikaaslastega Aasia-reisile, jäi ta koju, lõi luuslanki ja tegi näo, et peab innukalt aru oma tuleviku üle. Suutmata viimaks oma jõudeelu ema ees õigustada, pani ta ennast ülikoolis kirja keemia erialale ja alustas kõrgema hariduse omandamist, jäädes kursusel ikka veel üksildase kõrvalseisja rolli. Ta polnud kordagi elanud väljaspool kodu ega kordagi tüdrukut omanud ja sõpru oli tal senimaani väga vähe. Suurem osa nendest inimestest, kellega ta läbi käis, jäid kusagile tuttava ja täiesti võõra vahepeale. Oli siiski kaks erandit – Halli ja Börkur. Nad polnud täpselt need, keda ta oleks tahtnud oma sõbraks ideaalmaailmas, kuid kerjus ei saa olla nõudlik.

      Enamasti rahuldas ta oma vajaduse inimliku kontakti järele raadio kaudu. Sedalaadi suhtlemine oli tema jaoks enamvähem sobilik, kuigi asjassepühendamatud oleksid seda arvatavasti pidanud kaugeks ja ebaisikuliseks. Sa räägid ja sa saad vastuse. Ja kui Karlil ei olnud tuju rääkida, siis ta kuulas või edastas midagi morsetähestikus.

      Tema tähelepanu köitis teretulnud ragin vastuvõtjast. Karl pani kõrvaklapid pähe ja toetas sõrmed hellalt peenhäälestusnupule. Ta uuris samal ajal oma töölaua kohal olevat seina. See oli kaetud aastate jooksul kogunenud ja raamitud QSL kaartidega. Need tõendasid, et ta on olnud ühenduses teiste raadioamatööridega maailma kaugetes kantides, mida ta kunagi isiklikult ei külasta. Sellele aukohale siin paigutati ainult need kaardid, mille üle ta õige rohkem uhkust tundis. Ülejäänuid hoidis ta sahtlis. Ta polnud juba ammuaegu vaevunud paluma kinnitust QSL kaardiga, sest nüüdseks oli ta pidanud sidet harrastusradistidega suuremast osast riikidest ning mõnest uuest piirkonnast pärit saatjale sattus ta harva. Viimast korda jahtis ta aktiivselt kaarte ühe võistluse ajal, kus tuli viia ettenähtud aja jooksul läbi võimalikult palju sideseansse. Sellest oli nüüdseks möödas poolteist aastat. Kuigi sääraseid võistlusi peeti senimaani, ei võtnud ta enam vaevaks nendes osaleda.

      Tal polnud tahtmist endale tunnistada, et põhjuseks oli asjaolu, et ta ei võitnud kunagi. Ei jõudnud kordagi isegi võidu lähedale. Koguni võistkondlikel võistlustel näis, et ta toob endaga kaasa ebaõnne, ja teised raadioamatöörid pidid seda paratamatult tähele panema. Varsti sai temast nagu koolis rahvastepalli mängideski kõige viimane inimene, kes mõnda võistkonda valiti. Tõrjutus tegi haiget sama palju kui kooliski, kuid ta ei näidanud seda välja. Ta ei teadnud, miks ei näidanud, sest ta saavutas oma uhkusega üksnes seda, et teiste süütunne tema kõrvalejätmise pärast vähenes. Pahane lahkumine oleks tõenäoliselt olnud parem poliitika, ent nüüd oli juba hilja.

      Karl kummardus mikrofoni poole. „Charlie Quebec Delta X-ray, siin Tango Foxtrot kolm Kilo Papa kuuldel.” Kood CQDX andis mõista, et ta tahab astuda ühendusse raadioamatööridega teistes riikides, TF3KP oli aga tema kutsung – TF tähendas Islandit, 3 Reykjavíki piirkonda ja KP Karl Péturssoni. Mitte et ta oleks sellele isanimele tegelikult pretendeerinud – Pétur oli olnud tema emapoolne vanaisa. Ta oli adopteeritud ega olnud iial oma päris vanemate nimesid teadnud. Ilmselt polnud nende lugu õnnelik ja ema oli seisukohal, et minevikku pole mõistlik üles tuhnida. Kui teda tohtis uskuda, olid mõlemad vanemad surnud, nii et polnud mingit mõtet hakata nende jälgi ajama. Talle oli lapsepõlves kiiresti selgeks saanud, et küsimused tema bioloogiliste vanemate kohta ei ole teretulnud ega vii kuhugi. Nõnda siis Karl lõpetaski küsimuste esitamise. Ta lakkas neile üldse mõtlemast. Sootuks teisiti olid lood Arnariga, kes ei katkestanud küsimist kunagi. Ka tema oli lapsendatud ja ehkki vennad kandsid üht ja sedasama isanime, ei olnud nad omavahel sugulased rohkem kui kaks juhtumisi bussis kõrvuti istuma sattunud võõrast. Nad olid erineva välimuse ja erinevate harjumustega. „Tango Foxtrot kolm Kilo Papa. Kuuldel.”

      Ta kuulatas, kuid vastust ei tulnud. Võib-olla ta oli sattunud lihtsalt saate lõpule. Ta proovis sellegipoolest uuesti. „Tango Foxtrot kolm Kilo Papa. Kuuldel.” Mitte kui midagi.

      Talle meenus kunagine püüdlus saada üks kaart Ühendriikide viimasest kui ühest osariigist. Võib-olla peaks säärase mõtte jälle ellu äratama? Sellega ei tohiks minna kuigi kaua, sest tal on juba päris paljud olemas. Ta oli nüüd üksi ja pärast õppetööd ei olnud tal peale oma harrastusega tegelemise muud midagi teha. Aga ta ei suutnud jõuda otsusele, kas hakata endale sellega vaeva valmistama. Ega suutnud otsustada ka seda, kas läheb või ei lähe raadioamatööride klubi koosolekule, mis peaks algama neljakümne minuti pärast. Ta pidi selle varsti ära otsustama. Tõenäoliselt oleks parem koosolek vahele jätta ja selle asemel veidi õppida. Ta oli teistest maha jäämas. Seegi ebamäärane huvi, mida ta oli kooli minnes keemia vastu tundnud, oli kiiresti kadumas. Kirjutuslaud keldriruumi teises otsas kogus tolmu ja perioodilisuse tabeliga plakat selle kohal seinal oli nurgast lahti kaardumas.

      Võib-olla tuleb huvi tagasi, kui ta usinasti tööle hakkab. Klubi koosolek ei olnud tähtis. Tal ei olnud midagi erilist öelda ja ta kahtles, kas teistelgi on. Liikmete arv vähenes aastast aastasse ja peaaegu ainsad säilinud raadioharrastajad olid vanad mehed, kes ei jaganud tema huvi välismaa amatööridega side pidamise vastu. Nemad tegutsesid enamasti sagedusvahemikus 14 ja 21 kuni 28 megahertsi, Karl aga eelistas kuulata morsetähestikku kasutavaid amatööre või siis kasutas sagedust kolm ja pool megahertsi. Võib-olla oli küsimus vanuses. 28 megahertsil tegutsevaid harrastajaid ei olnud kuigi palju ja need, kes seal olid, kippusid olema tema maitse jaoks liiga filosoofilised. Vanemad sellid tundsid ühtlasi Karlist rohkem huvi riistvara ning saatjate ehitamise vastu. Väga vähe oli neid, kes jagasid tema indu igasuguste otsingute – näiteks numbrijaamade kuulamise vastu. Tegelikult oli nii, et pärast seda, kui Börkur ja Halli lõpetasid klubi koosolekutel käimise, oli tema ainus, kes veel sellega tegeles.

      Karl ühendas kõrvaklapid saatja küljest lahti ja torkas need vanasse Collinsi firma lühilainevastuvõtjasse. Siis liikus ta hoolikalt läbi madalamate sageduste osa, kuni jõudis lootuses mõnele saatele sattuda ühe talle teada oleva numbrisaatjani. Ta ei saanud küll nendest saadetest aru rohkem kui teised, kuid ometigi olid need tema meelest ülimalt paeluvad. Saated koosnesid pikkadest numbri- ja tähejadadest, mida luges ette sünteesitud naise- või vahel ka lapsehääl, või siis morsetähestiku märkide järjestustest, eetriraginast ja segajate mürast ning koguni rahvalaulude viisidest. Saated poleks olnud kuigi kütkestavad, kui ei oleks olnud nende päritolu ja eesmärki ümbritsevat salapära. Keegi ei teadnud kindlalt, mida need tähendavad või kes tegutseb kõrgsageduslikel lühilaineribadel 3 ja 30 megahertsi vahel, mis kasutavad ionosfäärilt peegelduvaid laineid, saavutades palju parema levi kui tavalised saated. Kõige populaarsem teooria oli selline, et need saated on valitsuste luuretalituste šifreeritud sõnumid oma välitöid tegevatele agentidele, kuigi mõned võisid olla uimastikaubitsejate võrgustike teated nende