Pärand. Yrsa Sigurðardóttir

on paokil ja ta teritab sinnapoole vaadates silmi, aga ei näe midagi peale pimeduse. No muidugi. Kes seal peakski olema? Neile ei kuulu ju midagi erilist ja halvasti värvitud maja ei peaks tõenäoliselt murdvargaid ligi meelitama, ehkki nende kodu on sellel tänaval üks väheseid, mille kõiki aknaid ei kaunista mõnd turvafirmat reklaamivad kleebised.

      Margrét kummardub taas ema kõrva äärde. „Ma ei aja midagi segamini. Majas on üks mees. Ma nägin teda esikus.” Tüdruku vaikne hääl on täiesti ärkvel ega reeda vihjetki unisusele või segadusele.

      Elísa paneb öölauakese lambi põlema ja otsib kobamisi mobiiltelefoni. Kas äratuskell võib olla seisma jäänud? Kell on pidanud aastate jooksul taluma igat masti karmi kohtlemist ja Elísa ei oska enam kokku lugeda, mitu korda see on põrandale sadanud. Margrétti pole vist enam mõtet voodisse tagasi viia. Arvatavasti on käes aeg alustada hommikuste toimetamistega, valada kolme kaussi petipiima, kühveldada neisse veidi pruuni suhkrut ja loota, et ta saab võimaluse sellal, kui lapsed söövad, šampooni juustest loputada. Aga telefoni ei ole ei öölauakesel ega ka põrandal, kuigi ta võiks vanduda, et tõi selle eelmisel õhtul, enne kui tuled kustutas, magamistuppa. Ta tahtis, et telefon oleks käeulatuses, kui Sigvaldi peaks peale keskööd helistama ja teatama, et on elu ja tervise juures pärale jõudnud.

      „Margrét, kui palju kell on?” Tüdruk polnud kunagi tahtnud, et teda Maggaks kutsutakse.

      „Ma ei tea.” Margrét kiikab pimeda koridori poole. Siis sosistab ta pilku tagasi pöörates: „Kes tuleb siia keset ööd? Hea inimene ei saa see olla.”

      „Ei saa. See ei saa üldse keegi olla.” Elísa kuuleb nüüd, kui ebaveenvalt tema hääl kõlab. Aga mis siis, kui lapsel on õigus ja keegi ongi majja tunginud? Ta tuleb voodist välja. Tema varbad tõmbuvad jääkülma põrandaga kokku puutudes konksu. Tal on seljas ainult üks Sigvaldi T-särk ja paljad jalad lähevad taas kananahka. „Sina jää siia. Ma lähen ja vaatan järele. Kui ma tagasi tulen, pole meil vaja rohkem muretseda ja me võime uuesti magama heita. Eks ole?”

      Margrét noogutab. Ta sikutab ema sulgteki kuni kõrvadeni. Ta pomiseb selle alt: „Ole ettevaatlik. Ta ei ole hea inimene.”

      Need sõnad jäävad Elísa kõrvadesse kajama, kui ta koridori astub ning püüab välja näha muretu ja veendunud, et mingisugust sissetungijat ei ole. Kuid Margrét on külvanud tema meeltesse kahtluseiva. Oh, miks ei võinud see ometi juhtuda eelmisel ööl, kui Sigvaldi oli kodus? Kas see oleks liiga palju palutud? Elísa surub ristatud käed rinnale, aga sellest ei ole kasu. Kui ta lambi põlema paneb, teeb ere valgus silmadele haiget.

      Ta paotab poiste toa ust, et kindlaks teha, kas nad magavad ikka rahulikult, ja see toob kuuldavale nõrga kriuksatuse. Nad lamavad oma asemetel, silmad kinni ja suu lahti. Ta tõmbab ukse enda järel tasakesi kinni.

      Vannitoas ei ole kedagi. Margréti toas vastab tema pilgule rida riiulile rivisse seatud nukke ja mängukarusid. Nende silmad otsekui jälgiksid teda, kui ta ukse taas kiiruga sulgeb. Ta arutleb endamisi, kas see rivi ei võigi olla Margréti õudusunenägude selgituseks. Tema ise küll ei tahaks keset ööd üles ärgates nende jäiga põrnitsusega vastakuti seista. Hämaruses tundub, nagu oleks nende mõnusas pehmuses midagi pahatahtlikku. Võib-olla tasuks need teise kohta tõsta ja vaadata, kas see aitab Margrétil paremini magada. Ta teeb seda täna õhtul pärast tööd.

      Magamistoa koridoris ja selle kõrval asuvates ruumides ei ole kedagi. Salapärasest sissetungijast ei ole märkigi. Aga mida ta siis ootas? Kas jalajälgi? Sigaretiotsa põrandal? Katkist lillepotti nurgas? Elutoale ja köögile lähenedes on ta palju rahulikum. Tänavalaternate valgusest piisab tema veenmiseks, et see oli ilmselt Margréti järjekordne kujutelm. Pimedus paneb kujutlusvõime alati tööle liiga kõrgete tuuridega. Ta näeb nüüd, et elutoas ei ole kedagi – on ainult tühi popkornikauss teleri ees ja laamade viisi legoklotse kohvilaua ümber. Kõik on just nimelt niisamuti, nagu oli siis, kui ta magama läks. Kui rumal oli temast niiviisi ähmi täis minna.

      Huuli kõverdav naeratus kaob järsku palgelt. Söömisala köögist lahutav lükanduks on kinni veetud.

      Kuid seda ei suleta ju kunagi.

      Elísa astub aeglaselt ja ettevaatlikult kikivarvul edasi. Paljad tallad jäävad külma parketi külge kinni ja hirm kasvab iga sammuga. Ta surub kõrva valge ukse vastu. Esialgu on ainult vaikus, siis aga põrkab ta hooga tagasi, sest köögist kostab laua all liigutatavate toolide jalgade kriipimist.

      Mida ta peab tegema? Tema esimene vaistlik soov on tulistvalu voodisse tagasi joosta ja tekk üle pea kiskuda. Olgu seal sees siis, kes tahes, kuid varsti tuleb ta välja. Elísal on nende varast praegu küll jumala ükskõik. Võtku murdvaras kõik, mis talle meeldib, kui ta ainult uuesti ära läheks. Aga mida põrgut ta köögis teeb? Jääb niisugune mulje, nagu istuks ta laua taga, ja Elísa paneb viivuks imeks, kas Margrét või üks poistest võis temast märkamatult mööda lipsata. Aga ei, see on võimatu.

      Ta kuuleb oma õuduseks, et sissetungija tõuseb püsti. Talle ei tule pähe muud, kui kõrv jälle vastu ust suruda. Üks sahtel tõmmatakse lahti ja suletakse ning siis veel üks ja veel üks, kuni ta kuuleb söögiriistade klõbinat. Või nugade. Seejärel purustab vaikuse sahvri väikese lükandukse avamise heli. Milline murdvaras oleks huvitatud konservidest ja helbekarpidest? Harjast, prügikühvlist ja põrandalappidest, ämbritest ja tolmuimejatest? Säärane areng ei tröösti Elísat, vaid hoopiski suurendab tema kabuhirmu. Irratsionaalselt käituvad inimesed on palju ohtlikumad kui need, kes järgivad tavareegleid. Ta eemaldub uksest ja taandub hääletult elutuppa. Telefon peaks olema kohvilaual. Või vannitoas. Kaks aastat tagasi otsustasid nad traadiga lauatelefonist loobuda ja nüüd esmakordselt tunneb ta sellest puudust. Heitnud korraks pilgu esiku poole, kaalub ta võimalust välja joosta, appi karjuda ja paluda jumalalt, et ta jõuaks naabrite juurde enne, kui on hilja. Kuid see tähendaks, et ta jätab lapsed siia. Kööginoaga relvastatud mehe seltskonda. Ta astub ühe sammu välisukse poole ja peatub siis. Ta ei suuda lapsi maha jätta. Selle asemel ta pöördub ja võtab suuna magamistoa koridorile. Ta on juba peaaegu päral, kui kuuleb köögi lükandukse avanemist. Ainsa silmapilguga koridori sööstnud, tõmbab ta ukse enda järel kinni ja kustutab lambi. Ta ei söanda korrakski peatuda ega vaadata, kas mees järgneb talle.

      Elísa püüab pöörase kiiruga välja mõelda, mida ette võtta, ja talle tundub, et pea lõhkeb sellest pingest. Kuidas siit minema pääseda? Magamistoa uks lukku ei käi. Suurem osa võtmeid oli puudu juba siis, kui nad siia sisse kolisid, ja nad ei näinud mingit põhjust uusi muretseda. Vannituba on küll lukustatav, kuid sinna barrikadeeruda oleks sama halb kui majast põgeneda – lapsed jääksid siis kaitseta. Ta tormab siiski vannituppa, et telefoni leida, ning pillub värisevi käsi käterätikuid laiali ja kisub sahtleid lahti. Aga asjatult, sest seal toda kuradima riistapuud ei ole. Ta uurib seda segadust ja tema silmadesse tulvavad pisarad. Millal ta selle kõik veel korda teeb? Otsekui poleks tal juba niigi kuhjaga muresid.

      Ta naaseb koridori ja tajub, et olukord hakkab tal käest libisema. Ta suudab mõelda ainult sellele, et telefoni otsimisele kulutatud aja jooksul oleks ta pidanud püüdma lapsed siit minema toimetada. Ehkki ta ei tea küll, kuidas ta oleks saanud seda teha, ja nüüd on pealegi nagunii juba hilja. Ta ei suuda karjatust tagasi hoida, kui näeb, et uks koridori lõpus hakkab avanema. Tema kiljatus ei ole siiski ei vali ega läbilõikav, vaid pigem nagu nõrk piiksumine, mida võiks teha sissepiiratud jänes. Ta ei kannataks sissetungija nägemist välja ning sööstab seetõttu magamistuppa ja sulgeb enda järel ukse. Ta kuuleb mehe samme ja seejärel kolinat, nagu lohistaks mees midagi enda järel. Aga mida? Elísa süda klopib.

      „Margrét?”

      Tütart ei ole kusagil näha.

      „Margrét?”

      Tema hääl murdub ja julgust see talle igatahes juurde ei anna. Ta lihtsalt ei suuda otsustada, mida hakata esimesena taga ajama – telefoni või Margrétti. Ta ei jõua veel midagi otsustada, kui uks tema selja taga läheb lahti ja mees astub sisse. Mees peatub ja kolin on nüüd valjem, otsekui tiriks ta midagi üle lävepaku. Elísa ei suuda selja taha vaadata. Tema keha on halvatud. Ta tunneb jõulist vajadust silmad sulgeda. Ehkki kolin tundub tuttav, ei suuda Elísa kuidagiviisi meenutada, mis see on.