Jane'i meloodia. Ryan Winfield

inimeste hulgast võõrast noormeest – kuid tulutult. Ta möödus Starbucksi kohviku ees olevast soul’irühmast, kes müntide mütsi püüdmiseks valjusti gospelit laulsid. Järgmisel turunurgal kohtas Jane kiitsakat meest, kel seljas mitu numbrit suuremad üleriided. Too mängis bandžot ja suupilli, keerutades samaaegselt ümber oma saleda piha eredavärvilisi hularõngaid. Mõni ime, et otsitavat võõrast nende seas polnud, mõtles Jane. Kes tahaks millegi sellisega rinda pista?

      Ta lahkus turult, jätkates teekonda mööda Esimest avenüüd, kus turistide asemel liikusid vaikselt argiasju ajavad või kontoritöölt koju suunduvad linnaelanikud. Jane kõndis kaua, eksides oma sammude rütmi, kuni jõudis Pioneeri väljaku vanade punastest tellistest hooneteni. Ta jalutas üksi vaikseil tänavail, möödudes kunstigaleriidest, asutuste ja varjupaikade neoonsiltidest ning murtud meestest, kössitamas uste ees, pruunid kotid jalge vahele surutud. Ta nägi maas eelmisest ööst jäänud pudelikilde, ja seejärel üht kummuli pööratud kingapaari – nagu oleks nende omanik betooni sisse vajunud.

      Päike oli majade taha libisenud, jättes kõnnitee varju, ja Jane värises, soovides, et oleks kaasa võtnud paksema mantli. Õhk lõhnas märgade telliste ja vihma järele. Naine oli juba valmis end ringi keerama ja tagasi auto juurde minema, kui möödus pingil lamavast mehest. Too laadis avalikus voolupunktis oma mobiiltelefoni. Üle mehe näo oli tõmmatud tuttav nokkmüts.

      „Tere!“ ütles Jane, vaadates alla.

      „See hakkab juba jälitamist meenutama,“ sõnas mees, ilma et oleks vaevunud mütsi silmadelt tõmbama.

      Jane arutles, kas ta hääl on tõesti nii äratuntav.

      „Ära pahana,“ ütles ta, „tahan ainult veidi rääkida.“ Kui mees ei vastanud, lisas ta: „Vahet pole, millest, kõik teemad sobivad.“

      „Miks?“ küsis mees oma mütsi alt.

      „Ma ei tea,“ vastas Jane.

      Ja ta rääkis tõtt. Tal polnud aimugi, miks ta siin oli või miks ta oli meest otsima tulnud. Võib-olla selleks, et leida side kellegagi, kes tundis tema tütart.

      Mees ohkas valjult. Seejärel tõusis istuli, püüdes kinni nokkmütsi, mis silmilt alla libises.

      „Issand jumal!“ hüüdis Jane, langedes põlvili, et mehe sinikais nägu uurida. „Mis sinuga juhtus?“

      „Tänavaelu,“ vastas too.

      „Pead laskma end kellelgi üle vaadata,“ nõudis naine. „Su laup vajab õmblemist.“

      „Minuga saab kõik korda,“ ütles mees. „Olen hullematki üle elanud.“

      „Kas su nina on murtud?“ küsis Jane.

      „Ma ei tea,“ vastas mees. „Ei usu.“

      „Kas see on alati kongus olnud?“

      „Veidike.“

      „Kas sul on veel vigastatud kohti?“

      Jane märkas, et üks noormehe käsi oli hullusti muljuda saanud, ta võttis selle enda pihku ja vaatas. Käsi oli sale ja tugev, sõrmeotste nahk aastatepikkusest kitarrimängimisest paksenenud. Jane märkas mehe marraskil ja paistes sõrmenukke.

      „Kas andsid tollele tüübile vähemalt ühe kõva koslepi vastu vahtimist?“ küsis ta.

      „Jah,“ vastas mees, välgutades hambaid, ehkki see venitas lahti ta huulehaava. „Aga enne võtsid nad kõik mu asjad endale.“

      Jane hoidis mehe kätt edasi oma peos.

      „Ma aitan su püsti,“ sõnas ta. „Viin su nüüd haiglasse.“

      „Ma ei lähe haiglasse.“

      Mees tõmbas oma käe ära, kuid Jane ei lasknud sellest lahti.

      „Olge nüüd, proua! Need on kõigest mõned marrastused ja sinine silm. Olen hullemaski olukorras olnud. Elan selle üle.“

      „Ma ei lase sul ära minna,“ lausus naine, haarates mehe käest tugevamalt kinni. „Mitte enne, kui jääd nõusse vähemalt sellega, et viin su koju, et saaksid end puhtaks pesta. Oleks ju parem, kui lisaks kõikidele neile vigastustele ei tuleks veel ka põletikku?“

      „Noh, siis on sul vedanud,“ vastas mees, osutades vaba käega ümbruskonnale, „sest me olemegi kohal.“

      „Kus?“ küsis Jane.

      „Minu kodus.“

      „Sa elad tänaval?“

      Jane vaatas ringi, nagu taipaks ta järsku, et hädaoht võib alles varjudes hiilida.

      „Ainult ajutiselt,“ vastas mees. „Ma olen teel Austinisse.“

      „Mis seal Austinis on?“

      „On sel tähtsust?“

      Jane sikutas teda käsivarrest.

      „Tõuse püsti! Sa tuled koos minuga.“

      „Kuhu?“ küsis mees, tõustes pooleldi püsti, kuid olles endiselt kahevahel.

      „On sel tähtsust?“ küsis naine, imiteerides mehe hääletooni. „On sul kusagile minna? Tule lihtsalt kaasa. Tundub, et sulle kuluks ära veidi toitu ja puhtad linad.“

      Meest püsti aidates üllatus Jane, et too nii pikk oli. Mees kummardas ja võttis pingi alt oma laadiva telefoni, mille koos juhtmega taskusse libistas. Seejärel hakkas ta Jane’i kõrval tolle auto poole vantsima.

      „Imelik, et sul pole voodit, aga on mobiiltelefon,“ lausus Jane, katkestades vaikuse.

      „See oli ainus, mis mul õnnestus alles hoida,“ vastas mees. „Selles pole kõnekaarti, aga kesklinnas levib tasuta internet, nii et saab vähemalt e-kirju lugeda. Väike tänavalt õpitud trikk. Muidugi,“ lisas ta, välgutades oma poisilikku naeratust, „kasutan ma seda peamiselt, et oma aktsiaportfellil silma peal hoida.“

      Jane naeris ja siis kõndisid nad taas vaikides edasi.

      Naine märkas, et mees lonkas.

      „Küllap oleks mul nüüd aeg su nime kuulda,“ lausus ta. „Nüüd, kus ma su oma koju viin.“

      Mees naeratas talle kelmikalt.

      „Ära ütle, et sa pole kunagi varem viinud oma koju meest, ilma et oleksid ta nime teadnud.“

      „Mitte enne, kui ta on mulle mõned joogid välja teinud. Ja kohe kindlasti pole nad minust poole nooremad olnud.“

      Pärast järjekordset minutilist vaikimist ütles mees: „Mu nimi on Caleb.“

      „Meeldiv tutvuda, Caleb! Mina olen Jane.“

      „Kui kaugel su auto olema pidigi, Jane?“

      „Kas tahad, et tuleksin sellega sulle siia järele?“

      „Ei,“ vastas Caleb, „ma jõuan küll.“

      Pool tundi hiljem magas mees Jane’i autos alla lastud seljatoega reisijaistmel, samal ajal kui praam nad päikeseloojangus saare ja tema kodu poole viis.

      Mehe pea oli kõrvale pööratud, kuid Jane nägi ta rinda hingamisrütmis tõusmas ja langemas. Ta arutles, kas – ja millest – Caleb und näha võiks. Mehel oli seljas kulunud teksajakk, mille krae paistis olevat katki ja verine. Tema teksapüksid olid auklikud ja saapapaelad lahti. Ainult müts näis olevat sama, mis tal eelmisel nädalal Devil’s Cupi lähedal kitarri mängides peas oli olnud. Jane arutles, milline on elu tänaval. Ta ei suutnud ette kujutada, kui haavatava tunde pidi tekitama teadmine, et sul pole turvapaika, mida nimetada koduks.

      Lõpuks jõudis ta mõtetega Grace’i juurde, arutledes, mida too võiks öelda selle kohta, et ta ühe tundmatu mehe niimoodi endale koju viib. Ta oletas, et Grace ei ütleks palju, võib-olla ainult hoiataks, et Jane „asju lahendama“ ei hakkaks, mis tähendas Grace’i arvates ebavõrdset suhet. Kuid mida halba on kellegi aitamises, kui too seda vajab, mõtles Jane. Kuni see sulle endale liiga ei tee.