Jane'i meloodia. Ryan Winfield

äratades Jane’i võpatusega mõtetest. Ta lasi kojameestel ära pühkida vihmanire, mille tuul oli praamitekile ja autoaknale kandnud, ja vaatas, kuidas eesolevasse valgesse uttu hakkas kangastuma Seattle’i siluett. Ta oli noorena Seattle’is elanud, Washingtoni ülikoolis õppinud, püüeldes naisuurimuse bakalaureusekraadi poole. Kuid siis oli ta kohanud Bruce’i ja armunud, või vähemalt nii oli ta arvanud. Ta oli viiendat kuud rase, kui Bruce jalga lasi, jättes Jane’i üksi beebitulekuks valmistuma. Ja see oli ka üks ülikoolist väljalangemise peapõhjustest, sest Jane oli arvanud, et Melody üleskasvamiseks oleks ideaalne koht Bainbridge – vaikne ja rahulik saarelinn ühes suurepäraste koolidega. Mõnda aega see nii oligi. Ilmnes aga, et teismeliste alkoholi- ja narkolembuse eest pole piisavalt kaitstud ükski paik, eriti veel kui selleks on soodumus. Jane’i perekonnal oli joomine veres. Ja ta kahtlustas, et sama lugu oli ka Melody isaga.

      Praam sõitis sadamasse ning jalgratturid ronisid sadulasse, sõtkudes vihma kätte. Jane järgnes neile Capitol Hilli poole sõites.

      Tuttavatest kohtadest möödudes arutles ta, kas ka tema tütar oli neis käinud. Võib-olla oli Melody tundnud Jane’i kohalolekut selles vanas kohvikus, küürutamas õpikute kohal? Või ehk oli ta näinud naabruskonna raamatupoe riiulil ema sõrmejälge? Sest see koht ei olnud Melody sünnist saadik üldse muutunud – nagu ka ilmselt mitte kunagi tolmuharja näinud. Või äkki olid nende pilgud kohtunud kahekümneaastast ajavahet eirates Steampipe Lounge’i baaris, kus kena neiu võis valedokumendi olemasolul endale reede õhtul joogi või kaks välja sebida? Jumal, olin ma ikka noor ja loll, mõtles Jane. Kuid ta pidi endale tunnistama, et see oli ka lõbus olnud.

      Jõudnud korterelamu juurde, kontrollis naine kindluse mõttes aadressi. Tegemist oli vana ja väsinud elumajaga, mis kaua aega tagasi korteriteks oli jaotatud. Hoolimata kooruvast värvist ja loppis katusest olid tänavaäärsed majanumbrid värskelt kirjutatud ja selged. Nii et see siis oligi koht, kus tema tütar elanud oli. See oli koht, kus tema tütar suri.

      Vihmasadu oli vaibunud tibutamiseks, kuid Jane istus endiselt autos, vaadates läbi veeplekilise akna ja lastes pilgul rännata mööda välistreppi neljanda korruse punase ukseni, mille kaudu tema tütar kümne päeva eest viimast korda sisse oli läinud. Kas Melody oli seda ette aimanud, arutles Jane. Kas ta oli veel viimast korda endasse linnapilti ahminud? Kas pilved olid taganenud, et talle viimast korda päikeseloojangut näidata? Kas Melody oli kõhelnud? Või oli ta lihtsalt oma doosi kohale kummardanud, nähes vaid eesootavat unustust, mille järele nii väga janunes? Osa Jane’ist soovis, et suudaks seda mõista.

      See oli raskeim trepist ülesronimine, mida naine kunagi ette võtnud oli.

      Ta koputas uksele ja ootas.

      Koputas uuesti.

      „Rahune maha, pagan võtaks!“ karjus üks naishääl seestpoolt ust. „Tulen juba!“

      Peagi keerati uks lukust lahti ja see avanes turvaketi pikkuse jagu, paljastades kitsa pilu vahele surutud kahvatu tüdrukunäo.

      „Ma ütlesin sellele daamile telefonis, et ei luba kedagi siia ringi vaatama,“ ütles kahvatu. „Pealegi ei ole mul last siin juba detsembrist saadik – tema tõprast isa pärast.“

      „Vabandust,“ lausus Jane. „Arvan, et ajate mind kellegagi segi.“

      Tüdruk kummardas uksepraole lähemale ja vaatas Jane’i.

      „Oh, pagan! Te olete Melody ema. Andke andeks!“

      „Mõtlesin, et tulen lõpuks ta asjade järele.“

      Tüdruku nägu kadus, kui too end pööras, et korteris ringi vaadata. Kui neiu uuesti näo ukse poole pööras, oletas Jane, et nüüd võetakse kett eest ja kutsutakse ta sisse, kuid seda ei juhtunud.

      „Oodake siin,“ ütles too selle asemel. „Ma panen need teie jaoks kokku. Selleks kulub vaid minut.“

      Seejärel sulges ta ukse ja lukustas selle uuesti.

      Jane seisis trepil ja ootas. Ta vaatas allolevat tänavat ja arutles, millist teed pidi oli tütar tol päeval koju tulnud, ja kust. Naabruskond meenutas talle kohti, kus ta ise pärast 17-aastaseks saamist kodust põgenedes ja iseseisvat elu alustades elanud oli. Üks kõuts turnis kummuliläinud prügikastis; laps virutas jalaga palli põiktänavale ja sealt jälle tagasi, vältides vilunult poriloikusid. Madal auto sõitis mööda, vali muusika toonitud klaaside taga tümpsumas; ning teisel pool tänavat asuvas korteris tülitsemas paarike, nii valjult, et see läbi avatud akna õuegi kuulda oli.

      Jane oli just tagasi oma auto juurde minemas, et sigaretist kiiresti mõni mahv tõmmata – ainult närvide rahustuseks –, kui uks avanes ja tüdruk talle ühe kasti sülle surus.

      „Ongi kõik?“ küsis Jane, olles veidi üllatunud.

      Tüdruk kehitas õlgu. Ta oli kammiga läbi juuste tõmmanud ja tema hingeõhk lõhnas nüüd köhakommide järele: „Oli ka muid asju, aga me jagasime need omavahel ära. Te kindlasti teate, kuidas see käib.“

      Jane noogutas, mõistes, mida too sellega silmas pidas.

      „Olin veidi üllatunud, kui te helistasite,“ ütles tüdruk, „sest Melody ei maininud kunagi, nagu oleks tal siin läheduses pereliikmeid.“

      Jane tundis, kuidas pisarad ta silmadesse kerkisid. Ta seisis, kast süles, samal ajal tundes, kuidas üks neist mööda põske alla veereb.

      „Pask,“ ütles tüdruk. „Ma ei mõelnud seda nii. Andke andeks!“

      „Kas sina leidsid ta?“ küsis Jane.

      Tüdruk raputas pead. „Ei. Ma olin kogu nädalavahetuse oma poisi juures. Candace oli see, kes siit hommikul läbi astus.“ Ta peatus, et maha vaadata, ja lisas siis vaikselt: „Mõnikord ma mõtlen, et kui ma oleksin ehk kodus olnud…“

      Jane teadis seda tunnet liigagi hästi, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel vahetas ta teemat.

      „Kas oskad mulle temast midagi rääkida? Pean silmas, et mis tal plaanis oli või kuidas tal läks?“

      Tüdruk ohkas ja rehmas käega. „Ma soovin, et oskaksin teile midagi rääkida. Aga me ei olnud eriti lähedased või miskit… Ta kolis siia alles paar kuud tagasi.“

      „On sul aimu, kus ta oma aega veetis?“

      „Ma ei tea,“ vastas tüdruk. „Te võite Devil’s Cupist küsida. Nad helistasid ja ütlesid, et ta lõpuraha on seal.“

      „Melodyl oli töökoht?“

      „Oo jaa,“ vastas tüdruk. „Ta hakkas Pike’i Devil’s Cupis tööle umbes nädal pärast siia kolimist. Ütles veel, et kavatseb end mõnele ilukoolitusele kirja panna, kui ma nüüd mõtlema hakkan. Tal olid isegi avaldused välja prinditud. See polnud nii, nagu teie arvate. Tal oli lihtsalt üks väike tagasilöök… Mõnikord ilmselt sellest piisabki. Üks halb päev, üks jama. Igatahes… aga aitab lobisemisest, ma pean kiirustama ja end valmis seadma.“

      Jane tänas tüdrukut ja pööras ringi, hakates trepist alla minema. Oli jõudnud oma kastiga aga vaid kaks astet laskuda, kui tüdruk teda hüüdis.

      „Kuulge! Ma ei tahaks seda öelda. Saate aru… Arvestades kõike… Aga Melody oli mulle üüriraha võlgu.“

      Jane peatus, pani kasti trepile ja õngitses oma käekotist tšekiraamatu. „Kui palju ta sulle võlgnes?“

      „Sada viiskümmend,“ vastas tüdruk.

      „Kelle nimele ma tšeki kirjutan?“

      „Kas teil sularaha pole?“

      Jane avas oma rahakoti ja luges raha. „Mul on ainult 85 dollarit.“

      „Ma võtan selle ja loen võla tasutuks,“ teatas too.

      Jane ulatas talle raha, kuid jäi endiselt teisele trepiastmele, sundides nii tüdrukut välja tulema. Ta nägi tumedaid rõngaid tolle silmade all ja punaseid süstlaarme käsivartel ning korraks tekkis tal mõte raha tagasi kotti pista – aga ei teinud seda. Tüdruk napsas rahatähed ja tänas, taganedes seejärel kiiresti korterisse ja lukustades enese järel