Tõlgina kahe maailma vahel. Jean Kwok

päeval pidi minul algama kool, ema pidi alustama tööd vabrikus. Sel õhtul istus ta koos minuga madratsile.

      „Ah-Kim, ma olen mõelnud ühele asjale sellest ajast peale, kui ma vabrikus käisin, ja mõistnud, et mul ei ole valikut,“ sõnas ema murelikult.

      „Mis see on?“

      „Kui sa koolist vabaks saad, tahan, et sa tuleksid minu juurde vabrikusse. Mulle ei meeldi, et sa üksinda siin korteris oled ja mind kõik pärastlõunad ja õhtud läbi ootad. Ma muretsen ka sellepärast, et ei suuda üksinda vabrikus kogu selle viimistlustööga hakkama saada. Sellel naisel, kes viimati minu tööd tegi, olid kaks poega, kes temaga tööl kaasas käisid. Ma pean sul paluma pärast kooli minu juurde vabrikusse tulla ja mind seal aidata.“

      „Muidugi, ema. Ma aitan sind alati.“ Võtsin tal käest kinni ja naeratasin. Hongkongis olin ma alati nõusid kuivatanud ja pesu kokku lapanud.

      Minu üllatuseks punastas ema, nagu oleks ta iga hetk nutma puhkemas. „Ma tean,“ ütles ta, „aga see on teistmoodi. Ma olen seal vabrikus käinud.“ Ta kallistas mind ja pigistas nii kõvasti, et mul jäi hing kinni, aga selleks ajaks, kui ta minust lahti laskis, oli ta end koguda jõudnud. Ta rääkis vaikselt justkui omaette. „Tee, mida mööda me oleksime saanud Hongkongis edasi liikuda, oli ummiktee. Ainus tulevik, mida ma meie jaoks, mida ma sinu jaoks nägin, oli siin, kus sa võid saada, kelleks sa vaid saada tahad. Kuigi siin ei ole kõik just nii, nagu me olime kodus ette kujutanud, saab kõik korda.“

      „Ema ja lapseraasuke.“

      Ema naeratas. Ta hakkas mind hoolikalt mähkima õhukesse puuvillatekki, mis me olime Hongkongist ostnud. Seejärel asetas ta sellele meie mõlema jakid ja kõige peale oma kampsuni, et mul külm ei oleks.

      „Ema? Kas me jäämegi siia korterisse?“

      „Ma räägin homme tädi Paulaga.“ Ema tõusis ja tõi oma viiulikasti madratsi juurde. Ta seisis keset pimedat elutuba, pragulised seinad ümberringi, tõstis viiuli lõua alla ja hakkas mängima hiina hällilaulu.

      Ma ohkasin. Sellest ajast, kui olin kuulnud ema mängimas, näis olevat möödunud nii kaua aega, kuigi me olime olnud Ameerikas kõigest poolteist nädalat. Hongkongis olin kuulanud teda koolis muusikatunde andmas ja meie kodus eraõpilastele viiulit või klaverit õpetamas, aga tavaliselt oli ta õhtuti, kui mina magama läksin, musitseerimiseks juba liiga väsinud. Nüüd oli ema siin ja tema muusika oli mõeldud ainult minule.

      KAKS

      Sellel novembri kolmandal nädalal hakkasin koolis käima. Ema ja mina nägime kurja vaeva koolimaja ülesleidmisega, kuna see oli mitme kvartali kaugusel, kaugemal, kui me seni oma avastusretkedel jõudnud olime. See uus ümbruskond oli puhtam kui need tühjad krundid ja mahajäetud, üürilisteta äriruumid, mida ma olin seni meie korteri naabruses näinud. Tädi Paula oli uhkelt selgitanud, et minu ametlik aadress hakkab erinema sellest, kus me tegelikult elame, ning et seda teist aadressi pean kasutama alati, kui keegi minult mu elukohta küsib.

      „Miks?“ olin ma temalt uurinud.

      „See on ühe teise härra N-ile kuuluva maja aadress. Seal elamist ei saaks te endale lubada, aga selle aadressi kasutamine võimaldab sul minna paremasse kooli. Kas sa siis ei taha seda?“

      „Mis sellel koolil viga on, kuhu ma muidu läheksin?“

      „Ei midagi!“ Tädi Paula vangutas pead, ilmselgelt pettunud selle üle, et ma ei avaldanudki tänu selle eest, mida ta oli mu heaks teinud. „Mine vaata parem, kas su emal on abi vaja.“

      Nüüd, püüdes seda paremat kooli üles leida, kõndisin koos emaga üle mitme suure avenüü ja me möödusime mitmest valitsushoonest, mille ees seisid kujud. Enamik tänaval liikuvaid inimesi olid ka siin mustad, aga nüüd nägin juba rohkem valgeid ja pisut heledamaid musti inimesi, võimalik, et hispaanlasi või teisi rahvusi, mida ma veel eristada ei suutnud. Ma värisesin oma õhukeses jakis. Ema oli ostnud mulle kõige soojema palitu, mida Hongkongist oli võimalik leida, aga see oli siiski valmistatud akrüülist, mitte villast.

      Me möödusime korrusmajade kompleksist ja pargist. Viimaks leidsime ka kooli. See oli kandiline betoonehitis suure koolihoovi ja lipuvardaga, millel lehvis Ameerika lipp. Oli selge, et ma olin hilinenud – hoov oli inimtühi –, ja me kiirustasime laiast trepist üles ning avasime suure ja raske puidust ukse.

      Laua taga istus politseivormis mustanahaline naine ja luges raamatut. Tema rinnal olevalt sildilt võis lugeda „Turvatöötaja“.

      Me näitasime talle koolist saabunud kirja. „Minge m’da koridori edasi, kaks korust üles, sinu klass on vasakut kätt esimne uks,“ ütles ta käeviipega koridori poole osutades. Siis asus ta uuesti oma raamatu kallale.

      Ma mõistsin ainult niipaljukest, et pean minema sinnapoole, ja nii ma hakkasingi aeglaselt mööda pikka koridori edasi minema. Nägin ema kõhklemas, teadmata, kas tal lubatakse mulle järgneda. Ta vaatas murelikult turvatöötaja poole, aga ema ei osanud temalt midagi inglise keeles küsida. Mina läksin muudkui edasi ja trepi juures vaatasin korra tagasi, et näha kaugusest ema kõhna ebakindlat kuju ikka veel valvuri laua juures seismas. Ma ei olnud jõudnud talle esimeseks tööpäevaks vabrikus isegi edu soovida. Tahtsin tagasi joosta ja paluda, et ta mind kaasa võtaks, aga selle asemel pöördusin ja hakkasin trepist üles minema.

      Pärast mõningast otsimist leidsin klassiruumi ja koputasin ettevaatlikult uksele.

      Ukse tagant kostis madal summutatud hääl. „Sa oled hilinenud. Tule sisse!“

      Ma lükkasin ukse lahti. Õpetaja oli mees. Hiljem sain teada, et tema nimi on härra Bogart. Ta oli väga pikk, nii et tema otsaesine oli sama kõrgel kui tahvli ülemine serv, tal oli vaarikapunane nina ja paljas pea nagu muna. Rohelised silmad tema laias näos tundusid mulle ebaloomulikult heledatena ja tema kõht punnitas särgi alt välja. Ta kirjutas tahvlile ingliskeelseid sõnu vasakult paremale.

      „Ma’eeldan, et sina oled meie klassi uuz õpilane?“ Mees manas näole kummalise naeratuse, mispeale ta huuled justkui kadusid, siis vaatas ta kella ja huuled ilmusid taas nähtavale. „Sa oled väga palju hilinenud. Mis su vabanduuz’on?“

      Ma teadsin, et pean vastama, seepärast püüdsin arvata, mida ta oli minult küsinud. „Kim Chang.“

      Ta põrnitses mind sekundi jooksul. „Ma tean, mis su nimi on,“ ütles ta, rõhutades iga sõna. „Mis su vabanduuz’on?“

      Mõned õpilased itsitasid. Ma vaatasin kiiresti ringi: peaaegu kõik olid mustad, nende seas paar-kolm valget last. Mitte ühtki teist hiinlast ehk abi polnud kusagilt võtta.

      „Kas sa ei räägi inglise keelt? Mulle öeldi, et räägid.“ See kõlas nagu pahane vingumine. Kellest ta rääkis? Nüüd ohkas mees sügavalt. „Miks sa hiljaks jäid?“

      Sellest sain ma aru. „Mina vabandust, härra,“ ütlesin. „Me ei leidma kooli.“

      Õpetaja kortsutas kulmu, siis noogutas ja viipas tühja pingi poole. „Mine istu kohale. Sinna.“

      Ma istusin tema osutatud pinki, trullaka valge, igas suunas turritavate krussis juustega tüdruku kõrvale. Mu sõrmed värisesid nii, et ma ei saanud oma pinalit lahti. Kui ma selle kohmitsemise peale viimaks lahti sain, kukkusid kõik pliiatsid kolinal põrandale. Nüüd naeris suurem osa klassist ja ma kummardusin oma asju üles korjama. Ma punastasin piinlikkusest, nii et tundsin õhetust mitte ainult oma näol, vaid ka kaelal ja rinnal. Valge tüdruk mu kõrval kummardus samuti ning võttis mu pastaka ja pliiatsiteritaja üles.

      Härra Bogart jätkas tahvlile kirjutamist. Mina istusin sirgelt ja sõlmisin käed selja taga kokku, et kuulata, kuigi ma ei saanud millestki aru.

      Õpetaja vaatas minu poole. „Miks sa niiviisi ‘stud?“

      „Mina vabandust, härra,“ ütlesin, aga mul ei olnud aimugi, mida ma olin seekord valesti teinud.

      Jälgisin salamisi teisi õpilasi. Enamik neist istus lohakalt oma toolidel. Mõned oli libisenud nii madalale, et peaaegu lamasid