Hirmsa Henry jõulumürgel. Francesca Simon

esca Simon

      Hirmsa Henry jõulumürgel

      1

      HIRMSA HENRY JÕULUNÄIDEND

Külm pime novembripäev(37 päeva jõuludeni)

      Hirmus Henry kössitas ja soovis, et kell liiguks kiiremini. Veel viis minutit, siis saab koju! Henry tundis juba suus nende krõpsude maitset, mis ta kapist salaja vinnab.

      Preili Sõjakirves muudkui jorutas koolilõunatest (väkk), uuest joogiveepurskkaevust plä-plä-plä, matemaatika kodutööst plä-plä-plä, kooli jõulunäidendist plä-plä… mida? Kas Preili Sõjakirves ütles … jõulunäidend? Hirmus Henry ajas end sirgu.

      „See on uhiuus näidend, kus lauldakse ja tantsitakse,“ jätkas Preili Sõjakirves. „Ja sel aastal osalevad nii vanemad kui nooremad lapsed.“

      Laulmine! Tantsimine! Poosetamine kogu kooli ees! Aastaid tagasi, kui Henry käis mudilaste klassis, oli ta mänginud jõulunäidendis kaheksandat lammast ja tite sõimest ära kahmanud ja keeldunud teda tagasi andmast. Henry lootis, et Preili Sõjakirves ei mäleta seda.

      Sest Henry pidi saama endale peaosa. Lihtsalt pidi. Kes veel peale Henry võiks olla laulu ja tantsu lööv Joosep?

      „Mina tahan olla Maarja,“ karjusid kõik klassi tüdrukud.

      „Mina tahan olla üks tarkadest!“ karjus Raevukas Ralf.

      „Mina tahan olla lammas!“ karjus Murelik Mihkel.

      „Mina tahan olla Joosep!“ karjus Hirmus Henry.

      „Ei, mina!“ karjus Jatsu Jim.

      „Mina!“ karjus Briljantne Brian.

      „Vaikust!“ kriiskas Preili Sõjakirves. „Mina olen lavastaja ja minu otsus, kes millist osa mängib, on lõplik. Ma olen jaotanud rollid selliselt: Margaret, sina oled Maarja.“ Ta ulatas tüdrukule paksu tekstiraamatu.

      Mossis Margaret huilgas rõõmust. Kõik teised tüdrukud jõllitasid teda tigedalt.

      „Susan, eesli esijalad; Linda, tagajalad; lehmad on Fiona ja Triinu. Rohulibled on …“ Preili Sõjakirves jätkas osade jagamist.

      Vali mind Joosepiks, vali mind Joosepiks, palvetas Hirmus Henry hääletult. Kes mängiks peaosa paremini kui kooli parim näitleja?

      „Ma olen lammas, ma olen lammas, ma olen üks ilus lammas!“ sädistas Lõõritav Loreida.

      „Mina olen karjane!“ rõõmustas Rõõmus Rudolf.

      „Mina olen ingel!“ kilkas Mustkunsti Marta.

      „Mina olen rohulible!“ soigus Viril William.

      „Joosepit hakkab mängima …“

      „MINA!“ kisendas Henry.

      „Mina!“ kisendasid Uus Nick, Ablas Artur, Pööritav Paul ja Atleetlik Al.

      „… Peter,“ ütles Preili Sõjakirves. „Preili Armsa klassist.“

      Hirmsal Henryl oli tunne, nagu oleks talle kõhtu virutatud. Perfektne Peter? Tema noorem vend? Perfektne Peter saab endale peaosa?

      „See pole aus!“ huilgas Hirmus Henry.

      Preili Sõjakirves põrnitses teda.

      „Henry, sina oled …“ Preili Sõjakirves uuris oma nimekirja. Ei taha olla rohulible, ei taha olla rohulible, palvetas Hirmus Henry kössi tõmbudes. Tema alandamist võis Preili Sõjakirvelt just oodata. Ainult mitte seda …

      „… võõrastemajapidaja.“

      Võõrastemajapidaja! Hirmus Henry ajas näost särades selja sirgu. Kui rumal ta oli olnud: just võõrastemajapidaja ongi kindlasti peaosa. Henry nägi juba vaimusilmas, kuidas ta klaase nühib, nooleviskemängu korraldab, kallab kõigile oma rõõmsatele külalistele suuri vahutavaid vurtsukokteile, lauldes ise kõrtsipidamise rõõmudest. Siis alustab ta vahvat pikka sõnasõda selle üle, miks võõrastemajas ruumi pole, ja saab lõpuks ukse Mossis Margareti nina ees kinni lajatada, olles ta enne eemale tõuganud. Vau. Võib-olla saab ta isegi võimaluse veel üheks lauluks. „Kümme rohelist pudelit“ sobiks sinna nagu rusikas silmaauku: ta laulab ja tantsib, oma vähem andekaid klassikaaslasi müüri pealt alla koksides. Küll see oleks lahe!

      Preili Sõjakirves ulatas Henryle paberilehe. „Sinu tekst,“ ütles ta.

      Henry jahmus. Sealt olid mõned lehed kindlasti puudu?

      Ta luges:

      (Joosep koputab. Võõrastemajapidaja avab ukse.)

      JOOSEP: On teil kõrtsis vaba ruumi?

      VÕÕRASTEMAJAPIDAJA: Ei.

      (Võõrastemajapidaja sulgeb ukse.)

      Hirmus Henry pööras lehe ümber.

      See oli tühi. Ta hoidis seda vastu valgust.

      Sellel polnud mingit salakirja. See oligi kõik.

      Kogu tema osa koosnes ühest reast. Ühest närusest tobedast reast. Isegi mitte reast, vaid sõnast. „Ei.“

      Kus oli tema laul? Kus oli tema tants pudelite ja külalistega? Kuidas võidi talle, Hirmsale Henryle, klassi (ja tegelikult kogu maailma) parimale näitlejale anda koolinäidendis üksainuke sõna? Isegi eeslitel oli oma laul.

      Mis veel hullem – kui tema on oma ühe sõna öelnud, saavad Perfektne Peter ja Mossis Margaret tundide kaupa pläkutada sõimedest ja tarkadest ja karjustest ja lammastest ja laulavad siis duetti, tema, Henry, aga töllerdab koos rohulibledega heinakuhja taga.