Helikopterirööv. Jonas Bonnier

Üks koertest hakkas köögiukse taga ulguma ja peagi ühinesid temaga ka ta sugulased. Vana mees vaigistas neid lühikese käsklusega, ta ei pidanud selleks häält tõstma.

      Sami ja Maloof vaatasid teineteisele otsa.

      Nad jagasid koerte lugupidamist vana mehe vastu, isegi kui nad ei saanud öelda, et ta neile oleks meeldinud. Ta ei olnud seda tüüpi inimene, kellesse oleks saanud kiinduda. Aga kui ta nendega ühendust võttis, tulid nad kohale. Miks ei oleks nad pidanud seda tegema? Vanal mehel oli tihti huvitavaid ideid.

      „Teil pole piisavalt riideid seljas,“ ütles vana mees, kui Sami küsis, miks ta toatemperatuuri ei tõsta.

      Sami hoidus talle ütlemast, et tänapäeval on saadaval akutoitega kütteseadmed, kui suvilas peaks olema elektriga probleeme.

      „Mul on ettepanek,“ jätkas vana mees.„Või pigem küsimus.“

      Sami ja Maloof jäid teda kuulama. Nende erinevused olid silmanähtavad, kui nad kõrvuti istusid. Sami pilk oli avatud ja julgustav, ta ootas innukalt järgmist lauset, tal oli sellega kiire. Maloof istus, pilk ära pööratud, pinges ja pealtnäha ükskõikne, iseendasse tõmbunud. Kui nende silmad põgusalt kohtusid, peegeldus neis vaatleja ettevaatlik uudishimu.

      „Västbergas on üks hoone,“ ütles vana mees,„mida te mõlemad teate. Hoone, milles on suures koguses sularaha. Ja nüüd on tekkinud võimalus …“

      Koerad urisesid. Nad hakkasid mängima ja peagi tundus, et kõrvaltoas kukuvad mööbliesemed ümber. Kuid nende mäng lõppes, ilma et mees oleks pidanud neid vaigistama.

      „Ma tean üht naist,“ jätkas ta,„kellest võib minu arvates abi olla. Vähemalt on selline võimalus olemas. Ta otsib … seltskonda. Tal on konto nendes portaalides. Teate küll, kus saab kohtamisi kokku leppida.“

      Sami ja Maloof noogutasid. Kui seda juttu oleks rääkinud keegi teine, oleksid nad tema sõnavaliku „kohtamisi kokku leppida“ üle nalja heitnud. Kuid selle vana mehe üle nad ei naernud. Tema puhul tuli suud pidada ja kuulata.

      Nad jõid kohvi, mis oli kange ja kibe, ning ootasid, et ta jätkaks.

      „Sellepärast ma teid siia kutsusin,“ ütles ta peale lühikest pausi.

      „Arvasin, et siin võib midagi teie jaoks olla. Võibolla soovite te tutvuda tüdrukuga? Ta on teievanune. Viige ta õhtusöögile. Öelge, et leidsite tema kontaktandmed kuulutusest.“

      Maloof ja Sami vaatasid teineteisele otsa. Mitte kummalgi neist ei olnud elus naistest kunagi puudust olnud.

      „Ma ei usu, kahjuks, et saan seda teha,“ üles Sami viimaks. „Sa ikka tead, et me ootame last?“

      „Tean,“ ütles vana mees.„Ja üsna varsti, oli vist nii? Su poeg pole isegi veel aastane? Mis tema nimi oligi? John? Kas ta on ristitud?“

      „Ma ei saa tüdrukuga kohtama minna,“ ütles Sami, jättes vastamata küsimusele ristimise kohta.

      Ta trampis jalgu, püüdes neid soojendada, ja lisas selgituseks:

      „Isegi mitte teeseldes. Mõistad? Pealegi ei tegele ma enam selliste asjadega. Mul on midagi muud käsil. Saad aru?“

      Mees noogutas, kuid tema näoilme ei muutunud. Ta nagu poleks kuulnudki Sami vastuväiteid.

      „Ja mida ütled sina, Maloof?“ küsis ta.

      „Noh, mina,“ ütles Maloof, „ma võin kellega tahes kokku saada. Ma mõtlen seda tüdrukut … aga selle Västberga hoone juures on umbes kahesaja meetri kaugusel politseijaoskond. Seda ta … ilmselt muuta ei saa, kas pole nii?“

      Mees ei vastanud.

      „Ei, ei,“ jätkas Maloof, jäädes ettevaatlikult eriarvamusele ja püüdes oma kahtlusi jagada. „Ja tõepoolest, seal on vastuvõtus ööpäevaringne valve. Sada kaamerat. Üks kõige paremini turvatud hoidla Põhja-Euroopas. Aga seda kõike ta ehk juba teab?“

      Mees ei paistnud irooniat mõistvat.

      „Kohtu temaga,“ kordas ta ja pöördus Sami poole.„Kuula ta ära. Ta võib midagi huvitavat rääkida.“

      Sami venitas oma pulloveri kaelust, nagu vajaks värsket õhku.

      „Ei, aitäh, mulle aitab,“ ütles ta viisakalt, nagu oleks talle kooki pakutud.

      Mees vaatas teda tühjal pilgul ning pöördus siis Maloofi poole.

      „Michel?“

      „Jah. Või,“ ta muutis meelt,„ma ei tea?“

      „Kui sa viid ta õhtusöögile, maksan ma selle kinni,“ ütles vana mees. „Ja kui sellest midagi sünnib, siis ma kujutan ette, et saan rahaliselt aidata.“

      „Muidugi, muidugi,“ noogutas Maloof.„Ei.“

      „Ei?“

      Maloof tegi nii ebamäärase žesti, et seda oli võimatu tõlgendada. Ta ei tahtnud näida pessimistlikuna. Ta vaatas Samit, kes raputas peaaegu märkamatult pead, hõõrudes oma käsi, et neid soojendada. Mõlemad pidasid koertega mehest sügavalt lugu, kuid seekord hoidis ta kinni õlekõrrest.

      „Ma olen pettunud,“ ütles vana mees laua äärest tõustes. „Ma olen tõesti pettunud.“

      Köögis oli täielik vaikus, mõlemad mehed tundsid end ebamugavalt.

      Mees võttis taskust paberitüki ja ulatas selle Maloofile.

      „Selle sa võiksid ikkagi võtta. Need on tüdruku isiklikud andmed. Ja tema üldised kontaktandmed. Juhuks, kui sa peaksid meelt muutma.“

      „Tänan,“ vastas Maloof ja pistis selle oma jakitaskusse.„Ei või iial teada. Seda ei tea kunagi.“

      „Ma usun, et sina ja Sami võiksite korda saata midagi tõeliselt … huvitavat, kui te koos töötaksite,“ lisas mees.

      Veebruar–mai 2009

      2

      Michel Maloof otsustas Hornsberg Strandi värskelt valminud rannaalale jalutama minna. Ta kandis õhukest musta mantlit ja tumedat ülikonda selle all. Kingade siledad tallad polnud mõeldud nii jäisel pinnal kõndimiseks. Ta libastus iga natukese aja tagant. Ühes käes oli tal must portfell. See toimis omamoodi vastukaaluna ning aitas tal ennast tasakaalustada, kui ta pööras teerajale, mis viis kanali äärde teisel pool Ekelundi silda.

      Ta jõudis vara kohale. Kohtumine pidi toimuma kell kaks, mis tähendas, et tal oli vaja kakskümmend minutit surnuks lüüa. Ta parkis kahvatuhalli Seat Ibiza Warfvinges teele, otse G4S büroohoone peaukse ette. See oli kõige anonüümsem auto, millega ta oli eales sõitnud. Suures parklas oleks see vabalt kahe silma vahele jäänud. Kuid Maloofil oli tihti vaja märkamatuks jääda ja Seat Ibiza näis olevat selleks otsekui loodud.

      Sellegipoolest ei olnud tal piisavalt kannatlikkust, et peaaegu pool tundi lihtsalt autos istuda ja oodata.

      Nii lähedale ei olnud ta kunagi varem jõudnud.

      Ta ei püüdnud selle lühikese jalutuskäiguga närve rahustada, pigem vaigistada erutust.

      Ilm oli pärast sooja jaanuari jälle külm, kuid kitsas kanal Ulvsundasjöni ja Karlbergssjöni vahel oli endiselt jäävaba. Võibolla püüdis linn kõiki oma kanaleid jäävabana hoida? Maloof ei teadnud suurt midagi Stadshagenist, see ei olnud tema kant.

      Michel Maloof oli Liibanonis sündinud. Kui ta oli kuueaastane, põgenes perekond verise kodusõja eest mööda rannikut Itaaliasse, kuid tema isale oli nende lõplik sihtkoht alati selge. Nad pidid jõudma Skandinaaviasse – maapealsesse paradiisi. Kuidas või miks oli tema isa arvama hakanud, et Põhjamaad on lahendus kõigile nende probleemidele, ei osanud noor Michel arvata, kuid teda poldud kasvatatud isas kahtlema. Nad jätkasid teekonda Itaaliast põhja poole ning peagi asendusid Vahemere erksad värvid ja soojad talved põhjamaise süngusega. Micheli peamine mälestus sellest oli pidev külmetamine. Ööpäev läbi.

      Peale esimest aastat riigi põhjaosas …seles, umbes poolel teel Östersundist Arvidsjauri, sai isegi