Matmisriitused. Hannah Kent

kes samal ajal saaksid tulu vangide tehtud tööst, kuni viimased oma saatust ootavad.”

      Blöndal nõjatus üle laua Steina poole, kes vahtis teda, üks käsi suu ees, teine kirja külge klammerdunud. „Islandlaste juurde,” jätkas mees, „kes saavad seda majutust pakkudes täita oma ametnikukohuseid.”

      Lauga vaatas hämmeldunud ilmel piirkonnakomissari. „Kas neid ei saaks Reykjavíki paigutada?” sosistas ta.

      „Ei. Sellega kaasneksid kulutused.” Mees viibutas käega õhus.

      Steina pilk tõmbus vidukile. „Te toote nad siia? Meie juurde? Sest Reykjavíki kohus tahab nende välismaale saatmise kulude pealt kokku hoida?”

      „Steina,” ütles Lauga hoiatavalt.

      „Teie perekonna kulud hüvitatakse,” ütles Blöndal kulmu kortsutades.

      „Ja mida me siis tegema peame? Nad oma voodipostide külge aheldama?”

      Blöndal asjas end aeglaselt täies pikkuses püsti. „Mul ei ole muud valikut,” ütles ta, hääl korraga madal ja ähvardav. „Teie isa ametipostiga kaasneb teatud vastutus. Ma olen kindel, et ta ei kahtleks minu otsuses. Kornsás on niikuinii liiga vähe töökäsi, pealegi on küsimus ka teie pere rahalises seisus.” Ta astus Steinale lähemale, vaatas hämaras valguses alla tema väikesesse määrdunud näkku. „Pealegi, Steinvör, ei pane ma teie perele kohustust majutada kõiki kolme süüdimõistetut. Ainult üht naistest.” Ta asetas raske käe tüdrukule õlale, tegemata välja sellest, kuidas tüdruk eemale tõmbus. „Sa ei karda ometi omaenda suguõde, mis?”

      Kui Blöndal oli läinud, naasis Steina puhketuppa ja võttis laualt puutumata skyr’i. Koor oli kausi serva külge hangunud. Ta värises tusast ja raevust ning surus kausi kõigest jõust laua vastu, ise huulde hammustades. Ta karjus hääletult, sundis kaussi purunema, kuni vihahoog möödus. Seejärel läks ta tagasi kööki.

†

      On hetki, mil ma mõtlen, kas olen äkki juba surnud. See ei ole mingi elu; see ootamine pimeduses, vaikuses, ruumis, mis on nii räpane, et ma olen unustanud, kuidas lõhnab värske õhk. Ööpott on minu roojast nii täis, et ähvardab üle ajada, kui seda varsti tühjendama ei tulda.

      Millal nad viimati käisid? Nüüdseks on kõik üks pikk öö.

      Talvel ei olnud nii hull. Talvel olid Stóra-Borgi inimesed samasugused vangid nagu mina; me kõik jagasime üksteisega badstofa’t, kui lumi maja ründas. Ärkvel oldud aja jaoks olid neil lambid, ja kui nendes õli otsa sai, hoidsid pimedust eemal küünlad. Siis tuli kevad ja need viidi aita. Nad jätsid mind üksi, ilma valguseta, ning mul polnud enam midagi, millega tundide möödumist mõõta, millega eristada päeva ööst. Nüüd on mulle seltsiks vaid randmete ümber pandud ahelad, muldpõrand, osadeks võetud kangasteljed, mis hüljatuna nurgas seisavad, ning vana katkine kedervars.

      Võib-olla on juba suvi. Ma kuulen koridoris teenijate samme, ukse kääksumist, kui nad sisse-välja käivad. Mõnikord kuulen teenijatüdrukute teravat, kiledat naeru, kui nad väljas juttu puhuvad, ning tean, et ilm on pehmemaks läinud, et tuule hambad ei ole enam nii teravad. Ja ma sulen silmad ning kujutlen orgu nendel pikkadel suvepäevadel, kui päike soojendab maa konte, kuni luiged järvele kogunevad ja pilved hajuvad, et paljastada taeva tõeline kõrgus: selle ere-eresinine sina, nii ere, et ajab sind nutma.

†

      Kolm päeva pärast Björn Blöndali külaskäiku Kornsá peretütarde juurde asus nende isa, Vatnsdaluri piirkonnaametnik Jón Jónasson koos oma naise Margrétiga kodu poole teele.

      Jón, kergelt küürus sitke mees, kel seljataga viiskümmend viis talve ning kel lumivalged juuksed ja suured kõrvad, mis andsid talle veidi kohtlase ilme, kõndis kõige ees, liikus kogemustest tuleneva kergusega üle ebatasase maapinna, hobust ohjadest enda järel tõmmates. Tema naine, kes istus nende musta mära seljas, oli reisist väsinud, kuigi ei oleks seda iial tunnistanud. Ta istus, lõug kergelt ees, pea kiitsaka väriseva kaela otsas. Tema looritatud silmade pilk vilas talult talule, kui nad Vatnsdaluri oru väikestest majapidamistest möödusid, ning sulgusid vaid siis, kui köhahoog naise üle võimust võttis. Hoo möödudes kummardus ta üle hobuse sülitama, pühkis siis sallinurgaga suud ning pomises lühikese palve. Mõnel korral, kui naine jälle sülitama kummardus, kallutas abikaasa tema poole pead, otsekui oleks ta veidi mures, et naine võib hobuse seljast kukkuda, aga muidu möödus nende rännak katkestusteta.

      Margrét, kes oli end järjekordse läkastamisega ära kurnanud, sülgas alla rohu poole ning surus peopesad vastu rinda, kuni hingamise tagasi sai. Kui ta kõnelema hakkas, oli tema hääl kähe.

      „Vaata nüüd, Jón, Ási omadel on uus lehm.”

      „Hmm?” Tema abikaasa oli mõtteisse vajunud.

      „Ma ütlesin,” märkis Margrét kurku puhtaks köhatades, „et Ásidel on uus lehm.”

      „Kas tõesti?”

      „Ma olen üllatunud, et sa seda ise ei märganud.”

      „Ahah.”

      Margrét pilgutas tolmuse valguse vastu silmi ning nägi eemal Kornsá talu piirjooni aegamisi kuju võtmas.

      „Peaaegu kodus.”

      Tema abikaasa mühatas nõusolevalt.

      „See paneb mõtlema, kas pole, Jón? Meile kuluks ka üks uus lehm ära.”

      „Meile kuluks igasugused asjad ära.”

      „Veel üks lehm oleks küll tore. Mõtle kui palju rohkem võid meil oleks. Me saaksime lubada endale lõikuse ajaks üht lisatöölist.”

      „Kõik omal ajal, Margrét, kullake.”

      „Enne viskan ma sussid püsti.”

      Need sõnad kõlasid kibedamalt, kui ta oli plaaninud. Jón ei vastanud, ainult pobises midagi hobusele, et looma edasi utsitada, ning Margrét kortsutas mehe ratsamütsi varjatud kukla poole kulmu, soovides, et abikaasa ringi pööraks. Kui too aga edasi rühkis, hingas naine sügavalt sisse ja suunas pilgu uuesti Kornsále.

      Oli hiline pärastlõuna ning heinamaade kohal hakkas valgus kuhtuma, idas kogunevad madalad pilved otsekui sundisid seda lahkuma. Vana lume jäänused näisid mäeharjadel kord tuhmid ja hallid, siis, pilvede hajudes, jälle ehmatavalt valged. Suvelinnud tiirlesid heinamaa kohal, et püüda putukaid, mis nende ümber pinisesid, ning võis kuulda lammaste hädaldavat määgimist, kui noored poisid neid läbi oru kodu poole ajasid.

      Kornsás astusid Lauga ja Steina talust välja, et mägiojast vett tuua, Lauga hõõrus päikesepaiste käes silmi ning Steina kõigutas astumise rütmis hajameelselt pange vastu puusa. Nad ei rääkinud.

      Kaks õde olid viimased paar päeva töötanud täielikus vaikuses, rääkides omavahel vaid selleks, et teiselt labidat küsida või uurida, millise soolatursavaadi peaks esimesena avama. Vaikus, mis oli saanud alguse piirkonnakomissari külaskäigule järgnenud tülist, oli täis viha ja ärevust. Pingutus teisega mitte rääkida oli neid mõlemaid ära kurnanud. Lauga, kes oli pettunud vanema õe kangekaelsuses ja kohmakuses, ei suutnud mõelda muust kui sellest, mida tema vanemad Blöndali külaskäigu kohta ütlevad. Steina tänamatu reaktsioon Blöndali uudistele võis ohustada nende staatust kogukonnas. Björn Blöndal oli mõjuvõimas mees, kellele kindlasti ei meeldi mingi noore plika vastuhaukumine. Kas Steina siis ei teadnud, kui väga nende perekond Blöndalist sõltus? Et nad täidaksid ainult oma kohust?

      Steina aga üritas mõrtsuknaisest üldse mitte mõelda. Kuritegu ise ajas tal südame pahaks, ning kui ta meenutas seda kalki olekut, millega komissar kurjategija neile kraesse sokutas, hakkas tal kõri raevust pitsitama. Lauga oli noorem, tema ei peaks olema see, kes ütleb, mida tema tohib või ei tohi. Kust pidi tema teadma kõiki neid kombekusi, millega tuli kohelda pakse punastes kuubedes mehi? Ei. Parem oli sellest üldse mitte mõelda.

      Steina lasi pange raskusel oma õla alla vedada ning haigutas suure suuga. Lauga tema kõrval ei saanud teisiti, kui pidi samuti haigutama, ning hetkeks kohtusid nende pilgud jagatud väsimuses, kuni Lauga järsk meeldetuletus suu käega katta sundis Steinat kulmu