Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

kus ta väljus.”

      „Või nii.” Madal ameerika aktsendiga hääl oli kaotanud reipuse. „Ja Claire’i kohta sa ka ei tea. Et kas ta üldse pääses läbi.”

      Ta raputas taas pead, Joe Abernathy pilt nii selgelt silme ees, et unustas uuesti, et too teda ei näe. Doktor Abernathy oli vaevalt keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega mustanahaline mees, kuldraamiga prillid ees, kuid temast õhkus sellist autoriteetsust, et juba tema kohalviibimine tekitas kindlustunnet ja sisendas külma verd. Rogerit üllatas, et doktorikohalolek suutis edasi kanduda ka mööda telefoniliine, ja oli selle eest ütlemata tänulik.

      „Ei,” ütles ta kuuldavalt. Jätame selle, vähemalt praegu. Ta ei tahtnud praegu rääkida kõigest – telefoni teel ja peaaegu võõra inimesega. „Ta on naine ja tolleaegsed avalikud allikad naiste tegemisi kuigi palju ei kajasta – välja arvatud juhul, kui tehti midagi erakordset, näiteks põletati naine nõiana tuleriidal või poodi mõrva eest üles. Või kui naine ise mõrvati.”

      „Haa-haa,” ütles Abernathy, kuid ei naernud. „Kuid vähemalt ühel korral see tal ikkagi õnnestus. Ta läks ja tuli ka tagasi.”

      „Jaa, õnnestus.” Roger oli püüdnudki ennast selle tõigaga lohutada, kuid oli nii palju muid võimalusi, mis kõik talle pähe tikkusid. „Kuid me ei tea, kas Brianna läks nii kaugele tagasi – või läks ta hoopis kaugemale. Ja isegi kui ta elas läbimineku üle ja astus välja õiges ajas… on sul aimu, kui ohtlik aeg see 18. sajand õieti oli?”

      „Ei,” vastas Abernathy kiretult, „ehkki ma saan aru, et sina tead seda. Aga paistab, et Claire sai seal hästi hakkama.”

      „Jah, sai hakkama,” nõustus Roger. „Aga sellegipoolest, mida arvata puhkusereisist stiilis – „kui sul veab, tuled eluga tagasi”.” Vähemalt ühe korra.

      Nüüd Abernathy naeris, kuid see kõlas närviliselt. Siis hakkas ta köhima ja köhatas lõpuks kurgu puhtaks.

      „Jah. Nojah. Konks on selles, et Bree on läinud kusagile. Ja ilmselt oletad sa õigesti, kuhu. Ma tahan öelda, et mina tema asemel oleksin läinud. Kas sina ei oleks?”

      Kas sina siis ei oleks? Ta tõmbas kõrvale ja lasi mööda veoauto, mis sisselülitatud tuledega läbi udu kündis.

      Mina küll oleksin. Abernathy kindel hääl kajas ta kõrvus.

      INVERNESS 30, seisis teeviidal ja ta pööras oma väikese Morrise märjal teekattel liugu lastes järsult paremale. Vihm trummeldas niisuguse jõuga asfaldile, et teeservas kasvava rohu kohale kerkis auru.

      Kas sina siis ei oleks? Roger puudutas särgi rinnataskut, kus tema südame kohal seisis ruudukujuline Brianna foto. Siis puudutasid sõrmed midagi ümmargust ja kõva – see oli tema ema medaljon, mille ta viimasel hetkel õnnetoojaks kaasa oli võtnud.

      „Jah, võib-olla oleksin,” pomises ta tuuleklaasil voolavast veest läbi kissitades. „Aga ma oleksin sulle öelnud, et ma seda kavatsen. Jumal küll, tüdruk – miks sa siis mulle ei öelnud?”

      31

      TAGASIPÖÖRDUMINE INVERNESSI

      Koridoris hõljusid lämmatavad mööblilaki, põrandavaha, värske värvi ja õhuvärskendaja lõhna pilved. Kuid isegi need Fiona perenaiseagaruse ninaga tuntavad tunnismärgid ei suutnud võistelda köögist voogavate isuäratavate aroomidega.

      „Ära raiska oma elu pabistamisele, Tom Wolfe3,” pomises Roger, kui ta sügavalt sisse hingates halli astus ja koti maha pani. Jaa, sel vanal pastoraadil oli kahtlemata uus perenaine, kuid isegi moondumine pastoraadist kodumajutuseks ei suutnud muuta hoone põhiolemust.

      Olles vastu võtnud Fiona ülirõõmsad – ja Ernie veidi vähem rõõmsad – tervitused, seadis ta ennast sisse oma vanas toas teisel korrusel ja suundus otsekohe detektiivitööd tegema. See polnudki nii keeruline – lisaks sellele, et mägismaal ollakse võõraste suhtes nagunii tähelepanelikud, torkab kuue jala pikkune ja vööni ulatuvate punaste juustega noor naine tahes-tahtmata silma.

      Ta oli Invernessi saabunud Edinburghist. Niipalju teadis Roger kindlalt – teda oli raudteejaamas nähtud. Lisaks sai Roger teada, et üks pikk punapäine naine oli võtnud takso ja käskinud linnast välja sõita. Juht ei pannud õieti tähelegi, kuhu nad on jõudnud; lihtsalt ühel hetkel teatas naine ootamatult: „Siin see ongi, laske mind siin maha.”

      „Ütles, et ta peab siin kohtuma sõpradega ja siis nad teevad jalgsimatka üle nõmmede,” lausus juht. „Tal oli seljakott kaasas ja riietus oli matkamiseks kahtlemata täiesti kohane. Paganama märg päev nõmmedel kolamiseks, aga teate ju ise, millised sõgedikud need Ameerika turistid on.”

      Tjah, ta teadis vähemalt, milline sõgedik see ameeriklane on. Olgu neetud tema põmmpäisus ja ääretu jonnakus – kui ta oligi otsustanud, et peab seda tegema, miks kurat ta siis öelda ei võinud? Sest ta ei tahtnud, et sa seda teaksid, vaat mis, mõtles Roger süngelt. Ja ta ei soovinud edasi mõelda, miks siis.

      Sinnamaale oli ta niisiis saanud. Ja oli üksainus tee, mida mööda Briannale järgneda.

      Claire oli oletanud, et värav – või mis iganes see oli – avaneb iidsete päikese- ja tulepühade aegu. Oletus paistis klappivat, sest ta ise oli esimest korda selle läbinud Beltane’i pühal, 1. mail, ja teist korda Samhainil, 1. novembril. Ja Brianna oli ilmselt astunud ema jälgedes, kadudes Beltane’i ajal.

      Igatahes novembrini ta küll ootama ei hakka – jumal teab, mis võib juhtuda nende viie kuuga! Kuid Beltane ja Samhain olid tulepühad, nende vahele jäi päikesepüha.

      Jaaniõhtu, suvine pööripäev – see oli järgmine. 20. juuni, milleni jäi neli nädalat. Mõte ootamisele pani ta hambaid kiristama – ta tahtnuks minna kohe, kuradile kõik ohud –, kuid Briannal poleks sellest mingit kasu olnud, kui ta suures rüütellikkusetuhinas talle järele tormates oleks surma saanud. Pärast seda, mis ta oli näinud ja kuulnud, ei olnud Rogeril kiviringi iseloomu suhtes mingeid illusioone.

      Ta hakkas hästi vaikselt ja tasapisi ettevalmistusi tegema. Ja õhtuti, kui jõelt tõusis udu, püüdis ta mõtteid mujale viia, mängis Fionaga kabet ja käis Erniega kõrtsis, ning viimase abinõuna ründas neid kümneid kaste, mis ikka alles kuhjusid vanas garaažis.

      Garaažis oleks nagu mingi kuri nõidus tegutsenud; kaste näis juurde kasvavat nagu leibu ja kalu Jeesusel – iga kord, kui ta ukse avas, oli kaste justkui juurde tulnud. Ilmselt lõpetab ta kadunud isa asjade sorteerimise päev enne seda, kui ta ise jalad ees välja kantakse, mõtles Roger. Kuid hetkel oli see tüütu töö nagu jumala and, mis tuimastas piisavalt ta vaimu, et ta oodates end haigeks ei närveeriks. Mõnel ööl sai ta isegi magada.

***

      „Su laua peal on üks pilt,” ütles Fiona pilku tõstmata, sest ta tähelepanu köitsid täielikult nõud, mida ta parajasti koristas.

      „Seal on palju pilte.” Roger võttis ettevaatlikult lonksu teed; see oli kuum ja värske, kuid mitte kõrvetav. Kuidas Fiona seda tegi? „Kas tahad sealt mõnda omale? Ma tean, et seal on mõni ülesvõte su vanaemast – palun, ole lahke, ainult ma tahaksin vähemalt ühe endale jätta.”

      Fiona tõstis kergelt üllatunud pilgu.

      „Jah? Vanaemast? Aa, jaa, meie paps tahaks neid kindlasti näha. Aga ma mõtlesin seda suurt.”

      „Suurt?” Roger püüdis taibata, millist fotot Fiona silmas peab; enamik neist olid pastori igivana Browniega tehtud must-valged ülesvõtted, kuid olid ka mõned suuremad stuudiofotod: üks Rogeri vanematest, teine pastor Wakefieldi vanaemast, kes nägi välja nagu mustas kleidis pterodaktülus, ja see oli tehtud vanadaami sajanda sünnipäeva puhul. Fiona ei saanud ometi neid mõelda.

      „Tollest, kes oma mehe är’ tapse ja siis kadus,” pressis Fiona üle huulte.

      „Too, kes – aa.” Roger võttis suure lonksu teed. „Sa mõtled Gillian Edgarsit.”

      „Toda,” kordas Fiona kangekaelselt.

3

Tegelikult vihjab Roger siin Ameerika kirjanikule Thomas Clayton Wolfe`ile (1900 –1958).