Sügistrummid 2. Диана Гэблдон

hetkel poleks tulnud seda konverentsi – millest Roger talle ei teatanud.

      Kõige tagumisse nurka oli surutud ehtekarp, mis oli väike, kuid sisukas. Seal leidus mitu sõrmust, sõlge ja kõrvarõngapaari. Seal oli ka suitsukvartsist pross, mille Roger oli talle sünnipäevaks kinkinud. Kaelakeed ja – ketid. Kuid kaht asja ei olnud.

      Rogeri kingitud hõbekäevõru – ja Brianna vanaema pärle.

      „Kristuse püstol…” Roger vaatas veel korra ja et olla kindel, kallas karbi sätendava sisu kaanele välja ning lükkas laiali. Pärle ei olnud. Päris kindlasti ei olnud seal keetäit barokseid Šoti helmeid, mida lahutasid üksteisest kullast naastud.

      Ta ei saanud neid ometi kanda – inseneride konverentsil Sri Lankas. Need pärlid olid tema pärandus, mitte ehe. Ta kandis neid üldse harva. Need olid tema side…

      „Seda sa ometi ei teinud,” ütles Roger valjusti. „Jumal, ütle mulle, et ta ei teinud seda!”

      Ta viskas ehtekarbi voodile ja kõmistas trepist alla telefonituppa.

      Rahvusvaheliste kõnede operaatori liinilesaamine võttis terve igaviku ja siis kulus veel teine igavik ebamäärase elektroonilise plõksumise ning piuksumise peale, kuni lõpuks kostis ühendamisklõpsatus ja seejärel kauge kutsuv toon. Üks helin, teine, siis klõks ja Rogeri süda hüppas rõõmust. Ta oli kodus!

      „Teatame kahjutundega,” ütles meeldiv, isikupäratu naisehääl, „et antud number on suletud ja kasutusest maas.”

***

      Jumal, ta ei võinud seda ometi teha! Või võis? Jah, kurat võtaks, võis küll, see igavene ullike. Kus kurat ta ometi on?

      Roger trummeldas sõrmedega rahutult vastu reit, kärsitusest nõrkemas, ookeaniülene telefoniliin plõksus, undas ja andis ühendusi, tema aga jageles pidevate venimiste ja totrustega võideldes mitmesuguste haiglakommutaatorite ja sekretäridega. Lõpuks kuulis ta tuttavat, madalat ja kõlavat häält.

      „Joseph Abernathy.”

      „Doktor Abernathy? Roger Wakefield siinpool. Kas sa tead, kus Brianna praegu viibib?” küsis ta ilma sissejuhatuseta.

      Madal hääl muutus üllatusest pisut kõrgemaks.

      „Sinu juures. Kas ei ole?”

      Külmavärin jooksis üle Rogeri ihu ja ta haaras telefonitorust kõvemini kinni, nagu võinuks ta seda sundida talle sobivaid vastuseid andma.

      „Ei, ei ole,” vastas ta nii rahulikult, kui suutis. „Ta pidi sügisel tulema, pärast seda kui ta on oma kraadi ära kaitsnud ja kuskil konverentsil käinud.”

      „Ei-ei, see ei olnud nii. Ta lõpetas kursusetöö aprilli lõpus – viisin ta selle puhul õhtust sööma – ja siis ta ütles, et sõidab nüüd otsejoones, promotsiooni ära ootamata Šotimaale. Oota, las ma mõtlen… jah, nii see oli, mu poeg Lenny sõidutas ta lennujaama… kunas? Just, teisipäeval, 27. aprillil. Kas ta siis ei jõudnud kohale?” küsis doktor Abernathy ja tema hääletoon kerkis erutunult.

      „Ma ei tea, kas ta jõudis siia või mitte.” Roger vaba käsi oli rusikasse surutud. „Ta ei teatanud mulle, et ta tuleb.” Ta sundis ennast sügavalt sisse hingama. „Kuhu ta lendas, kas te teate – mis linna? Londonisse? Edinburghi?” Oli võimalik, et Brianna tahtis teda ootamatu kohalesaabumisega üllatada. Üllatunud ta oligi, kuid Roger kahtles, kas see ikka oli tüdruku kavatsus.

      Ta peast lendasid läbi visioonid röövimisest, kallaletungist, IRA pommitamisest. Üksinda suures linnas liikuva tütarlapsega võib juhtuda peaaegu kõike – ja peaaegu kõik olnuks ikkagi parem kui see, mida ütles talle tema kõhutunne. Neetud naine!

      „Invernessi,” kostis ta kõrva doktor Abernathy hääl. „Bostonist Edinburghi ja sealt rongiga Invernessi.”

      „Jumal küll.” See oli ühtaegu palve ja kirumine. Kui ta lendas Bostonist välja teisipäeval, siis jõudis ta Invernessi ilmselt kunagi neljapäeval. Ja reede oli kolmekümnes aprill – Beltane’i eelõhtu, iidne tulepüha, mil muistse Šotimaa mäetippudel lõõmasid puhastavad ja viljastavad lõkked. Mil haldjamäe – Craigh na Duni – väravad olid nähtavasti ristseliti lahti.

      Abernathy hääl prääksus talle kõrva, nõudes kategooriliselt mingit vastust. Roger võttis tähelepanu kokku ja sundis ennast teda kuulama.

      „Ei,” vastas ta teatud raskustega. „Ei, ta ei ole. Ma olen alles Oxfordis. Ma ei teadnud sellest midagi.”

      Tühjus nende vahel vibreeris ja asendus siis õudse vaikusega. Ta pidi küsima. Ta tõmbas kopsud uuesti täis – näis nagu oleksid tema hingetõmbed käinudki ükshaaval, igaüks teadvustatud jõupingutuse tulemus – ja vahetas toru hoidvat kätt, et pühkida oma krampis ning higist peopesa püksisääre vastu.

      „Doktor Abernathy,” alustas ta kobavalt. „On võimalik, et Brianna sõitis lihtsalt ema – see tähendab Claire’i juurde. Ütle palun, kas sa tead, kus ta viibib?”

      Seekord praksus vaikus ettevaatusest.

      „Ee… ei,” vastas Abernathy aeglaselt ja vastumeelselt. „Kahjuks mitte. Üldiselt, jah, ei tea.”

      Üldiselt ei tea. Väga vaimukas viis seda väljendada. Roger tõmbas peoga üle näo ja tundis habemetüüka kraapimist.

      „Las ma küsin siis nii,” jätkas ta ettevaatlikult. „Kas sa oled kunagi kuulnud sellist nime nagu Jamie Fraser?”

      Telefonitoru ta käes oli täiesti tumm. Siis jõudis ta kõrvu sügav ohe.

      „Oh sina issa rist ja ristike,” lausus doktor Abernathy. „Ta tegigi seda.”

***

      Kas sina siis ei oleks?

      Nii oli Joe Abernathy talt nende pika jutuajamise lõpetuseks küsinud, ja see küsimus kumises endiselt ta peas, kui ta uduse vihmakardina taga möödavihisevaid liiklusmärke peaaegu tähele panemata põhja poole sõitis.

      Kas sina siis ei oleks?

      „Mina küll oleks,” oli Abernathy öelnud. „Kui sa ei oleks iial oma isa näinud, teda üldse tundnud – ja siis saaksid äkki teada, kus ta asub? Kas sa siis ei sooviks temaga kohtuda ja teada saada, milline ta päriselt oli? Mina oleksin küll üksjagu uudishimulik.”

      „Sa ei mõista,” ütles Roger masendunult laupa masseerides. „See ei ole midagi sellist, kus keegi on lapsendatud, saab siis teada oma pärisisa nime ja lihtsalt läheb ja koputab tema uksele.”

      „Mulle meenutab see just seda,” lausus madal hääl rahulikult. „Bree ju oli lapsendatud, eks ole? Ma arvan, et ta oleks läinud varemgi, kui ta ei oleks seda pidanud ebalojaalseks Franki suhtes.”

      Roger raputas pead, laskmata end häirida tõsiasjast, et Abernathy teda ei näinud.

      „Mitte see – see on tere-ma-olen-nüüd-siin-kalli-kalli osa. Aga see – see läbiminek – kuidas ta läks – oota, kas Claire rääkis sulle…?”

      „Jaah, rääkis küll,” torkas Abernathy vahele. Ta häälest kostis lõbus noot. „Jaah, ta ütles, et see oli midagi muud kui pöörduksest läbi jalutada.”

      „Kui pehmelt väljenduda.” Paljas mõte Craigh na Dunil seisvast kiviringist tekitas Rogeris jäist õudu.

      „Kui pehmelt väljenduda – kas sina siis tead, mismoodi see on?” Kauge hääl muutus uudishimust teravaks.

      „Jah, kurat võtaks, tean küll!” Ta hingas pikalt ja sügavalt sisse. „Vabandust. Vaata, see ei… ma ei saa seda kirjeldada, ma ei usu, et keegi saaks. Need kivid… ilmne on, et mitte igaüks ei kuule neid. Aga Claire kuulis. Bree kuuleb neid – ja mina kuulen. Ja meile…”

      Claire oli Craigh na Dunil läbi kivide läinud iidsel tulepühal Samhainil, 1. novembril, ning see juhtus kahe ja poole aasta eest. Roger vabises, kuid mitte külmast. Tal tõusid alati ihukarvad püsti, kui ta sellele mõtles.

      „Nii et siis kõik ei saa sealt läbi minna – aga