.

kombeks hüüda revolutsioonirüütliks. Karpov viskas korraks pilgu ka nendele ning tõdes, et nõudmised KGB töötajate tegevuse, parteilise karastatuse, teadmiste ja tööstiili suhtes olid aasta-aastalt kasvanud. Operatiivsus oli viidud kõrgele professionaalsele tasemele, samas pidid töötajad aina rangemalt kinni pidama konstitutsioonisätetest ja Nõukogude seadusandluse normidest, mis banditismivastast heitlust alati just kergemaks ei teinud. Vanad head meetodid, revolutsiooni- ja Stalini-aegsed menetlusviisid, muudaks võitluse klassivaenlasega lihtsamaks. Eriti aga jääb otsustavusest puudu uutel „aparatšikutel”, mõistis ta juba mõnda aega. Ja nüüd, kui ülema pulss oli veidi alanenud, tuli Karpovil endal resolutsioone kirjutama hakata, ent selleks vajas ta informatsiooni.

      „Ega siin polegi midagi teha. Peame kuidagi välja rabelema. Kõnele parem, mis tegelane see Kroll on. Kuidas meie juurde sattus ja mis tal seni ette näidata on. Ütlesid kunagi, et hakkas sulle silma. Või ma eksin?”

      Beljajev avas kaasavõetud toimiku ning hakkas ette lugema:

      „Endel, Jüri poeg Kroll. Sündinud 10. jaanuaril 1932. aastal Tapal. Isa on olnud eluaegne raudteelane. Pärast Tapa Raudteekooli lõpetamist alustas lihtsa pöörmeseadjana ja nüüd on jaamaülem. Kuulub parteisse. On pärjatud töökangelase medaliga. Midagi kahtlustäratavat või antikommunistlikku tema kohta välja tuua ei ole. Kas jätkan?”

      Karpov noogutas.

      „Ema Linda, neiupõlvenimega Karask, abiellus Krolliga kohe pärast kooli. Praeguseks hetkeks on surnud. Endlil õdesid ja vendi ei ole. Kogu koolitee läbis Tapal. Neli aastat tagasi asus õppima Tallinna Miilitsa Erikeskkooli, kuid ainuüksi see teda ei rahuldanud. Kooli juures toimusid paralleelselt põhikursusega kriminaaljälituse kursused. Meie sõber sebis enda nendele kuulajaks ning hakkas silma. Ta on tõesti nende paari aastaga üpriski soliidseks „operativnikuks” arenenud. Mehel on nuppu, arutleb enne, kui otsustab. Ei ütle üleliigseid sõnu ja ausalt öeldes on tal süda õige koha peal. Ka selliseid on meil vaja kõigi nende rusikakangelaste kõrvale. Mina võtaks ta praktikandina sisse,” lõpetas Beljajev ja sulges toimiku.

      „Kellele ta silma hakkas? Miilitsakooli ülemale endale?”

      „Just nii. Mainisin talle, et hetkel on meie raskuskese Tapa rajoonil. Ja nii ta tõigi poisi esile. Ütles, et ei taha talendil raisku minna lasta. No ja lihtsalt sauaga vehkijaid leiaksime ju piisavalt. Minu arvates oli tal selle koha pealt õigus. Mul on niigi viimase vahejuhtumi kohta hulk küsimusi ning arvan, et just noor tapakas Kroll oleks ikkagi kõva trump taskus. Ta peaks ju linnas paljusid tundma. Võidab usalduse, kui vaja.”

      Karpov märkas, et siin jätkub juttu kauemaks, tegi külalisele istet pakkuva liigutuse ning palus jätkata.

      „Vaadake, Gavril Georgijevitš, nii palju kui minule ette kanda jõuti, pole Ambla Külanõukogu esimees kõige teravam pliiats karbis. Teda peetakse bandiitide seas ohutuks vennikeseks. Miks ta muidu veel elavate nimekirjas on? Seal ei pidanud ükski eelkäija pooltki aastat vastu, aga tema käis veel hiljuti, käed taskus, mööda asulat ringi, korjas andamit, ilma et ükski karv oleks peast langenud. Ja äkitsi korraldavad Sepapoisid niivõrd mastaapse rünnaku. Sepapoisid, kes pole tegelikult eriliste sõjaliste aktsioonide poolest üldse tuntud. Miks, küsin ma?”