Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus. Martin Kukk

>Martin Kukk

      Reeturlik metsavend: Krolli esimene juurdlus

      1.

      peatükk

      Ambla Külanõukogu Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimees Stepan Stepanovitš Jakovlev, rahva seas tuntud kui onu Stjopa, oli füüsiliste näitajate poolest vägagi sarnane oma nimekaimuga, eelmisel ehk 1953. aastal ilmunud luulekogu peategelasega. Poeet Sergei Mihhalkovi hiiglasekasvu militsionäär kogus tuntust üle terve Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi. Kui täpsem olla, siis niigi trükistevaesel ajal ei saanud raamatu mitmetuhandeline tiraaž märkamatuks jääda.

      Ka väikese Ambla enda onu Stjopa oli oma kehaliste parameetrite tõttu populaarne, kuid seda kõigest provintsi tasemel. Ta oli erakordselt pikka kasvu, kindlasti üle kahe meetri. Jakovlevi jalanumbriks märgiti lausa viiskümmend neli, mistõttu ei olnud mehel rõiva- või jalatsikauplusse kunagi asja. Koljati mõõtu punaparteilast riietasid ainult rätsepad ja kingsepad. Kui poleks olnud säärast esileküündivat füüsist, võinuks suvalisel uulitsal jalutuskäiku tegevat külanõukogu esimeest pidada üpris harilikuks proletariaadi esindajaks. Pead kattev ja silmi varjav soni, triiksärgi peale tõmmatud pintsak ning laiemat sorti viigipüksid polnud mingi moekarjatus, vaid töölisklassi igapäevane kehakate. Ent Jakovlevil ei õnnestunud siiski halli massiga ühte sulada. Peale markantse korpuse oli tähelepanuväärne ka Jakovlevi kõrk ja käskiv kõnemaneer: ta paigutas oma lausetesse suvaliselt marksistlikku terminoloogiat, justkui oleks ta matkinud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Presiidiumi juhti ennast.

      Ambla ja selle lähedal asuvate külade elanikud pidasid Jakovlevi mingil põhjusel rumalaimaks võimuesindajaks, kes iial nende kanti komandeeritud oli. Arvati, et erinevalt eelmistest külanõukogu etteotsa seatud kommunistidest, kellest enamik sai mingil viisil tunda metsavendade karmi kätt, jäetakse Jakovlev rahule, kuna juhmivõitu võimukandja oli bandiitidele samal ajal nii kasulik kui ka ohutu. Esmamulje võib aga kaunikesti eksitav olla. Onu Stjopal olid tõesti pikad juhtmed, aga intellektiga oli mehel kõik parimas korras. Lisaks oli Jakovlev vapper ja külmavereline. Miks ta muidu oma kandidatuuri metsavendade hirmu all elavasse piirkonda üles seadis.

      Hirm oli sealjuures igati põhjendatud. Rajooni ajaleht Edasi Kommunismile ei peegeldanud kindlasti reaalset olukorda Tapal ja selle ümbruses. Pigem oleks häälekandja nimi pidanud olema Tapa Kommunist, nagu rahvas naljatas. Kui alevites oli kontroll juba suhteliselt kindlalt punavõimu käes, siis küladesse Jakovlevi käed alati ei ulatunud. Tema arvates viis suure juhi ja õpetaja Jossif Stalini aastatagune surm inimestelt hirmu võimuorganite ees. Riigimajandites ehk seal, kus kommunismi poole liikumine kulges niigi vaevaliselt, toetasid paljud elanikud ikka veel üksikuid allesjäänud bandiite. Kodumaa, Sädeme, Koidu ja Valguse kolhoos olid vägagi eredateks näideteks.

      Vaatamata sellele, et metsavendadena tuntud vastupanuliikumine tegi kogu liiduvabariigis tegelikult oma viimaseid hingetõmbeid, esines just Ambla ning Tapa kandis ikka ja jälle juhtumeid, kus metsavennad rahva sekka ilmusid, teinekord lausa püssi kandes. Esines ka juhtumeid, kus võsavillemid seadsid üles kontrollposte ning vaatasid läbi autodes ja bussides sõitnud inimeste dokumente, matkides nõndamoodi miilitsa tavapärast tegevust. Veel hiljuti oli Jakovlevi suu lausa lahti vajunud, kui üks kohalik papi imestusega uuris, kas külanõukogu esimehel on lubatud tõesti vallavanema ametikohal jätkata. Küsija tulnud nimelt uuesti loodud Eesti Vabariigi isikutunnistusele järele ja oma konfiskeeritud maid tagasi nõudma. Metsavennad olid eelmisel õhtul teavitanud rahvast iseseisvusest, uuest valitsusest, taastatud kodanlikust korrast, ja sellise desinformatsiooni ohvriks oligi üks kergeusklik langenud.

      Külanõukogu esimehena, oma territooriumit hallates, kommunistliku partei direktiive ja korraldusi täites tuli Jakovlevil metsavendade temaatikaga niisiis ikka veel kokku puutuda, ehkki aasta oli juba 1954. Tema teenistus piirdus tavaliselt bandede tegevusest maha jäänud jälgede koristamisega, nii-öelda tulekahju kustutamisega. Enamaks Jakovlev eriti võimeline polnud ja selline situatsioon talle kohe kuidagi ei istunud. Banditismist lõplikult jagu saamiseks oli tarvis KGB üksuste püsivat kohalolekut, bandiitide hävitamise üksuste pidevaid operatsioone, ja kuna seda kõike ei toimunud, hakkas Jakovlevi kannatus tasapisi katkema. Ta soovis Amblast pääseda, sest nagu ta ise ütles, ei kavatsenud ta pommiaugus pensionit oodata. Lisaks oli ta ajapikku piisavalt auahneks muutunud, nähes endas potentsiaali enamaks kui 3000 elanikuga haldusüksuse juhtimiseks.

      Kuid kuidas saada priipääse rajoonikeskusesse, mõnda suuremasse linna või lausa Tallinnasse? Vastuse sellele eksistentsiaalsele küsimusele andsid kaks uudist. Esimese puhul oli tegemist Kadrina ja Rakvere aladel tegutsenud metsavennabande hävitamisega. Nimelt seal oli kohalikul võimuesindajal õnnestunud paljastada tema haldusalas tegutsenud viimased bandiidid. Kuuldavasti olla salga ja hävituspataljoni meeste vahel maha peetud kõva punkrilahing. Mõlemal poolel oli nii surnuid kui ka haavatuid. Jõugu riismed olid end lõpuks võimuesindajatele siiski vangi andnud, sest viimastel oli arvuline ülekaal. Operatsiooni alustanud täitevkomitee esimees edutati aga pealinna samaväärsesse asutusse teenistust jätkama. See oli Stepan Stepanovitši peamiseks inspiratsiooniallikaks.

      Teine juhtum leidis aset tema enda ukse ees. Jakovlevi teavitati kuulsa metsavenna võimalikust ilmumisest Amblasse. Kohe õhetama hakanud Jakovlev ei suutnud oma erutust teeselda, kui päris oma abikäelt: „Susi, väidad sa? Oled sada protsenti kindel? Mis ta siin meie juures teeb? Kui lood on nii, siis tuleb ta naise lõhna peale kohale. Võtame külalise auväärselt vastu.”

      19. mai 1954

      Veel reedel teadis Susi, et paha poisi maine ja sarm aitavad tal maha murda ükskõik millise naise. Laupäeva õhtuks oli ta ise murtud mees ja seda igas mõttes. Endisest naistelemmikust oli järel vaid tema vari. Siniseks tõmbunud ja tugevalt paistes parema käe näppude liigutamine oli karjuvalt valus. Hiiglast meenutava mehe rusikahoobid olid nagu raudkangi löögid ja murdsid iga luu, mis nende ette sattus. Ka vasak silm, mida paremsirgega kostitati, oli kinni paistetanud. Jalaluud tundusid terved, ent liikuma ta sellegipoolest eriti võimeline ei olnud. Ainuüksi püstitõusmine kutsus esile peavalu koos iiveldustundega, mis sundis Susit kiirelt istuma või lausa pikali heitma. See võis tähendada ainult üht: aju oli korralikult põrutada saanud. Stjopa oli hoolt kandnud selle eest, et arreteeritu isegi ei kaaluks iseseisvat põgenemist.

      Hoobi sai ka Susi eneseuhkus. Ta oli pidanud end õigupoolest tabamatuks. „Olen Susi, parima haistmismeelega kiskja selles metsas, ning tunnen kommunisti haisu kilomeetrite kauguselt ära,” oli ta vahel semude ees vintis peaga eputanud. Kurioosne seik iseenesest, sest just viina pärast ta lõksu langeski. Hella puskar oli mürgitatud. Ja nüüd, nähes oma arreteerijat uksel seismas, jätkas metsavend samal teemal juba valjult:

      „Kuradi Stjopa! Mees mehe vastu ei söandanud, vaid sokutasid midagi puskarisse!”

      Külanõukogu esimehel polnud tõesti mingitki tahtmist bandiidiga käsivõitlusesse astuda. Ramm käis tal Susist kahtlemata üle, kuid Jakovlev ei saanud iial kindel olla, mida metsavend teiste pilkude eest peitis ja hõlma all kandis. Heal juhul ainult pussi, tõenäolisemalt oli bandiidil siiski kaasas püstol, mille kasutamine oleks aga kogu plaani nurjanud. Alevis oleks keegi kindlasti laske kuulnud, kohale tormanud või mis veel hullem, miilitsat teavitanud. Just seda Jakovlev seekord ei vajanud. Uinutav preparaat Neptun 22 oli efektiivsem kui mis tahes relv. Julgeolek sokutas seda „võlujooki” alalõpmata oma agentide kaudu metsavendade lauale. Nõndaviisi tabati viimastel aastatel mitukümmend bandiiti ilma ühegi lasuta ja nüüd lisandus Neptuni ohvrite hulka üks Sepapoistest, hüüdnimega Susi.

      Stjopa võttis kindad käest, andes ühtlasi märku, et rusikatega tal enam kavatsust tööd teha ei ole. Võttes tabureti istumise alla, astus külanõukogu esimees lõpuks vestlusesse:

      „Selline sa siis oledki, Susi. Mis su õige nimi on, Hunt, Metsasanitar? Võin pea anda, et oled mulle Tapal kunagi juba vastu jooksnud. Su molu peal esile küündiv kartul ei saa niisama tähelepanuta jääda.”

      Susi välimuse juures polnud midagi ebatavaliselt väljakutsuvat. Ta nina oli puruks, lausa koledalt paistes, ja sellest ka köögivilja mainimine. Kinnipeetu ei vastanud veel, vaid jõllitas üksnes raevu täis silmadega.

      „Kepimees oled küll kõva või nagu te eestlased öelda tavatsete – vigurvänt, aga vaat juua sa ei oska,” jätkas Jakovlev. „Teadsin kohe, et kui korra juba Hella jalge vahele ronid, siis järgneb sellele ka teine visiit,” lisas ta, astus põrandal lamavale