Vongozero. Yana Vagner

meie omad arvatavasti valetavad häbematult, ma tahan teada, mis maailmas sünnib.”

      Ma istusin diivanilaua äärele – mul polnud vähimatki tahtmist nende kõrvale istuda, pöörasin end televiisori poole ning ei kuulnud enam ei Marina abitut kudrutamist „Daša, sülita nüüd, sülita see kohe välja”, ega Ljonja käredat naerulaginat „lapsehoidja on karantiinilõksus, Marina peab nüüd ise emainstinktid meelde tuletama, nagu näed, Serjoga, siis praegu veel väga hästi välja ei tule”; tõstsin käe ja nad jäid otsemaid vait, ma kuulasin uudiseid ja lugesin ekraani all jooksvat riba, möödus kümme minutit, siis viisteist, püsis haudvaikus, ma pöördusin nende poole – Marina istus nüüd tardunud asendis põrandal, pigistades peos märga teokarpi, mille oli Daša suust kätte saanud, ja Ljonja hoidis tüdrukut süles, surudes käega tema suud kinni, ta silmad olid väga tõsised, nii täiskasvanulikku pilku polnud ma tema silmis varem näinudki; Ljonja kõrval istus liikumatult Miška, pika ninaga kõhn nägu, suunurgad alla vajunud, kulmud üles tõstetud nagu Pierrot’ maskil, sõnaraamat oli põlvedelt maha libisenud – ilmselt tema inglise keele oskusest siiski piisas, et peamist taibata.

      Ma ei vaadanud Serjoža poole, kes seisis diivani taga, ja ütlesin:

      „Nad räägivad, et igal pool on sama asi. Jaapanis on seitsesada tuhat haigestunut, hiinlased ei edastanud statistikat, austraallased ja inglased sulgesid piirid, aga see ei aidanud neid – paistab, et ka nemad jäid hiljaks; lennukid ei lenda mitte kuskil. New York, Los Angeles, Chicago, Houston – kõik Ühendriikide suurimad linnad on karantiinis ja kogu Euroopa on omadega samamoodi perses – see on lühidalt kõik. Räägitakse, et loodi rahvusvaheline fond ja töötatakse välja vaktsiini. Veel räägitakse, et enne kahte kuud vaktsiini ei tule.”

      „Aga mis nad meie kohta räägivad?” Ljonja võttis käe tüdruku suult ära ja see hakkas kohe näppu imema; nad mõlemad vaatasid mind ja esmakordselt märkasin, kui sarnased nad olid – vaene pisike, temas ei olnud midagi haprast tõupuhtast Marinast, tal olid Ljonja lähedal asetsevad silmad, valevad punnis põsed ja kolmnurkne, lohukesega lõug.

      „Mis neil meist. Seni on meie kohta vähe räägitud. Siin on samamoodi kõik halvasti, haigus on samuti igal pool – eriti Kaug-Idas, Hiina piiri juba ei sulge, räägivad, et seal on kolmandik elanikkonnast nakatunud; Piiter pandi kinni, Nižni Novgorod pandi kinni.”

      „Aga Rostov, mis nad Rostovi kohta räägivad?”

      „Ljonja, ei räägi nad Rostovi kohta midagi, Pariisist räägitakse, Londonist.” See oli isegi meeldiv, neli paari hirmunud silmi naelutatud minu näole; nad rippusid iga minu sõna küljes, nagu oleks neist sõnadest midagi väga tähtsat sõltunud.

      „Mul on ema Rostovis,” ütles Ljonja vaikselt. „Juba nädal aega pole mul õnnestunud seal telefoni teel kedagi kätte saada, ja nüüd on telefon päris tumm. Serjoža, mis tal hakkas? Anja, mis sul on?”

      Sel ajal kui Serjoža lükkas tüdrukut kätel hoidvat Ljonjat ja ringi vahtivat Marinat välisukse poole („Serjoga, mis ma valesti ütlesin? Mis teil juhtus? On teil abi vaja?”), üritasin mina sisse hingata – kurgus pitsitas, ära räägi neile, ära räägi – ja püüdsin kinni Miška pilgu; ta vaatas mind huulde hammustades ja tema nägu oli meeleheitel, abitu, sirutasin käe tema poole ning ta hüppas diivanilt minu juurde, laud ragises reetlikult tema raskuse all, ta klammerdus mu õla külge ja sosistas kuhugi rangluu piirkonda:

      „Ema, mis nüüd küll saab?”

      Ja mina vastasin:

      „No kõigepealt me muidugi lõhume selle pagana diivanilaua ära,” – ja ta hakkas kohe naerma, nagu ta ikka tegi, kui veel päris väike oli, teda oli alati lihtne naerma ajada, ükskõik kui suur tema mure ka oli, see oli kõige lihtsam viis tema maha rahustamiseks, kui ta nuttis. Serjoža astus elutuppa:

      „Mis teile nalja teeb?”

      Vaatasin teda üle Miška pea ja ütlesin:

      „Ma arvan, et edasi läheb kõik järjest hullmaks. Mida me nüüd teeme?”

*

      Ülejäänud päeva veetsime me kõik – mina, Serjoža ja isegi Miška, kes oma mängud nurka viskas – elutoas sisselülitatud teleka ees, nagu oleksime alles nüüd taibanud selle viimase meile alles jäänud sidekanali väärtust, ja püüdsime ammutada võimalikult palju informatsiooni, enne kui ka see side välismaailmaga katkeb. Miška muidugi ütles:

      „Maa tehiskaaslasega ei juhtu midagi, ema, see on kindel, ükskõik, mis nad seal välja lülitavad, tema lendab ikka ringi,” – aga istus sellegipoolest koos meiega, kuni lõpuks uinus, sättides sassis pea diivani käetoele.

      Õhtupoolikul kustutas Serjoža lambid, tegi kaminasse tule ja tõi köögist viskipudeli ning kaks klaasi. Miška magas diivanil, tõmbasin talle pleedi peale, meie istusime diivani ees põrandal ja lonksasime viskit; kaminatule soe oranž kuma segunes ekraani sinaka valgusega, televiisor ümises vaikselt ja näitas suures osas samu kaadreid, mida hommikul vaatasime: diktorid punaste tähistega tipitud maakaartide taustal, erinevate linnade tühjaks jäänud tänavad, kiirabiautod, sõjaväelased, ravimite ja toiduainete jagamine (järjekordades seisjate näod erinesid üksteisest vaid maski värvi poolest), New Yorgi suletud börs. Ma ei tõlkinud enam midagi, istusime vaikides ja lihtsalt vaatasime ekraani, ja hetkeks tundus mulle, et see on tavaline õhtu, nagu neid meie elus juba palju on olnud, ja me lihtsalt vaatame igavavõitu, veidi veniva süžeega filmi maailmalõpust. Panin pea Serjoža õlale, ta keeras minu poole, silitas mu põske ja ütles kõrva sisse, et mitte Miškat äratada:

      „Sul on õigus, pisike, nii lihtsalt see kõik ei lõpe.”

      Hääl, mis mind üles ajas, lõppes samal hetkel, kui silmad avasin; toas oli pime – kaminas oli tuli kustunud ja viimased hõõguvad söed ei andnud enam valgust, tagapool nohises Miška, minu kõrval – istudes ja pead taha nõjatades, magas Serjoža. Pikast põrandal istumisest oli selg kangeks jäänud, aga ma ei liigutanud, üritades meelde tuletada, mille peale ma ärganud olin; mõne lõputu pika sekundi jooksul istusin täielikus vaikuses, pingsalt kuulatades, ja just siis, kui juba peaaegu uskusin, et kuulsin imelikku häält vaid unes, kuulsin seda uuesti otse oma selja taga – nõudlik, vali koputus vastu aknaklaasi. Pöörasin Serjoža poole ja haarasin tal õlast – hämaruses nägin, et tema silmad on lahti; ta pani sõrme suule, ja ilma et oleks püsti tõusnud, kallutas end veidi paremale ning leidis vaba käega kobades kamina kõrval rippuva malmist ahjuroobi, mis õrnalt kolksatas, kui ta seda konksu otsast maha võttis. Esimest korda kahe aasta jooksul, mil siin valges, kerges ja imelises majas elasime, kahetsesin teravalt, et trellitatud, laskeava mõõdus akendega sünge telliskivist kindluse asemel, nagu enamikul naabritest, olime valinud õhulise puitkonstruktsiooni läbipaistva fassaadiga, mille moodustasid katuseharja poole pürgivad tohutu suured aknad; ma tundsin äkki selle klaasist kaitse haprust, nagu oleks meie elutuba ja kogu maja selle taga kõigi oma pisikeste mugavustega, lemmikraamatutega, kergete puidust treppidega, Mišaga, kes häirimatult diivanil magas, vaid esiseinata nukumaja, kuhu iga hetk võis sisse tungida hiiglaslik võõras käsi ja harjunud korra segi paisata – igaühe meist pahupidi pöörata, laiali puistata, välja tõmmata.

      Vaatasime akna poole – verandale viiva rõduukse juures, öise taeva taustal mustas selgelt eristuv inimkuju.

      Serjoža proovis püsti tõusta; takerdusin käe otsa, milles ta hoidis ahjuroopi, ja sosistasin:

      „Oota, ära tõuse, pole vaja.” Ja siis kostis klaasi tagant hääl:

      „Mis te seal passite, Bresti kindluse kaitsjad, ma näed teid väga hästi läbi klaasi, Serjožka, tee lahti!”

      Serjoža pillas ahjuroobi kolinal põrandale ja viskus rõduukse poole; Miška ärkas, istus diivanile ja hõõrus arglikult ringi vahtides silmi; uks läks lahti, elutuppa tuli pakase ja tubaka hõngu, ja klaasi taga seisnu astus sisse ning hakkas rääkima:

      „Pange tuli põlema, partisanid, kurat teid võtaks.”

      „Tere, isa,” vastas Serjoža seinal kobamisi lülitit otsides, ja alles nüüd hingasin välja, tõusin püsti ja astusin lähemale.

*

      Meie