Vongozero. Yana Vagner

valutavad; ma lükkasin Serjoža kõrvale ja astusin veel neli sammu edasi, otse automaadiga mehe ette, siis nägin, et ta on alles päris noor, vaevalt kahekümneaastane, püüdsin talle silma vaadata, kuigi ta proovis minu pilku vältida, ja ütlesin:

      „Kuule.” Ma ütlesin talle „kuule”, kuigi tavaliselt ma kellegagi ei semutse, see on minu jaoks tähtis; teietamine loob inimeste vahele distantsi – siin olen mina, täiskasvanud haritud edukas naine, ja seal see poisike, valge maski alt välja paistvate armiliste põskedega –, aga ma tean, et praegu pean ma rääkima just selliselt.

      „Kuule,” ütlen ma, „mul on seal ema, mõistad, ema on mul linnas, ta on täitsa üksinda, ta on terve, sinul on ju ka ema ja sa armastad teda, palun lase meid sisse, keegi isegi ei märka, kui tahad, siis võin üksi sõita ja mees ootab mind siin, mul on kodus laps, nii et tulen kindlasti tagasi, luban sulle, sõidan üksi linna ja tulen tunni aja pärast tagasi, lase mind sisse.” Märkasin, et tema silmadesse imbus ebakindlus, ja olin valmis veel midagi ütlema, kuid siis ilmus tema selja taha veel üks mees, samasuguses maskis ja samasuguse automaadiga õlal:

      „Semjonov, mis sul siin toimub?” Ja mina, püüdes neile kordamööda silma vaadata, enne kui nad jõuavad üksteisele otsa vaadata, hakkasin kiiresti rääkima, andmata neile võimalust toibumiseks:

      „Poisid, palun laske mind läbi, ma pean ema ära tooma, ema jäi sinna, minu mees ootab koos teiega niikaua siin, tulen tunni aja pärast tagasi, ta ei pea isegi autosse sisse istuma, Serjoža, sa oled ju soojalt riides, eks, sa võid siin tunnikese ringi jalutada, ma teen kiiresti,”– aga äkitselt astus ette see vanem mees, lükkas noorukese Semjonovi, kellel oli peaaegu lõpuni põlenud sigaret käes, kõrvale, ja ütles valjusti, peaaegu karjudes:

      „Pole ette nähtud, öeldi ju, nagu oleksin mina selle välja mõelnud, keerake kohe tagasi, mul on käsk, minge autosse.” Ja viibutas automaati, ka tema liigutuses ei olnud mitte mingisugust ähvardust, kuid ma ei jõudnud enam sõnagi öelda, sest noor Semjonov, visates koni kahetsusega enda ette maha, teatas peaaegu kaastundlikult:

      „Ümber linna on tõmmatud okastraat, seal on veel üks kordon, isegi kui meie teid läbi laseme, siis sealt te ikkagi sisse ei saaks.”

      „Lähme, pisike, lähme, meid ei lasta läbi, sellest ei tule midagi välja,” ütles Serjoža, võttis mul käest ja talutas peaaegu vägisi auto juurde.

      „Aitäh, mehed, sain aru,” rääkis ta ja tõmbas mind enda järel edasi; taipasin, et vastu vaielda on kasutu, kuid mõtlesin ikka veel, mida niisugust neile öelda, et nad mind läbi laseksid, aga midagi, mitte kui midagi ei tulnud pähe, ja kui me autosse istusime, avas ja sulges Serjoža millegipärast taas kindalaeka ning enne kohalt võttu lausus mulle:

      „See siin ei ole miilits ega liikluspatrull. Vaata vormi, Anja, need on sõjaväelased.” Ja kuni ta auto ümber pööras, kuni rataste all krõbisesid lumme sõidetud roopad, võtsin ma telefoni kätte ja valisin ema numbri, mis oli esimene number E tähe all, „ema”; ta vastas kohe pärast esimest kutsumist ja karjus:

      „Halloo, Anja, halloo, mis teil seal toimub?”

      Mina aga vastasin peaaegu rahulikult:

      „Emake, midagi ei tulnud välja, peame veel ootama, mõtleme midagi välja.”

      Ta vaikis natuke aega ja ma kuulsin ainult tema hingamist – see kostus nii selgelt, nagu oleks ta minu kõrval autos istunud. Siis ta ütles:

      „Muidugi, kullake.”

      „Ma helistan sulle õhtul, eks?” Lõpetasin kõne ja hakkasin taskutes sobrama, pidin end selleks istmelt kergitama, sõitsime juba tagasi, kohe varsti pidi valgustatud teelõik läbi saama – ees nägin juba kollase valguse piiri ja eramurajoonide kumavaid aknaid, kodus ootas meid Miška.

      „Kujutad sa ette, jätsin suitsud koju,” ütlesin Serjožale ja puhkesin nutma.

      Täpselt nädal aega hiljem, teisipäeval, 17. novembril ema suri.

* * *

      Seda unenägu nägin kogu oma hilisema elu, mõnikord korra aastas, mõnikord harvemini, kuid alati, kui hakkasin seda juba unustama, tuli ta tingimata uuesti – pean justkui kuhugi jõudma, üldse mitte kaugele, ja seal ootab mind ema, liigun väga aeglaselt edasi, kohtan mingisuguseid teisi, mulle mittevajalikke inimesi, ja takerdun nendega vestlusesse justkui ämblikuvõrku, ning kui ma lõpuks peaaegu eesmärgini olen jõudnud, siis taipan äkitselt, et olen hiljaks jäänud, et ema pole enam seal, et teda ei ole kuskil – ja et ma ei näe teda enam kunagi. Ma ärkasin omaenese karjatuse peale, pisaraist märja näoga, hirmutades minu kõrval lamavat meest, ja isegi kui too kõrval lamaja mind embas ja üritas lohutada, peksin ning lükkasin tema käsi eemale ja olin kurdistunud oma vankumatust üksindusest.

      19. novembril jäi meie telefon lõplikult tummaks; sellega koos kadus ka internet. Selle avastas Miška – ta oli ainuke, kes vähemalt üritas teha nägu, nagu läheks elu omasoodu edasi; pinnale ujudes poolunenäolisest koomast – millesse mind vajutasid tabletid, mida Serjoža sundis mind alla neelama iga kord, kui ma nutma hakkasin ja enam lõpetada ei suutnud –, käisin kontrollimas, kus on need kaks, kes on mulle veel jäänud. Mõnikord leidsin mõlemad uudiseid kerimas, pead arvuti kohal kummargil, aga mõnikord kadus Serjoža hoovi – ta lõhkus seal vist puid, kuigi raske oli ette kujutada mõttetumat tegevust, aga Miška – tema istus ikka veel arvuti ees, vahtis YouTube’is klippe või mängis võrgumänge, ja seda vaadates hakkasin jälle karjuma ja nutma; kohe paukus välisuks, mille vahelt pääses majja külm õhuvool, ilmus Serjoža, kes viis mind magamistuppa ja sundis veel ühte tabletti alla neelama. Päeval, mil side kadus, ärkasin selle peale, et Serjoža mind õlast raputab:

      „Aitab magamisest, pisike, meil on sind vaja. Telefon on tumm, internetti ka pole, ainult satelliidi kaudu saame veel uudiseid vaadata, aga meie inglise keelest ei piisa.”

      Läksin alla elutuppa ja avastasin televiisori juures diivanil Miška – põlvedel lebas tal Oxfordi sõnaraamat, tema nägu oli keskendunud ja õnnetu nagu eksamil. Tema ümber istusid täiskasvanud: kaunis Marina otse meie maja vastas asuvast jubedate tornikestega kolmekordsest kivilossist ja tema abikaasa Ljonja, Serjoža püramiidskeemi partner. Diivani juures maas istus nende väike tütreke – tema ees seisis vaas meie pulmareisilt kaasa toodud teokarpidega; punnis põse järgi otsustades oli üks teokarpidest tal juba suus, ja peenike sillerdav süljenire venis lõua alt ülejäänud hapra varanduseni. Serjoža juhtis mind käe alt toetades trepist alla – kaks päeva tablette ja pisaraid ei olnud möödunud vist jälgi jätmata, sest kui Marina silmad (hoolimata varajasest tunnist oli tema jumestus laitmatu – on naisterahvaid, kes näevad igal ajal ingellikud välja) minu poole pööras, tõstis ta käe kiiresti suu juurde ja püüdis isegi diivanilt püsti karata:

      „Anja, sa näed kohutav välja, ega sa haige ei ole?”

      „Me oleme terved,” kiirustas Serjoža selgitama, ja ma olin tema peale selle kiirustamise pärast pahane, nagu oleksime hoopis meie Marina elutoas istunud ja lubanud oma lapsel võõraid mälestusesemeid lutsutada.

      „Sõbrad, meil siin juhtus …”

      Millegipärast oli mulle väga oluline takistada teda lauset lõpetamast ja enne kui ta rohkem jõudis öelda, läksin tüdruku juurde, harutasin süljest märjad osavad sõrmekesed lahti, tõmbasin vaasi tal käest ja asetasin selle üles kaminasimsile:

      „Marina, võta tal teokarp suust välja, see jääb tal kurku kinni, see ei ole ju komm.”

      „Nüüd ma tunnen oma tüdruku ära,” ütles Serjoža poolihääli kergendunult, meie pilgud puutusid kokku ja ma ei saanud teda naeratusest ilma jätta.

      Ma ei kannatanud neid kumbagi, ei Marinat ega tema lihtsakoelist, kärarikast, kurguni raha ja rumalaid anekdoote täis tuubitud Ljonjat; keldris seisis Ljonjal piljardilaud, ja nädalavahetustel käis Serjoža seal aeg-ajalt mängimas; esimesel kuuel kuul selles elurajoonis elades püüdsin temaga koos käia, aga sain kiiresti aru, et ma ei saa isegi teeselda, et mul on nendega lõbus, „parem juba üldse seltskondlikust elust loobuda kui see õudne paroodia”, rääkisin Serjožale, tema aga vastas „tead, pisike, ei tasu nii pirtsakas olla;