Alistumine. Мишель Уэльбек

tahtmise korral olid mul seega head šansid kandideerida dotsendikohale. Minu elu meenutas niisiis oma etteaimatava üksluisuse ja lamedusega jätkuvalt Huysmansi elu poolteist sajandit varem. Ma olin alustanud oma täiskasvanuelu ülikoolis; seal ma tõenäoliselt ka lõpetan, võib-olla isegi samas ülikoolis (tegelikkuses see päris nii ei läinud: diplomi sain ma Sorbonne-Paris IV ülikoolist ja tööle võeti mind Sorbonne-Paris III-sse, mis on küll pisut vähem prestiižne, kuid asub samuti viiendas linnajaos, Sorbonne-Paris IV-st vaid paarisaja meetri kaugusel).

      Ma polnud eales tundnud vähimatki õpetajakutsumust ja viisteist aastat hiljem oli minu töökogemus seda algset kutsumuse puudumist üksnes kinnitanud. Mõned eratunnid, mis ma olin andnud lootuses oma elujärge parandada, olid mind kiiresti veennud, et teadmiste edasiandmine on enamasti võimatu; intelligentsi tase varieerus tohutult; ja mitte miski ei suuda seda põhjapanevat ebavõrdsust kõrvaldada ega isegi mitte tasandada. Ja mis ilmselt veel hullem: ma ei armastanud noori inimesi, ma polnud neid kunagi armastanud, ka mitte siis, kui mind ennast võidi nende sekka arvata. Nooruse idee eeldas, nii mulle tundus, teatud entusiasmi elu suhtes, võibolla ka mõningast mässumeelsust, ning mõlemal juhul lisaks vähemalt kerget üleolekutunnet põlvkonna ees, keda ollakse määratud asendama; mina ei olnud iial midagi sellist tundnud. Ometi oli mul noorusajal olnud sõpru – täpsemini öeldes, olid mõned kaasõppurid, kellega olin võinud täitsa ilma vastikustundeta loengute vaheajal koos kohvi või õlut jooma minna. Eelkõige oli mul olnud armukesi – või pigem, nagu toona öeldi (ja võimalik, et öeldakse praegugi), mul oli olnud kallimaid –, umbes üks aastas. Minu armusuhted arenesid enam-vähem alati sama skeemi järgi. Need tekkisid ülikooliaasta alguses mõne seminaritöö raames või loengukonspekte vahetades, ühesõnaga mõnes suhtlusolukorras, mida üliõpilaselus nii sageli ette tuleb ja mille kadumine tööle asudes tõukab enamiku inimesi täiesti jahmatavasse ja radikaalsesse üksindusse. Minu armusuhted jätkusid kogu õppeaasta, ööd sai veedetud kordamööda tütarlapse või minu pool (pigem siiski tüdruku pool, sest minu korteri sünge, isegi ebatervislik õhustik ei olnud just kõige sobivam paik romantiliseks kohtinguks), toimusid suguaktid (milles rahuldus, nii ma vähemalt kujutlesin, oli kahepoolne). Pärast suvevaheaega, niisiis uue õppeaasta alguses, sai suhe läbi, peaaegu alati tütarlapse initsiatiivil. Nende elus oli suvel midagi juhtunud, nii nad ütlesid, enamasti ilma täpsemalt selgitamata; mõned, kes ilmselgelt minu tunnetest vähem hoolisid, lisasid, et nad olid kedagi kohanud. Ja mis siis? Kas mina siis ei olnud keegi? Tagantjärele tunduvad need formaalsed selgitused mulle ebapiisavad; kahtlemata olid nad kedagi kohanud; kuid see, et nad omistasid sellele kohtumisele nii suurt kaalu, et meie suhe ära lõpetada ja uut alustada, tähendas üksnes seda, et nad järgisid üht valdavat, kuid selgelt sõnastamata armastajapaari käitumismudelit, mudelit, mis on seda võimsam, et jääb sõnastamata.

      Minu noorusaastatel käibinud armastajapaari mudel (ja miski ei viidanud sellele, et asjad oleksid oluliselt muutunud) eeldas, et pärast noorukiea põgusat seksuaalse ulaelu perioodi astuvad noored inimesed eksklusiivsesse, rangelt monogaamsesse armusuhtesse, kus tulevad mängu mitte üksnes seksuaalsed, vaid ka sotsiaalsed tegevused (ühised väljaskäimised, koos veedetud nädalalõpud ja puhkused). Nendes suhetes polnud samas midagi lõplikku, neid tuli võtta kui armusuhte harjutamist, umbes nagu praktikat (mis muutus üha tavalisemaks ka professionaalses plaanis enne esimesele päris töökohale asumist). Eeldati, et armusuhted, mille pikkus (aastast suhet, mida olin enda puhul kõige sagedamini täheldanud, võis pidada täiesti vastuvõetavaks) ja arv (keskmiselt kümme kuni kakskümmend näis olevat enam-vähem mõistlik) varieeruvad, järgnevad üksteisele, kuni jõuavad otsekui apoteoosis välja ülima suhteni, selleni, mis võtab abielulise vormi ja jääb viimaseks ning mis laste muretsemise kaudu viib perekonna loomiseni.

      Et see skeem tegelikkuses sugugi paika ei pea, seda taipasin ma alles tükk aega hiljem, tegelikult alles üsna hiljuti, kui ma kohtasin juhuslikult Aurélie’d ja siis paar nädalat hiljem Sandrat (aga ma olen veendunud, et Chloé või Violaine’iga kokku juhtumine oleks mind enam-vähem samasuguse järelduseni viinud). Kohe, kui ma jõudsin Baski restorani, kuhu olin Aurélie õhtust sööma kutsunud, taipasin, et ees ootab sünge õhtupoolik. Vaatamata kahele pudelile valgele Irouléguy veinile, mille ma samahästi kui üksi ära jõin, oli mul järjest suuremaid ja peagi lausa ületamatuid raskusi südamliku vestluse ülevalhoidmisega. Ma ei oskagi päriselt öelda, miks, aga mulle tundus kohatu ja isegi mõeldamatu ühiseid mälestusi heietama hakata. Mis puutus olevikku, siis oli ilmselge, et Aurélie’l polnud õnnestunud kestvat paarisuhet luua, et juhuslikud armuseiklused tülgastasid teda aina enam, et tema tundeelu oli kokkuvõttes liikumas paratamatu ja täieliku katastroofi poole. Ometi oli ta proovinud, vähemalt ühe korra, sain ma vihjetest aru, ja ta polnud sellest läbikukkumisest toibunud, kibedus ja mõrudus, millega ta oma meeskolleegidest rääkis (parema teema puudumisel olime hakanud arutama tema tööasju – ta oli Bordeaux’ veinitootjate assotsiatsiooni ametiühingu kommunikatsioonijuht, reisis seetõttu palju, eelkõige Aasias, et seal Prantsuse veine reklaamida), reetis julma selgusega, et ta oli pidanud läbi käima paksust ja vedelast. Olin siiski üllatunud, kui ta hetk enne taksost väljumist kutsus mind „veel ühte klaasikest jooma”, ta on omadega ikka päris läbi, mõtlesin endamisi, ja juba samal hetkel, kui liftiuksed meie taga kinni läksid, teadsin, et meie vahel ei toimu midagi, ma isegi ei tahtnud teda alasti näha, oleksin eelistanud seda vältida, ja ometi see juhtus ning üksnes kinnitas minu eelaimusi: ta polnud käinud läbi paksust ja vedelast mitte ainult emotsionaalses plaanis, ka tema keha oli pöördumatult alla käinud, tagumik ja rinnad olid veel vaid luidrad nahakotid, kokku kuivanud, lõdvad ja rippus, ei nüüd ega tulevikus ei saa ta enam olla kellegi ihaldusobjekt.

      Minu õhtusöök Sandraga kulges umbes sama skeemi järgi, väikeste isikupäraste variatsioonidega (mereandide restoran, juhatuse sekretär rahvusvahelises farmaatsiaettevõttes), ja selle lõpp oli laias laastus samasugune, selle vahega, et Aurélie’st ümaram ja rõõmsameelsem Sandra ei tundunud mulle nii muserdunud. Tema kurbus oli suur, see oli parandamatu, ja ma teadsin, et lõpuks matab see kõik muu enda alla; samamoodi nagu Aurélie, oli ta tegelikult üksnes masuudine lind, kuid ta oli siiski säilitanud mõningase lennuvõime, kui nii võib öelda. Aasta-paari pärast annab ta alla ega loodagi enam abielluda, tema mitte veel lõplikult hääbunud sensuaalsus ajab teda otsima noormeeste seltskonda, temast saab kuuguar, nagu neid minu nooruses kutsuti, ja see kestab ilmselt mõned aastad, parimal juhul kümme aastat, enne kui tema ihu närtsimine, mis sedakorda on fataalne, mõistab ta lõplikku üksindusse.

      Kahekümnendates eluaastates, kui mul võis kõvaks minna iga suvalise asja peale ja teinekord ka ilma põhjuseta, kui mul läks kõvaks samahästi kui ilmaasjata, oleksin ma ehk võinud sellisest suhtest huvitatud olla, see oleks pakkunud suuremat rahuldust ja toonud rohkem sisse kui mu eratunnid; arvan, et toona ma oleksin hakkama saanud, nüüd ei tulnud see loomulikult enam kõne allagi, minu aina harvemad ja juhuslikumad erektsioonid nõudsid prinki, vetruvat ja veatut keha.

      Esimestel aastatel Sorbonne-Paris III dotsendina minu enda seksuaalelus erilist arenguhüpet ei toimunud. Jätkasin aastast aastasse tudengineiudega magamist ja tõsiasi, et ma olin nüüd nende suhtes õppejõupositsioonil, ei muutnud suurt midagi. Vähemalt alguses oli ka vanusevahe üsna väike ja alles mõne aja pärast võis hakata rääkima mõningasest transgressioonist, mis oli pigem seotud minu edenemisega karjääriredelil kui tegeliku või isegi näilise vananemisega. Ma nautisin niisiis täiel määral seda põhjapanevat ebavõrdsust meeste – kelle erootilist potentsiaali vananemine alles väga aeglaselt mõjutama hakkab – ja naiste vahel – kellel toimub kollaps jahmatava kiirusega, paari aastaga, mõnikord paari kuuga. Ainus tegelik erinevus võrreldes minu üliõpilasaegadega oli see, et nüüd olin enamasti mina see, kes uue õppeaasta alguses suhte lõpetas. Ma ei teinud seda sugugi donžuanismist ega ka mitte soovist ohjeldamatult partnereid vahetada. Erinevalt minu kolleeg Steve’ist, kes luges samuti 19. sajandi kirjandust esimese ja teise kursuse üliõpilastele, ei tõtanud ma sügissemestri esimesest päevast inspekteerima esmakursuslastest tudengineiude „uut partiid” (Steve oma pusa, Converse’i tossude ja kergelt California stiilis väljanägemisega viis mu mõtted alati Thierry Lhermitte’ile filmis „Rannamõnud”, kui ta oma onnist välja tuleb, et uued kuurordisse saabujad üle vaadata). Lõpetasin suhted nende