Alistumine. Мишель Уэльбек

Читать онлайн.
Название Alistumine
Автор произведения Мишель Уэльбек
Жанр Современная зарубежная литература
Серия
Издательство Современная зарубежная литература
Год выпуска 2015
isbn 9789985339596



Скачать книгу

title>

      I

      Kõnekõmin tõi ta tagasi Saint-Sulpice’i kirikusse; poistekoor lahkus; kirikut hakati kinni panema. Oleksin ometi pidanud püüdma palvetada, mõtles ta endamisi, see olnuks rohkem väärt kui toolil istudes niisama tühja uneleda. Palvetada? Aga mul ei ole tahtmist palvetada; katoliiklus painab mind, viiruki ja küünlavaha õhustikust joobnuna luusin selle ümber, palved liigutavad mind pisarateni, psalmid ja laulud rõhuvad üdini. Mu elu on mulle tõesti vastik, ma olen endast tüdinud, aga hakata elama teistsugust elu, sellest olen ma veel kaugel! Ja pealegi… ja pealegi… Kui ma ka pühakodades härdun, siis välja tulles olen otsekohe jälle kale ja tuim. Tegelikult, mõtles ta endamisi, kui ta püsti tõusis ja paari inimese kannul kirikuteenri saatel ukse poole kõndis, tegelikult on mu süda prassingutes panetunud ja tahmunud, ma ei kõlba millekski.

(J. K. Huysmans, „Teel”)

      Terve mu kurva noorusaja oli Huysmans olnud mu kaaslane ja truu sõber; ma ei kahelnud temas kunagi, mitte kunagi ei tekkinud mul kiusatust teda hüljata ja mõne teise teemaga tegelda; ja siis ühel 2007. aasta juuni pärastlõunal, kui olin pikalt oodanud, kui olin seda edasi lükanud nii kaua kui vähegi võimalik ja natuke veel kauemgi, kaitsesin ma Sorbonne-Paris IV ülikooli komisjoni ees oma doktoriväitekirja „Joris-Karl Huysmans ehk tunneli lõpp”. Järgmisel hommikul (või ehk isegi juba samal õhtul, ma ei saa seda kindlalt väita, minu kaitsmisõhtu möödus üksildaselt ja rohke alkoholiga) taipasin ma, et üks osa minu elust on läbi saanud ja et ilmselt oli see parim osa.

      Samasuguses olukorras on meie veel läänelikes sotsiaaldemokraatlikes ühiskondades kõik ülikoolilõpetajad, aga enamik neist ei taipa seda või vähemasti mitte kohe, sedavõrd on nad hüpnotiseeritud rahaihast või kõige primitiivsemad, kellel on välja kujunenud raskekujuline sõltuvus mõningatest toodetest, ehk ka tarbimisihast (nemad on siiski vähemuses, kaalutlevam ja küpsem enamus kultiveerib kõige lihtlabasemalt raha, selle „väsimatu Proteuse” ihalemist), ja veelgi enam on nad hüpnotiseeritud ihast ennast tõestada, uuristada endale kadestamisväärne kohake ühiskonnas, maailmas, kus käib pidev võistlemine, nagu nad endale ette kujutavad ja isegi loodavad, lummatud aina vahelduvate ikoonide, sportlaste, moe- ja internetimaailma gurude, näitlejate ja modellide kultusest.

      Erinevatel psühholoogilistel põhjustel, mille lahkamiseks pole mul ei pädevust ega tahtmist, kaldusin mina sellest skeemist üksjagu kõrvale. 1. aprillil 1866. aastal alustas toona kaheksateistaastane Joris-Karl Huysmans oma karjääri kuuenda järgu ametnikuna sise- ja usuasjade ministeeriumis. 1874. aastal avaldas ta oma kulu ja kirjadega esimese proosaluuletuste kogumiku „Vürtsitoos”, mis erilist tähelepanu ei pälvinud, kui jätta kõrvale üks äärmiselt heatahtlik artikkel Théodore de Banville’ilt. Nagu näha, ei alustanud ta just kuigi suurejooneliselt.

      Nii veeres tema ametnikuelu ja tema elu üleüldse. 3. septembril 1893. aastal pälvis ta teenete eest riigiametis Auleegioni ordeni. 1898. aastal läks ta pensionile, olles täis töötanud – isiklikuks tarbeks võetud puhkused maha arvestatud – oma kolmkümmend riigiametniku kohustuslikku teenistusaastat. Selle aja jooksul oli ta suutnud kirjutada teosed, mis panid mind teda rohkem kui sajand hiljem oma sõbraks pidama. Kirjandusest on kirjutatud palju, ehk liigagi palju (sellele valdkonnale spetsialiseerunud ülikooliinimesena pean ma ennast pädevamaks kui kes tahes teine seda ütlema). Kirjanduse, selle meie silme all hääbuva läänemaailma art majeur’i eripära pole ometi sugugi keeruline määratleda. Samamoodi nagu kirjandus, võib ka muusika vapustada, pakkuda emotsionaalset elamust, tekitada sügavat kurbust või ekstaasi; samamoodi nagu kirjandus, võib ka maalikunst hämmastada, panna maailma uue pilguga nägema. Kuid üksnes kirjandus suudab teis tekitada tunde, et olete kontaktis teise inimvaimuga, selle vaimuga tervikuna, kõigi tema nõrkuste ja kogu suurusega, kõigi tema piiride, väikluse, kinnisideede ja uskumustega; kõige sellega, mis teda liigutab, huvitab, erutab või temas vastikust äratab. Üksnes kirjandus võimaldab teil astuda kontakti surnud inimese vaimuga, ja seda otsesemal, täielikumal ja sügavamal moel, kui suudaks isegi vestlus sõbraga – kui sügav või pikaajaline ka ei oleks sõprus, mitte kunagi ei avata end vestluses nii täielikult kui tühja paberilehe ees, tundmatu adressaadi poole pöördudes. Otse loomulikult on kirjanduse puhul oluline stiili ilu ja lausete musikaalsus; vähetähtsad pole ka autori mõtte sügavus, tema ideede originaalsus; eelkõige on autor aga inimolend, kes on oma raamatutes kohal, see, kas ta kirjutab väga hästi või väga halvasti, pole kokkuvõttes määrav, peamine on, et ta kirjutab ja et ta tõepoolest on oma raamatutes kohal (kummaline, et nii lihtne ja esmapilgul nii enesestmõistetav tingimus on tegelikkuses harva täidetud ja et see ilmselge ja silmanähtav tõsiasi pole suuremat huvi pakkunud ühegi filosoofilise koolkonna esindajatele: põhimõtteliselt peaks inimeste olemise määr, kui mitte kvaliteedi, siis vähemalt kvantiteedi poolest olema võrdne, põhimõtteliselt peaksid nad enam-vähem võrdsel määral kohal olema; ometi ei jäta nad paar sajandit hiljem vaadates sellist muljet, ja kaugelt liiga sageli näeme leheküljelt leheküljele, mida näib olevat dikteerinud pigem ajastu vaim kui isikupärane olend, aina viirastuslikumat ja nimetumat ebamäärast olendit meie silme all laiali valgumas). Kui me armastame mõnd raamatut, siis eelkõige seetõttu, et me armastame selle autorit, soovime temaga uuesti kohtuda, temaga koos aega veeta. Ja need seitse aastat, kui ma kirjutasin doktoritööd, elasin ma Huysmansi seltsis, tema samahästi kui pidevas kohalolus. Huysmans sündis Sugeri tänaval, elas Sèvres’i ja Monsieur’ tänaval, suri Saint-Placide’i tänaval ja maeti siis Montparnasse’i kalmistule. Kokkuvõttes möödus peaaegu kogu tema elu Pariisi kuuenda linnajao piirides – samamoodi, nagu tema rohkem kui kolmekümneaastane tööelu möödus sise- ja usuasjade ministeeriumi kabinettides. Ka mina elasin tookord kuuendas linnajaos, ühes niiskes, külmas ning eelkõige äärmiselt pimedas toas – aknad avanesid tibatillukesse sisehoovi, mis oli peaaegu nagu kaev, ja ma pidin juba hommikul toas tule põlema panema. Ma olin vaene ja kui ma oleksin pidanud vastama mõnele küsitlusele, mis üritavad iga natukese aja tagant „noorte elu pulssi tabada”, siis oleksin ma ilmselt oma elutingimuste kohta öelnud, et need on „pigem kehvad”. Ja ometi oli mu esimene mõte kaitsmisele järgnenud hommikul (või ehk juba samal õhtul), et ma olen kaotanud midagi hindamatut, midagi, mida ma enam kunagi tagasi ei saa: oma vabaduse. Aastaid olid agoonias sotsiaaldemokraatia viimased riismed võimaldanud mul (tänu stipendiumile, ulatuslikule soodustuste ja ühiskondlike hüvede süsteemile ning keskpärasele, kuid odavale toidule ülikoolisööklas) pühenduda hommikust õhtuni tegevusele, mille ma olin ise valinud: vabale vaimsele läbikäimisele oma sõbraga. Nagu seda tabavalt märgib André Breton, on Huysmansi huumor näide täiesti ainulaadsest suuremeelsest huumorist, mis laseb lugeja autorist sammukese ette, kutsub teda juba ennetavalt naerma autori ja tema ülepakutud hädaldamiste ja kohutavate või naeruväärsete kirjelduste üle. Olin seda suuremeelsust nautinud rohkem kui keegi teine; saades kätte oma portsu haigla tüüpi metallkandikul lahtritesse jaotatud selleripüreed ja tursahakkliha, mida Bullier’ ülikoolisöökla oma õnnetutele külastajatele serveeris (neile, kel ei olnud nähtavasti kusagile mujale minna, kes olid ilmselt kõikidest teistest vähegi kobedamatest sööklatest minema aetud, kellel aga ometi oli alles üliõpilaspilet, seda neilt ära võtta ei saanud), mõeldes Huysmansi epiteetidele nagu masendav juust, pelutav merikeel ning kujutledes, kuidas tema oleks osanud oma kasuks tööle panna need vanglastiilis metallkandikud, millega tal küll elus mingit kokkupuudet ei olnud, ja juba tundsingi ma end seal Bullier’ ülikoolisööklas pisut vähem õnnetuna, pisut vähem üksi.

      Kõik see oli nüüd aga läbi; ja üleüldse, minu noorus oli läbi. Peagi (ja ilmselt üsna kiiresti) pidin ma hakkama astuma samme, et siseneda tööturule. Väljavaade, mis mind kõige vähemalgi määral ei vaimustanud.

      Kirjandusõpingud ülikoolis ei vii, nagu me teame, samahästi kui kuhugi, üksnes mõned kõige andekamad üliõpilased võivad kirjandusõppejõuna karjääri teha – kokkuvõttes on meil niisiis tegemist jaburavõitu süsteemiga, mille ainus eesmärk on iseenda taastootmine ja millega kaasneb rohkem kui 95 protsenti tootmisjäätmeid. Ometi ei ole kirjandusõpingud otseselt kahjulikud ja neist võib isegi väikest viisi kasu olla. Tütarlaps, kes tahab Céline’i või Hermèsi luksuspoes müüjana tööd saada, peab muidugi esmajärjekorras hoolitsema oma väljanägemise eest; bakalaureuse- või magistrikraad tänapäeva kirjanduses võib aga endast kujutada lisatrumpi, mille puhul tööandja saab arvestada kui mitte praktiliste oskustega, siis vähemalt teatud vaimse võimekuse potentsiaaliga, mis lubab eeldada edenemist karjääriredelil – pealekauba on kirjandusel moetööstuse ringkondades alati olnud positiivne konnotatsioon.

      Mina